Märts

 

Talv taandus tänavu ruttu. Märtsis pole suuri külmakraade enam olnud. Aga päike on end vähe näidanud.

Raske lumi on murdnud ühe Krügeri tuviõuna haru, kirss on ka pihta saanud. Vana alõtsa on päris õnnetus seisus, jämedad harud kõrgelt lõhki läinud.

Olen riisunud ja korrastanud ümbrust.

28.märts on uskumatult ilus ilm, soe, kerge tuulega. Täna käisin kääridega üle põõsad. Jaapani enelad tahavad igakevadist peaaegu maani maha lõikamist, siis paistab nende lehe- ja õieilu välja. Neil leheilu ongi põhiline.

Thunbergi kukerpuu õitseb eelmise aasta okstel ja sinna tekivad ka viljad. Neil võib mõne vana ebasobiva oksa maapinnalt maha võtta. Isegi põõsa noorendamiseks ei või teda maapinnani maha lõigata.

Põõsasmaran õitseb eelmise aasta okstel. Temal võib välja lõigata mõne vana ja peened oksad. Söödava kuslapuu paar vana oksa lõikasin maapinna ligidalt.

Lodjapuu-põisenelas Diabolo´l  lõigatakse ära pool eelmise aasta kasvust kompaktse kuju andmiseks.

Porgandid, mis sügisel maha jäid kaevasin välja.

29.märts. Suur reede. Niiske maaga oli mõistlik puutuhka puistada pojengidele, floksidele, maasikamaale. Tikrid ka tahavad tuhka. Kevadväetist said tulbid. Haput vajavad taimed said mõrusoola. Keldrist istutasin välja argentiina raudürdi. Kasvuhoone sai uitama läinud tükid tagasi.

Ilus sarviline sokupoiss käis lausa maja ees. 

 30.märts. Vaikne laupäev.

31.märts. Püha. Ilusa sooja kuiva ilmaga. Andsin rammu maasikatele ja vaarikatele. Hulk värvikaid õisi lahti läinud.

Iris reticulata 'Katharine Hodgkin´. Teist kevadet siin. 

Iris reticulata 'Katharine Hodgkin' See on kompaktne kääbusiiris, mis kasvab kuni 12 cm kõrguste kämpudena. Sellel on suured kahvatusinised õied, mille kollasest keskelt kiirguvad sügavamat sinist. Õhukesed, keskrohelised lehed pikenevad pärast õitsemist. Selle iirise hübriidi aretas 1960. aastal taimemees ja kirjanik EB Anderson, ristades Iris winogradowii ja Iris histrioides . See sai nime Eliot Hodgkini naise järgi, kes oli taimeentusiast. 

Võtta korviga üles nagu tulbid.

Amuuri adoonis Olgast  alles jõuab, oli lumekuhila all.

Lumekuppude värvilaik.

Krookused alustavad. Krookused on efemeersed taimed, nendel toimub kiire areng maapinnal, õitsemine, viljastumine ja seejärel maapealne osa sureb, mugulsibulatel on lühike aeg varusid koguda, et siis jääda puhkeolekusse. 

Krookuste istutamisalale puistatakse kõigepealt kiht väetisegraanuleid, sellele kiht liiva, siis krookuse mugulsibulad, siis kiht liiva ja järgmisena alles muld. Pealmine kiht moodustagu 2 sibula kõrgust. Liiga sügavale istutamine võib taime hävitada. Savine ja raske muld samuti takistavad maapinnale jõudmist. Ülekasvanud sibulate kogumikke tuleb 4-5 aasta takka jagada, kui seda mitte teha, jäävad õied väikeseks. Südasuvi hea jagamiseks.

Kevadine krookus (C. vernus) Vanguard

Kuldõieline krookus Crocus Chrysanthus Cream Beauty 

Need kollased ja lillad on botaanilised krookused, õitsevad varakult ja paljunevad hästi.

Kevadine krookus 'Pickwick'

Kuldõieline krookus (C. chrysanthus) Ard Schenk (C. M. Berbee)

Crocus vernus 'Jeanne d'Arc' Õie varrel on tumelillad triibud, oranžid tolmukad täiendavad kaunit värvikooslust. Varajased õitsejad paljunevad kiirelt.

Corydalis solida 'Beth Evans' on tugevalt kosunud.

Avastasin selliseid laialehelisi ühe ringi.

Sinililli küll veel pole.

Eile veel

 Eile veel, tegelikult üleeile oli suur peenar täiesti lume all. Aga täna. Maapind on küll jääs ja ilmateade lubab lund. Siiski kummaliselt järsku sai see talv otsa. Isegi päikeseta meelitab ja meelitab märts meid.

Kevadtuultega on mõne päevaga paljud välja pugenud. Kõigepealt märkasin lumekuppe, kerge kirme on peal amuuri adoonisel. Lumikellukesed, need paar tavalist sorti valendavad. Kevadkrookused kerkivad. Mingid tulbiotsadki väljas. Tänavu hakkavad üllatama lumeroosid, ilusad pealsed ja suured pungad neil. Väiksed mustad lumeroosid näitavad end.

Püdel ja porine alles kõik. Teed on nii porised ja jäälibedad, et ohtlik. Autoga inimesemoodi välja pääsebki. Õhk on hea, taevaalune on lõokesi täis ja kassid on imelikud ja suuri isaseid hulgub siin, ühega vaatasin vastamisi, esiti paistis nagu ilves. 

Kasvuhoone ääres on rohelisi sibulapealseid. Hortensiad lõikasin veebruari lõpus tagasi. Tomatite külv on üleval, sorte päris palju. 

Tico-tico

 

"Tico-Tico no Fubát" oli 1940. aastate üks suurimaid hitte. Seda meloodiat on esitanud paljud kuulsad interpreedid.

 Brasiilia muusik ja helilooja José Gomes de Abreu, tuntud kui Zequinha, sündis São Paulo osariigis Santa Rita do Passa Quatros 1880.a. oma pere vanimana 8 õest-vennast..

Kuueselt näitas ta oma musikaalsust, kümneselt mängis flööti ja klarnetit.

Ema soovis, et ta saaks preestriks ja ta saadeti 14aastaselt  São Paulo piiskopiseminari, kus ta sai end täiendada ja harmooniat õppida. Kolm aastat hiljem jooksis ta sealt minema ja naasis Santa Rita do Passa Quatrosse, et töötada oma isa apteegis.  Noore 14 aastase Durvalina Pires Brasiliga kohtus ta tantsupeol ja 1899. aastal abiellus.

Linnas avas ta apteegi, töötas inkassobüroo ametnikuna ja 1909.a. linnavolikogu sekretärina. Tummfilmide saateks lõi ta Cinema Smart Orchestra, kus ta oli dirigent ja pianist.

1917. aastal esitas orkester tantsu ajal tema loodut. Zequinha oli tantsijate entusiastlikust reaktsioonist üllatunud ja pani loole nimeks “Tico-Tico no Farelo”, nimi muudeti “Tico-Tico no Fubá” . Oma orkestri eduga tegi ta mitmeid reise São Paulosse, kuhu kolis 1920. aasta septembris, vahetult pärast isa surma. São Paulo pealinnas oli tema klaver jm. Töötas ka klaveriõpetajana. Kirjutas üle 300 teose. Tuntumad “Os pintinhos no terreiro”, “Não me tocos”, “Sururu na Cidade” ja “Tardes em Lindóia”, aga ka valss “Branca”.

Ta armastas improviseerida klaveril koos poegade Durvali ja Dermevaliga ja klaasi õllega.

Ta suri  1935.a. südamerabandusse.

Tõhk toas

 Täna meil küllalt kummaline lugu hommikul. Kuulen, kuis poeg läheb kööki ja ütleb, mis sina siin teed. Siis kobistab millegiga. Oli leivakastiga pannud obaduse sissetungijale ja siis kutsub mind vaatama, kes see on, kes diivanikastis kükitab. Pruun karusnahk paistis ainult. Diivanit liigutades pani putku kapi alla. Harja varrega kapi all sudides, paistis, et hakkab välja tulema. Mul puuhalg käes jäi ta seina ja puuhalu vahele sabapidi kinni. Poeg haaras ta turjast ja viskas õue. Ilus tume karvane elukas ja suur. Oli algul otsa vaadanud ja üldse mitte peljanud. Tõhk ilmselt, sest köök imelikku kirbet lõhna täis. Tõttöelda pole meil tänavu ühtki hiirt ega rotti sisse trüginud majja. Ja eks meil maja hõre on. 

Näärmekas jürilill Cardamine glanduligera

 Näärmeka jürilille Cardamine glanduligera lillakad õied näitavad end niipea kui veidi soojeneb kevadel. Veidi varem rullivad end lahti tumerohelised sakilised lehed, kusjuures varrel on 3 lehte.

Taim kõrgub kuni 25cm-ni ja jääb pärast õitsemist oma muguljate risoomidega maa alla nagu metsanemoon. Varju armastav taim kasvab hästi jahedal kergelt niiskel mullal, ka huumusrikkal liival. Ta on jõudsa kasvuga. Looduslikult Tatra mägede jalamil lehtmetsades ja segametsades katab suuri maa-alasid.

Mõnest tõvest

 Kirevus on peamiselt tulpide viirushaigus. See on viirusnakkustest kõige ohtlikum ja tõsisem. Mõjutab ka liilia perekonda. Viirusest kahjustatud õied hakkavad eritama pigmenti. See on antotsüaniini toime, mis on looduslik päikesekaitse.  Erkpunastel tulpidel tekkivad kroonlehtede pinnale valged laigud. Valgetel ja kollastel lilledel on muutust raskem ära tunda. Heledatele õitele tekkivad rohelised triibud, esineb ebatavalisi triipe ja täppe. Tegelikkuses on taimedel lühenenud vars, väiksemad õied ja õitsemine hilineb. 

Maikuus on seda kõige lihtsam märgata. Haiguse levitajad on lehetäid ja lutikad jm. Samuti tuleb tähelepanelik olla lõikeriistade terade puhastamisega, et mahl lehevarrel ei nakataks teisi. 

Viirusega kahjustatud taime avastamisel tuleb see välja kaevata ja põletada.

 Tulpe liiliate ja nartsisside lähedusse istutamist võiks vältida.

Olen märganud, et paljud vanaaegsed roosad tulbid on nüüd kollased, aga see siiski pole vast viiruslik. 

Teine asi on hahkhallitus, mis kipub levima. See pidi tulpide lehed koledaks täpiliseks muutma. Et on pruunide laikudega pehmeid lehti ja jäävad avanemata õiepungad. Hahkhallitust tulpidel pole märganud, sest kaevan paremat sorti tulbisibulad pärast lehtede närbumist välja ja lasen sibulatel kuivada enne sügisest uuesti maha panemist. Tulpide liigtihe istutus pidi ka soodustama hahkhallitust. 

Liiliate hahkhallitust võib ka põhjustada liigtihe sigisibulate kogum. On vajalik mõne aasta järel liiliaid üles võtta ja ümber istutada.

Jahukaste esineb kuivadel ja kuumadel perioodidel. Üks tavaline tõbi, mis flokside välimust kõige rohkem koledaks teeb. See ilmneb juulis ja augustis. Lehed kattuvad valge kattega, kõverduvad, kuivavad, kukuvad maha. Seda on hea ennetada.

 Oktoobris, enne talve, töödelda flokse vasksulfaadi (1%) või Bordeaux'i segu (1%) lahusega ja alates suve algusest piserdage perioodiliselt (vähemalt 2 korda) fungitsiidsete preparaatidega (topaas), roheline seep jne).

Kui ilmnevad esimesed haigusnähud, tuleb taimi mitu korda (7-10 päeva pärast) töödelda sooda ja seebi lahusega (2 supilusikatäit soodat, 50 g seepi ämbri vee kohta), Bordeaux'i seguga. (1%) või vase-seebi lahus (200-300 g seepi, 20-30 g vasksulfaati ämbri vee kohta). Sügisel, pärast õitsemist, tuleks haiged taimed lühikeseks lõigata ja uuesti ravimitega ravida.

Lumine vaikelu

 Lund on tänavu palju. 13.november hakkas kergelt sadama, kadripäeval oli juba paks lumevaip ja kogu aeg tuleb aga juurde. Et valla poolt lumesahk üle käiks oli vaja teele ulatuvad puud maha võtta. Mõni päev tagasi oli kaugemalt üks jäme kuusk osanud end otse teele kukutada. Lumi on enamjaolt kerge olnud õue puhtaks viskamiseks.

Pähklipuu urvad

Täna avastasin esimest korda, et pähklipuul on urvad ja niisugusel ajal ja puu oli neid lausa täis. Isasõied  ehk urvad pidavat olema silinderjad, 1 dm pikad ja arenevat eelmise aasta lehtedeta võrsetest. Emasõied ilmuvad  eelmise aasta lehtedega võrsete tippu kobaratena kevadel ilmselt.

Metskuukressi läikivad hõbelitrid olid metsa all.

Aias on põnev kobarpea ´The Rocket´ oma pehmes sügisvammuses.

Salix fragilis 'Bullata' rabe remmelgas

 Mõned päevad tagasi istutasin ümber rabe remmelga ´Bullata´ meetri kõrgused istikud, sinna, kus neil ruumi kasvamiseks ja efekti ka. Istikud veidi erinevad, ühe jätsin ühe sirgena kasvama, eemaldades kõik külgoksad, teisele jätsin külgoksi ja kolmandal seon ilmselt mitmed võrsed kergelt kokku altpoolt, et ta siis vihmavarju kuju võtaks. Tihedama võra tarbeks lühendatakse noorel puul kõiki oksi 10-20cm.  Parim aeg paju kujundavaks pügamiseks on kevad, pärast õitsemise lõppu.

See konkreetne sort peaks kasvama kerakujulise võraga puuks ja peaks hästi taluma kujundamist ka tüvepuuks. Noored võrsed on oliivrohelised. Rohekaskollase värvusega õisikud aprillis. Lehed pealt läikivad, tumerohelised, umbes 10cm pikkused, teravate otstega. Mulla suhtes pole nõudlik. Kiireim on kasv toitaineterikkas niiskust säilitavas savipinnases. Eelistab päikselist või poolvarjulist kasvukohta. Ei talu põuda. 

Rabe remmelga ´Bullata´ tüveosa peaks jääma lühike, võra väga tihe, hõreda siseosaga laiali ulatuvate okstega, ideaalis kerajas, läbimõõduga 5 meetrit ja kõrgus ei ületa 6m.  Lehtedel on sügisvärviks kollane. Võrsete tiheda hargnemise ja võra kuju tõttu atraktiivse välimusega ka talvel heitlehisena.

Salix Fragilis ´Bullata´ on vana kultivar, mis kasvab teistest liikidest vähem jõuliselt.

Eesti raberemmelga võimsaimad puud kasvavad Hellenurme mõisa pargis.

Pajud on hinnatud nende peenikeste varte pärast, mida on aastaid kasutatud loomatoidu jaoks, korvide jm punumiseks. 

Kõik pajud olid piibliajal pidupuud, kuid see on muutunud aja jooksul ja tänapäeval seostatakse paju rohkem kurbuse ja leinaga. Põhjapoolsetes piirkondades kasutatakse palmipuudepüha tähistamiseks palmiokste asemel pajuoksi oma tibudega.