Aed on koht kus maa ütleb mulle kui väga armastatud ma olen. Nii ongi aiainimestega.
Kui september oli siin veel nagu suur suvi, siis oktoobri esimestel öödel kõrvetas külm. Võttis kõrvitsapealsed ja hortensiate uhkuse, jorjenid. Aednikulgi tuleb kärpimisega hoog üleval hoida - suured hostad maha, pruudisõled, pojengide koledad pead maadligi, ka floksid, lõikasin maha äraõitsenud lursslillede õisikud, kobarpeade õied. Ka heleeniumid osalt juba õitsenud.
Väiksed maamesilased sumisevad sügisastrite õites. Meil maja pööningul suur vapsikute pesa. Nad ilmutavad ennast ööpimeduses valguse peale lennates, aga tänu neile ei ole üldse herilasi ega kärbseid näha. Tohutult ju kukub õunu puudelt juba taliõunadki ja neid kõiki koristada ei jõua. Muidu ikka sel ajal herilaste rünne.
Tulbisibulad ja hüatsindid tuleb peagi mulda saada.