Imeline, ilus inimene - tütar, õde - meie Marii on lahkunud. Ta elas meist kaugel oma töö tõttu ja me ei näinud teda tihti, aga me alati teadsime, et ta on olemas. Ja ta oskas meid rõõmustada, särada. Nüüd on teisiti.
Elutee pikkust arvestatakse aastatega, ehk võiks seda mõõta läbitud jalajälgedega, sest ta armastas avastada uusi maid, leida huvitavaid inimesi. Olles oma suure sisemaailmaga võrratu sõbranna, hea kaaslane. Ta oli oma õnne otsinguil, nagu me kõik siin elus.
Ta oli väga eriline, linnulennult püüdis ta momendist ainutabast ilu. Olemuselt õrnas ja ülitundlik. Sportlik ja kaunilt liikuv. Ta hääl meelitas sind alati, ning ta oskas rääkida kuues keeles. Tema kunstnikuolemust peegeldas ta ümbrus. Tal olid väga tugevad tähenduslikud unenäod, mida ta võis edasi jutustada. Erinevate väljamõeldiste illustratsioone armastas ta joonistada pliiatsiga. Ka lilled õitsesid ta puudutusest. Sihikindluse ja tugeva töövõimega väike vapper naine, keda austati, armastati ja kes omal jõul kõigega toime tuli. Tema töö nõudis mehelikku taipu ja tehnilisi teadmisi. Ta sukeldus täiesti tundmatutes kohtades ja tuli ikka pinnale. Viimased 4 aastat elas ta Šveitsi mägede, järvede ja looduse lummuses, töötades insenerina Śveitsi firmas, mis toodab ventilatsiooniseadmeid kangatootmisettevõtetele üle maailma.
Ta naljatas, et ega ta siit enam ära tule.
Haiglas, kuhu ta sattus, käisid ta head sõbrad lillede ja heade soovidega. Õele ta ütles, kui too murelikult ära sõitis, et ega ma selle aasta sees veel sure. Aga see aasta jäi pooleli - 21.11.2021.
15 juulil 2021.a. ta kukkus jalgrattaga, et mitte otsa sõita 2-3 aastasele lapsele, kes ta ette jooksis. Ta nagu väga viga ei saanud, aga 31.augustil tuli tal pöörduda EMO-sse, kus tal pandi seljatugi paariks nädalaks. Aga olukord pöördus sootuks tõsisemaks. Tehti veel paar operatsiooni võitluseks rinnavähi komplikatsioonidega. Esmaspäeval anti talle teada, et palju päevi ei ole enam ja pühapäeva hommikul ta suri.
Kuni algkooli alguseni elasime kahekesi. Ema ja tütar. Tal oli küsimusi, millele vastatagi ei osanud.
Kus hing on? Kurgus või lõua all?
Millest on tehtud vesi? Kas maa on sünnitanud vee?
Kuidas sea sees on sealiha?
Ema, kas päike läks pilve taha nutma või?
Vahetame ära. Mina olen päike ja sina pilvetütar. Siis oleme mõlemad taevas. On ju, päike soojendab pilvetütart. Päike on kuum.
Ja kui ta tahtis pai saada, ütles. Silita kassi, vaata kui krõnksus ta on.
Kui me käest kinni kõndisime, ütles ta, et meil on nüüd kolm kätt.
Marii jäi minu ema väga armastatud lapselapseks.
R. lapsendas ta 1989.aastal.
1989.a. sai ta omale õe L. ja 1992.a. venna A.
Elu on üürike. Iga päev on kingitus. Oleme tänulikud paljude hetkete eest, mida koos läbi elasime, õppetundide eest, mida saime. Tunne, et ta valvab meid pilvepiiril ja hoiab, saadab meid.
