Cyclamen

 Mõned aastad tagasi Võhma juurikal käies nägin, kuis tunti huvi nn. õuealpikanni vastu. Siis nägin aedades midagi imeimelist ja nad näevad õitsedes tõesti täiesti vapustavad välja. Jällegi üks ahvatlus. Mõelda vaid milline ilu on nende kenade lehtedega kaetud maaala. Nüüd varakevadel esimene õitseng ka minu aias tänu Mildale.

Cyclamen coum Christmas Tree Group.

Madal 5cm kõrgune  taim. Roosad õied 5 kroonlehega on painutatud väljapoole ja ühendatud põhjaga. Õite nina on suunatud allapoole. Kroonlehtede põhjas on tumelilla laik. Hõbedased lehed tumerohelise kuuse kujuga keskel, täiesti atraktiivne välimus.

Cyclamen cilicium on pärit Türgist, mis eelistab rohkem päikest ja paremat drenaaži kui teised liigid. Ümmargused lehed on tavaliselt rohelised ja hõbedased. Meelõhnaliste õite värvus varieerub sügavroosast valgeni.  Cyclamen cilicium õitseb vahetult enne Cyclamen coumi, on sügissort. (Vastupidavustsoon 5-8) Kuigi taimed on väikesed, võivad nad suurel alal neerukujuliste mustriliste lehtedega puude all välja näha tõeliselt vapustavad. Pärast väljakujunemist levivad nad isekülvi teel. Sipelgatel selles oma osa. Lehed surevad suveks mugulsibulatesse tagasi. Mustrilised lehed ilmuvad koos õitega septembris.

Aiataimena hakkasid Cyclamen´id levima alles pärast teist maailmasõda, aga neid on aias kasvavatena nimetatud juba 1650.a. Cyclameni liigid on levinud peamiselt Vahemere metsaga kaetud mägipiirkonnas. Ja neid palju erinevaid kasvabki soojas kliimas. Neid üle 20 liigi, peale selle veel hübriidid. Praegu kuuluvad nad ohustatud liikide rahvusvahelise kaubanduse konventsiooni CITES taimede loetellu, mille import ja eksport on piiratud.

Cyclameni sibulad on mürgised ka inimestele - toorelt süües põhjustavad ägedat kõhulahtisust ja ka surma. Aga õie kroonlehti kasutatakse üle maailma tee valmistamiseks. Sibulate suurus võib ulatuda praetaldriku suuruseni ja nad võivad ühes kohas kasvada 100 aastat. Mugul kasvab vahetult mullapinna all või ka maa pinnal. Kevadel õitsevaid sorte on mõistlik istutada veidi sügavamale.

Tsüklamenid on tundlikud suvise liigniiskuse suhtes, sest puhkeolekus ei tarbi nad palju vett. Nad ei talu tuuliseid kohti, sobiv on puude, põõsaste ja suurte kivide kaitsev vari.

Meie kliimas hakkavad kevadel õitsema

1)C. coum´il on 2–8 cm pikkused lehed neerukujulised või ümmargused, tumerohelised, mõnikord heledama selja- ja punase alaosa mustriga. Õied on roosad ja tillukesed, umbes 1—2,5 cm läbimõõduga.  Ta kasvab 5–10 cm kõrguseks ja teda eristab kroonlehe põhjas olev tumelilla laik, milles on 2 valget kuni roosat "silmataolist" täppi.

2)Cyclamen coum ssp. caucasicum.on parim sort Eestis kasvatamiseks ( Musta mere idarannikust Põhja-Iraanist leitud alamliik), mis erineb liigist selle poolest, et lehed on sageli kergelt hambulised, kammjad. Õied on vähem ümarad ja pikemad. Selle pisikeste piklike kroonlehtede juures on 2 roosat silmataolist täppi ning munajad või südamekujulised lehed on samuti piklikud ja nagu rebitud. Neile meeldib natuke rohkem valgus, kui tavalisele C. coum´ile. Lehed ilmuvad sügisest kevadeni. Suurepärane istutamiseks puude ja põõsaste alla hästi kuivendatud pinnasesse.

Cyclamen hederifolium on märkimisväärselt talve- ja ilmastikukindel, isegi kõige külmemates piirkondades.

Paljuid erinevaid taimi iseloomustatakse https://www.plantdelights.com/blogs/articles/cyclamen

Perovskia

Perovskia Little Spire on armas vene salvei kääbussort, mille lõppmõõtmete kõrgus/laius  1,0 m x 1,0 m, pikka aega jääb siiski poole meetri piiridesse. See on väga vastupidav taim, mida algselt leiti Kesk-Aasiast (Afganistan, Pakistan), kuid ta kasvab edukalt ka põhja pool, sest peab vastu -34°C , kui on kohas, kus on hea drenaaž, et märjad talved üle elada, kevadiste öökülmade eest kaitsta. Kui juurestik on kosunud, ei ole enam nii õrn. Eelistab kasvada päikese käes ja kehvas pinnases, ka rannikualadel. Igal kevadel lõigata tagasi 20 cm peale, nii saab temast tihe ja rohkete võrsetega põõsas. Kevadväetist võib anda. Naudib kuivemat mulda ja vajab harva lisavett.

Little Spire kasvab püstjalt ja õitseb kesksuvest varasügiseni vahvalt violetsete kobaratega, mis katavad 30cm varrest. Neil õitel on sarnasus lavendliga, kuid nad on täisõitsengu ajal nagu helklev pilv. Atraktiivsed on  hallikasvalgetel kitsastel vartel peenelt jaotunud sulelised oliivrohelised lehed. Little Spire'i kasutatakse kõige sagedamini tarade või piirete ääres, ta on ideaalne taim madalaks hekiks.

Herbert Oudshoorn avastas selle 1995. aastal Hollandis Rijpweteringis külvatud Perovskia hybrida seemne peenras ja sai 21. novembril 2000 USA taimepatendi PP11 643, mis on praeguseks aegunud. Seda turustati uute taimede avastamiseks ja turustamiseks moodustatud Hollandi ühistu Future Plants kaudu. Patenditaotluses võrreldi seda Blue Spiersiga, kuna sellel on tumedamad lillakassinised õied, veidi hallimad lehed, vähem sakilised ja teravamad ning lillevarred olid lühemad. Lehtede purustamisel eraldub salveilaadset aroomi. Lehti ja õisi kasutataks hoidiste ja õlide aromatiseerimiseks.

Euroopas on levinud kahte tüüpi Perovskia: luigelehine (P. atriplicifolia) ja abrotaniform (P. abrotonoides), nende põhjal on välja töötatud mitu sorti.

Perovskiat on pikka aega peetud lähisugulaseks perekonnaga Salvia, kuid üldnimetus vene salvei on natuke vale. Perowskia sai tuntuks tänu Orenburgi provintsi kubernerile kindral Vasily Alekseevich Perovskyle (krahv Aleksei Razumovski ebaseaduslikule pojale)(1794-1857).Kindral leidis perovskia Kesk-Aasias ja tõi selle isa kätte, kes lõi Moskva lähedal Gorenki külas asuvale kinnistule ühe esimese botaanikaaia Venemaal. Gorenki botaanikaaeda peeti Moskva üheks imeks kuni 1830. aastateni. Kasvuhoones kasvas umbes 300 troopilist puud: palmid, küpressid, bambus, Jamaica seeder ja mõisa territooriumil olid Moskva piirkonna jaoks ainulaadsed Siberi seedrid ja Ameerika kuused. Euroopa silmapaistvad loodusteadlased ja rändurid on Gorenkit külastanud.

Perovski ise õppis Moskva ülikoolis ja liitus keisri majapidamisega 1811. aastal. Ta võitles Napoleoni vastu 1812. aastal Borodino lahingus ning langes Moskva poole taandumisel prantslaste kätte ja vangistati. 1828. aastal võitles ta türklaste vastu ja sai raskelt haavata. Läks võitlusse Hiiva khaaniriigi (tänapäeva Usbekistani) vastu 1839. aastal, kust tema ekspeditsioonivägi pidi tagasi pöörduma, et pääseda ekstreemse talveilma eest, kaotades umbes 20 % oma meestest. Teine rünnak khaaniriigi vastu toimus aastatel 1853-1854 õnnestunult. Ta määrati krahviks aastal 1855. 

Perovskia Russian Sage Perovskia atriplicifolia tõi mulle kingituseks Anneli. Et Little Spire mul juba kasvas, siis tema tugevad varred ja lehed näisid ikka täiesti teistsugused, eriti lehed ja välimus pani ikka täiega kahtlema, kas need mõlemad ikka on perovskia´d.

 Aga ongi nii, vene salvei on alampõõsas, mitte rohtne püsik, mis tähendab, et tal on puitunud põhi, kuid rohtne ladvakasv ja jäigad, püstised, kandilised varred ja kahehuuleliste torukujuliste helesiniste lillede keerised, mis paiknevad hargnenud otstes. Ta on hulk võimsam.

Kevadel juuni alguses näpistage noori varsi, kui need on 30–40 cm kõrgused lausa poole võrra, aga mitte kõiki oksi. See teguviis pikendab õitsemisaega ja see samm aitab neil suurendada elujõudu, mis annab taimele veidi vähem lamandumise ja paindumise ohtu.

Väga varakevad või hilistalv on ideaalne aeg vene salvei taimede pügamiseks. 

Talve on oksad ka atraktiivsed.

Tugeva tulevase kasvu soodustamiseks on vaja tugevat pügamist. Lõika iga vars ära veidi külgpungade kohalt. Mõnikord toimub maapinnast kasvamine tavapärasest hiljem ja võib arvata, et taim on surnud. Külma talvega võib nii paista, aga uus kasv tekib maaalusest külgpungast. Nii et, pole põhjust muretsemiseks. Andke taimele veidi aega.