Suur sinine lobeelia on lühiealine püsik, mis annab soodsates tingimustes seemnekülvi, kasvab meetri kõrguseks ja moodustab hilissuvel helesiniste õitega kaetud püstise puhma ja õitseb pikalt. See on suurepärane taim keskmise kuni märja pinnase jaoks täispäikeses või heledas varjus. Eelistab niisket, rikkalikku, hästi kuivendatud mulda, on üks väheseid taimi, mis saab hakkama märgade savimuldadega ja meie vihmaste sügisilmadega.
Taim tärkab kevadel nii, et lehtede kobar asub vastu maad. Hooaja lõpus ilmuvad varred ja tavaliselt juuli lõpus augustis ja septembris õitseb. Lilled on tõeliselt sinised, erinevatel taimedel erinevad sinised toonid, on ka valgeõieline vorm. Taimel on hele- kuni tumesinine torujas 2-huuleline õis, mille kolm alahuule sagarat on silmatorkavamad kui ülahuule kaks sagarat. Kellukakujulised sinakasvioletsed õied on tihedates kobarates hargnemata vartel kaldu ülespoole. Kui mesilased maanduvad silmatorkavale alahuulele, pintseldavad pea kohal olevad tolmukad mesilaste selga õietolmuga.
Üldiselt vajab vähest hooldust. Teda võib korralikult kärpida, kuid alles tuleks jätta lehestik loomulikul teel surema, et soodustada pungade moodustumist.
Põliselupaikade hulka kuuluvad niisked preeriad ja märjad niidud, jõgede ja tiikide äärsed madalad alad, metsade piirid ja madalad metsamaad, sood ja kraavid. Suurepärane sinine lobeelia sobib ideaalselt niisketesse kohtadesse, näiteks vihmaaedadesse või tiikide ja ojade kallastele.
Põlisameeriklased kasutasid taime religioossetel tseremooniatel ja ka meditsiiniliselt kehavalude raviks, oksendamise esilekutsumiseks, tubaka- ja alkoholisõltuvuste ravimiseks ning inimese armuma panemiseks. Hilisematel aegadel kasutas lobeeliat laialdaselt ja suurendas selle populaarsust New Hampshire'i talunik Samuel Thomson, ebatavaline ravimtaimede praktik. Kui ta oli laps lõbustas ta end ja teisi, kinkides neid õisi, mis ajasid oksendama.
Kahetsusväärne liiginimi siphilitica tulenes selle ajaloolisest kasutamisest süüfilise ravis.
Mürgine koertele ja kassidele.
