Mul oli õnn osa saada ´Macbeth´i kontrolletendusest päev enne esietendust. Shakespeare näidendiga olen ma nüüd tutvunud hiljem. Esmane mulje oli lavakujundus, õigemini saalikujundus.
Foto H.Sibrits´a artikli juurest.
Selline rahva silmadekohal näitlejate liikumine on mul meeles mu kõige esimesest teatrielamusest Kadrina Keskkooli saalis üle 50 aasta tagasi, kus laval oli Mefisto. ERSO, Eesti Draamateatri ja Eesti Kontserdi ühispanustus tõi ka Estonia kontserdisaali lavale suure kurjuse kehastuse. Etendus algas ja lõppes pimedusega ja muusikaga selles või vaikusega. Eestiga sidus seda just Lepo Sumera muusika, mille Olari Elts kokku seadis vastavalt lavastusele paljudest teostest. Lisaks Jay Schwartzi teos ´Music for Orchestra ´. Üks väga ilus koht oli lõpplavastusest välja jäänud, rääkis tütar. Etendus hakkas peanõia sõnadega Priit Võigemast´i esituses eesti regivärsside sõnadega. Neist hulk Hasso Krulli kirjutatut. Ürgsed tekstid, kus nagu paistis, et sõnadel polegi tähendust, ilusad küll, aga teod toimuvad neist sõltumatult. Samas, ´mets põleb, vaablasel ei ole enam kodu, vaablane on suur´.
Etendus lõppes sellega, et kõik olid surnud, kõik näitlejad kiskusid end ihuvärvi aluspesu väele ja see osa oli imelikult pikk. Nagu laibad hunnikutes ja liikumas veidrates poosides ja näoilmetega üksteist nägemata.
Esimene seos tekkis mul meie nn. presidentide ja eesti rahva kohta, et seda rahvast varsti polegi. Tapmine ei tarvitse ju otseselt seotud olla verega oma kätel. Jõud rahva vastu koertega või muul moel. Visuaalne pilt mõjutab ja see, mis poeb kahe kõrva vahele.
Nõidadel on praeguses elus ka päris kindel koht. Etenduses kõndisid nad ringi punakates hõlstides nägudeta. Nad ei tundu olevat ´maa elanikud´, kas nad tõesti on naised, neil näib olevat habe nagu meestel.
Leedi Macbeth oli olemuselt nõid, keda mängis Helena Lotman, atraktiivne, õrnas, väga võimas osatäitja, sarmikas, soojust õhkav, sõnasärav, oskuslikult võluvalt oma meest Macbethi mõjutav, igati manipuleeriv, samas lohutaja ja kaitsja. Kas tapad sina, või tapetakse sind - teeb ta mehele selgeks. Võibolla paneb hirm inimest koletutele tegudele.
Naine on kurja juur. Viib läbi oma tahtmist, painutades meest tema arusaamade ja nõidade tarkuste järgi omakasule. Salalikult saavad sõpradest ohvrid. Ilma sellise naiseta see nõrk mees Macbeth poleks veretööd teinud - kuningat tapnud. Veretöö tehtud määriti süü just naise abil teenritele, kes hukati. Pärast seda muutus kõik selle mehe jaoks lihtsaks, leida need, kes kuritöö korda viivad. Nagu need, kes võimu juures ei tea, mida nad korda saadavad. Sügelevad küll, aga ikka hullemaks läheb kõik. Tuleb nagu roomata lausa.
Näitlejate näod, nende ilmed olid näha suurel ekraanil orkestri taga. Hääl kostus kõikjal, aga kas vaadata ekraanil suures plaanis nägusid või näha, milline visuaalne pilt neist parasjagu, samas tohutu muusikaline mõju kõigele, mis toimub.
Muusika on ikka väga võimas.
Visuaalne osa ka. Esimest korda tulevad kõik lavale maani ulatuvates nööbitavates sinelites, frentśides nagu moeetendusele pikkades sammudes üle pika lava ja üle vaatajate peade marssides. Üks teine pilt oli veel, kui nagu kõik oli korda saadetud keerutasid nii mehed kui naised pikkades laiades sinistes seelikutes keerukujudena, et see kõik tuleb laiali, teie peale.
Kes tapeti mähiti valgesse läbipaistvasse kangasse laval ja sõidutati püstiselt surnuvankriga ühest uksest sisse teisest välja silmnähtava surmahõnguga teispoolsusesse. Kui ka umbes 6aastane poeg ja ema rinnalapsega tapeti kiskus pisara silma.
Macbeth Mait Malmsten´i kandvas osas. Uskumatu näitleja ümberkehastus. Pilk, mis pehme muutub jäigaks julmaks ja kui palju sõnu.
Näitlejatest Tambet Tuisk, Kaie Mihkelson, Rasmus Kaljujärv ja veel kümmekond. Kõigi nende austustvääriv tekstitöö ja liikumine, vahel lausa pantomiimina. Olen näitlejatööd veidi kergemaks pidanud.
Jah, me maa on küllalt rikas veel.
Kohutavalt naljakas hetk oli see, kui öeldi, kes rohkem ei taha kuulda, võib ära minna ja osalt orkestrante tõusis püsti ja mõte oli, et etendus ongi läbi nüüd. Kuskil on piir, see ei ole nali. Tegelikult pool teist vaatust oli veel ees.
Videole võtjatel olid nagu mustad linnud näppude vahel, kes näitlejate näod ekraanile tõid. Lavastajapaar Semper-Ojasoo ja muusikaline lavastaja Olari Elts. See etendus kisub meeled virgeks.
