Mõned päevad tagasi istutasin ümber rabe remmelga ´Bullata´ meetri kõrgused istikud, sinna, kus neil ruumi kasvamiseks ja efekti ka. Istikud veidi erinevad, ühe jätsin ühe sirgena kasvama, eemaldades kõik külgoksad, teisele jätsin külgoksi ja kolmandal seon ilmselt mitmed võrsed kergelt kokku altpoolt, et ta siis vihmavarju kuju võtaks. Tihedama võra tarbeks lühendatakse noorel puul kõiki oksi 10-20cm. Parim aeg paju kujundavaks pügamiseks on kevad, pärast õitsemise lõppu.
See konkreetne sort peaks kasvama kerakujulise võraga puuks ja peaks hästi taluma kujundamist ka tüvepuuks. Noored võrsed on oliivrohelised. Rohekaskollase värvusega õisikud aprillis. Lehed pealt läikivad, tumerohelised, umbes 10cm pikkused, teravate otstega. Mulla suhtes pole nõudlik. Kiireim on kasv toitaineterikkas niiskust säilitavas savipinnases. Eelistab päikselist või poolvarjulist kasvukohta. Ei talu põuda.
Rabe remmelga ´Bullata´ tüveosa peaks jääma lühike, võra väga tihe, hõreda siseosaga laiali ulatuvate okstega, ideaalis kerajas, läbimõõduga 5 meetrit ja kõrgus ei ületa 6m. Lehtedel on sügisvärviks kollane. Võrsete tiheda hargnemise ja võra kuju tõttu atraktiivse välimusega ka talvel heitlehisena.
Salix Fragilis ´Bullata´ on vana kultivar, mis kasvab teistest liikidest vähem jõuliselt.
Eesti raberemmelga võimsaimad puud kasvavad Hellenurme mõisa pargis.
Pajud on hinnatud nende peenikeste varte pärast, mida on aastaid kasutatud loomatoidu jaoks, korvide jm punumiseks.
Kõik pajud olid piibliajal pidupuud, kuid see on muutunud aja jooksul ja tänapäeval seostatakse paju rohkem kurbuse ja leinaga. Põhjapoolsetes piirkondades kasutatakse palmipuudepüha tähistamiseks palmiokste asemel pajuoksi oma tibudega.
