Helenium

Helenium on pärit Põhja-Ameerikast. Heleeniume on rohkem kui 30 tüüpi. Üheaastaseid ja mitmeaastaseid. Kevadeks moodustuvad varre maa-alusele osale pungad ja tuleb juurtega lehestiku rosett. Varred on neil sirged ja ülaosas hargnevad võimsateks õisikukorvideks, kõrgus olenevalt sordist keskeltläbi 1,6 meetrit.

Heleeniumi kuivatatud lehti on iidsetest aegadest kasutatud nuusktubakana, et aevastada. Kuivatatud lehed sissehingamisel tekitavad aevastusreaktsiooni ja arvati, et see vabastab keha kurjast vaimust. Tema ingliskeelseks nimeks on "sneezeweed". Heleeniumid ehk säralilled vajavad püsivalt parasniisket mulda ja päikest. Kuival ajal tuleb neid kasta. Perekonda Helenium L. nimetas ja kirjeldas Carl von Linnaeus sellena Species Plantarumi esmatrüki teises köites 1753. aastal. 
H. hoopesii - kuldheleenium on haruldus. Tal on kuldkollased korvõisikud, mille avab varakult augustis. Kõrgus küündib vaid 60 cm-ni .

Heleeniumid ei saavuta oma lõplikku kõrgust enne teist aastat. Nende suuruse piiramiseks võib lõigata taime mais tagasi umbes 30 cm kõrguseks. See mitte ainult ei vähenda nende lõplikku kõrgust, vaid lükkab ka õitsemist nädala või kahe võrra edasi. Teen seda poolte lille kännastega, et õitsemist jaguks. Sügised on ju erinevad. Paljundamiseks saab taimi jagada kevadel. Helenium x hybridum tuleks istutada ümber vähemalt iga 4 aasta järel, sest ta kerkib puhmiku kasvades järjest rohkem maapinnale, ning võib ilmatingimustest kahjustada saada.

Siin aias kolme erineva heleeniumi õiehakatised. Nad on tohutu õielaviiniga sügisel. 

Sügisel lõigata maapinnani maha.

1.Tema nimi  tundmatu.

Ilmselt on ta heleenium ´Waltraut´ vaseoranzi pehme oranzi alaosa, pruuni keskme ja roostes oranziga. Kuldne õietolm keskel. Väga kõrge taim Gustav Deutschmanni poolt aastast 1947, Waltraut on tüdruku nimi.

2.Kollane on väga kõrge, võimas põõsas.  Helenium 'Zimbelstern´kirjeldus on kõige lähedasem sellele taimele.

3.Tema nimi on Helenium x hybridum ´Chelsey' Kõrgus 60-80. Vaskpunased korvõied augustist oktoobrini.  Karmiinpunased õied, millel on erekollased pritsmed, väiksem kultivar, mis on kompaktsem kui enamik heleniume.

Nimi Helenium on tuletatud kreekakeelsest sõnast "helenion", mis arvatakse tähistavat Trooja Helenat.

 

Rudbeckia hirta karvane päevakübar Cherry Brandy

Karvase päevakübara Rudbeckia hirta Cherry Brandy  sügavalt maroonpunased õied tumeda šokolaadi keskmega. 2-aastane. Õie läbimõõt kuni 10cm. Kõrgus 60cm ümber.Võib ellu jääda mitmeks hooajaks. Külvab end ise kui lasta neil karvastel seemikutel kasvada. Lehed on karvased, ka vartel karvakesed.  Ta on esimene punaseõieline Rudbeckia, mis on saadaval seemnete kujul. Eelistab niisket viljakat mulda ja päikesepaistet. Kui härjasilmi või karikakraid vaevavad lehetäid, siis päevakübarad on kergelt hooldatavad ja ka lõikelillena kaunid.

Rudbeckia hirta ´Autumn colors´ karvane päevakübar, mida möödundsuvi oli hulgim, tänavu vaid ühe varrega, aga kõrgust meetri jagu.  Kuigi Rudbeckia on põuakindel, õitseb see paremini rohke niiskusega.

Lääne päevakübar Rudbeckia occidentalis 'Green Wizard'´. (Roheline võlur) . Hargnemata vars, laiad ovaalsed lehed 30cm ja teravatipulised. Õie kroonlehed praktiliselt puuduvad, vaid rohekad tupplehed ümber pikapoolse lillakaspruuni südamiku ja sellel tillukesed ketasõisikud. Õitseb suvel, sobib päikesepaisteline kasvukoht või poolvari. Väga ebatavaline taim tahaplaanile. Vaasis kaua värskena püsiv lõikelill. Kiiresti täissuuruses taime moodustav.
Sellel taimel on väga originaalne lillekuju: tume kumer keskosa on ümbritsetud roheliste kroonlehtedega.
Õisik on ilma õiteta ja näeb välja nagu must koonus, mida ümbritsevad rohelised kandelehed.
Õistaime kõrgus: 100-120 cm.
Looduslik õitsemisperiood: juuli-september. Põuakindel ja üsna külmakindel, pinnase suhtes ei ole nõudlik. Lilleseadetes võib olla väga originaalne. Hea meetaim.  Lõigake varred maha hilissügisel.

Rudbeckia occidentalis "Black Beauty" sellele sarnane.

Erinevused siilkübarate Echinacea ja päevakübarate Rudbeckia vahel on asjatundmatule raskelt märgatavad. Silmale vaevalt nähtavad kahe liigi erisused tulevad esile õisikuid omavahel võrreldes.
Siilkübaral kinnituvad õisikupõhjale teravad ja jäigad sõkalsoomused, päevakübaral need puuduvad. Siilkübara õisiku keelõied on punased või roosad (harva kollased – E. paradoxa), päevakübara keelõied on kollased või pruunid.

Platycodon grandiflorus 'Hakone White' suureõieline laikellukas

Platycodon grandiflorus 'Hakone White' i lumivalge õis veidi sinaka tooniga on 6 cm lai. Avaneb nagu laikellukad ikka nn. õhupallilisest õienupust. Kui sellele nupule peale astuda, ta nagu plahvatab katki. Kellukesekujulistel õitel on 5 teravat tippu. Valged topeltõied on väikeste kobaratena. Õitseb juuli lõpust ja augusti. Lehed on kitsad ja tumerohelised. Lehestiku kõrgus 40cm, koos õitega 60cm. Tärkab kevadel hilja, vaja koht ära märkida, et talle mitte liiga teha ega välja rohida. Kasvab hästi täispäikeses või veidi varjus aga parajalt niiskel alal. Õitsemise aega pikendab närbunud õite ärakorjamine.

Ka siin on suureõieline laikellukas, aga ta on poole kõrgem ja roosaka tooniga õies.

''Rozovy'' Platycodon grandiflorus. Augustikuine õitseja. Hea talvekindlusega, muretult kasvav meetrikõrgune, ka lehestikul pole viga. Seemnest kasvatatud püsik ja seemned idanesid hästi.

Punane siilkübar Echinacea purpurea

 Punane siilkübar Echinacea purpurea on juba mitmel aastal augusti keskel võimutsenud oma kasvukohal kergel nõlvakul. Näha on juurde tulemas noori taimi. Lähinaabriks on talle lopsakalt kasvav punane monarda, mis hakkab õitsemist lõpetama kui siilkübar algab. Närbunud õisikud ära lõigata, tulevad noored asemele. Traditsiooniliselt homoöpaatias tuntuna on levinud arvamus, et echinacea stimuleerib immuunsüsteemi. Siilkübara värskeid lehti kasutatakse paisete ja mädaste haavade raviks ja putukahammustuse kiheluse vastu. Viinatõmmist võib teha ka juurtest. Echinacea juured kannavad kõige rohkem ravimit. Selle tarbeks tuleks nad istutada nii, et neid välja kaevates teistele taimedele liiga ei tee. Põlised ameeriklased närisid pipramaitselisi juuri. Õitest piiritusetõmmist on külmetuse vastu ja ka hambavalu vastu spl-ga võetud. 

Möödunud aastal tõin Tõnu talu aiast Punase siilkübara, mille õielehed hulk kitsamad ja pikemad ja õitsema hakkas varem. Taim ise ka tugeva hargneva varrega, millel mitmeid õisi. 

Peale punase siilkübara on kahkjas siilkübar ja Tennesii siilkübar ja kollaste keelõitega kollane siilkübar ja suurel hulgal aretatud imeilusa väljanägemisega siilkübaraid, nende toomine meie kliimas aeda on aga seotud riskiga.

Siilkübarate elujõu säilitamiseks on mõtekas nad iga 3 aasta järel üles võtta, jättes nad jagades ikkagi suurteks osadeks ja siis uuesti istutatult neid tugevalt kasta mõni aeg. Kui külvata seemet siseruumis, tuleks seeme jätta mulla pinnale 20⁰C juures.  Neil on hea kasvada päikeses suhteliselt kuivas pinnases. Savine pinnas pole hea. Talvine liigniiskus võib neile liiga teha. Sügisel lõigata tagasi 10-20 cm peale.

 Echinacea purpurea tõid euroopa maadeavastajad ameerika päikselistelt kõrge magneesiumi ja kaltsiumisisaldusega aladelt 1699.a. Inglismaale. 1895.aastaks oli ta paljudes aedades. 1960-tel aastatel alustasid sakslased sortide valikut. 1980-tel punase siilkübara populaarsus tõusis, aga veel 2003.a. kasvatasid enamik aednikke ühekordset lillaõielist. Echinacea plahvatus algas 1997. aastal, kui Jan van Winsen Hollandis kohas Warmond leitud topelt õitega seemnest sai hoopis teistsuguse välimuse ja värvidega  õieväljad. Ja paljud hakkasid sellega tegelema. Nüüd on dekoratiivtaimena välja antud igal aastal viis või rohkem sorti. Siiski on nende hulgas palju lühiealisi püsikuid, mis näitavad kaunist õit vaid esimesel aastal.

Echinacea 'Neitsi' (Sulev Savisaar 2015), siilkübar 'Neitsi'. Savisaare aias sordi 'Virgin' isekülvist tekkinud suureõieline sort on pärast möödundaastast jagamist hulk madalam, aga ikka uhke küll, kogub alles kübara kõrgust.

Erinevused siilkübarate Echinacea ja päevakübarate Rudbeckia vahel on asjatundmatule raskelt märgatavad. Silmale vaevalt nähtavad kahe liigi erisused tulevad esile õisikuid omavahel võrreldes.
Siilkübaral kinnituvad õisikupõhjale teravad ja jäigad sõkalsoomused, päevakübaral need puuduvad. Siilkübara õisiku keelõied on punased või roosad (harva kollased – E. paradoxa), päevakübara keelõied on kollased või pruunid. Kumbagi neist ei ole hea multśida. https://photos.app.goo.gl/YX2z29e3VmAndeSh9

Tagaplaanil paistab floks ´Goluboi Dõm´ ja hortensia ´Diamond Rouge´. Ja seal taga kuuseheki ääres säilib kaua ilusana süstja kuldherne lehestik.

 

Aralia elata kuradipuu

 Aralia elata ehk kuradipuu läks esimest korda õide. 7aastat vana. Kimalaste pilv ümber.

Täna avanes liilia ´Indus´  üks puhasvalgemaid orientliilia sorte. 

Punased floksid jt.

Phlox paniculata ´Tequila Sunrise´ oranźikaspunane õis lilla rattaga tsentris.
Õisikud keskmise suuruse ja tihedusega. Kompaktne puhmik sirgete varte ja tumerohelise lehestikuga.  Juulist alates hästi õitsenud. Punastest floksidest kõige silmatorkavam seni.

Tequila Sunrise on püstine kompaktne põõsas, millel on iseloomulik aeglane kasv. Kõrguselt kasvab sort kuni 80 cm. Vars on tugev, pruuni värvi. Varred on tugevad, lehestik tihe, lehed lansolaadid, ovaalsed, tumerohelised. Õisik on koonilise kujuga, suur ja tihe.
Õis on see, mis teda märkama paneb. Värvi nimetatakse koralliks, vaarika varjundiga. Õie läbimõõt on 3 cm, kuju on toru-lehtrikujuline. Aroom on tugev ja meeldiv.

Phlox paniculata .'Flamenko '
Autor: O.Kudryavtseva (Venemaa)
Aasta: 2008
Õis 3,4-3,6 cm Kõrgus: 60-70 cm
Õitseb juuli, august. Väga erepunane õis, särav oranžpunane. Tumeroheline lehestik loob ilusa kontrasti punase õiega. Keskmise suurusega tihedad õisikud. Puhmik kompaktne.

Phlox paniculata `Grenadine Dream`
Autor: J.Verschoor (Holland)
Aasta: 2007
Õis 3,3-3,5 cm Kõrgus: 75-80 cm
Õitsemine kesksuvest alates. Väga säravad ümmargused õied, mitte tuhmuvad. Tihe õisik. Kirgas vaarikpunane õis, mis pleekub täispäikeses. Ümarad õisikud on keskmise suuruse ja tihedusega. Puhmik tugev ja harunenud. Kasvab väga kiiresti ja sama kiiresti ka vananeb. Vajab tihedamat noorenduskuuri puhmiku jagamise teel. 3,0; 50-60; KOOS; Punane karmiinpunane. Ei tuhmu päikese käes. Rattakujuline lill. Õisik on ümarkooniline, üsna tihe. Puks on kompaktne, vastupidav. Talvekindel, seenhaigustele vastupidav sort. Ta talub hästi ebasoodsaid ilmastikutingimusi.

Phlox paniculata ´Krasnaja śapotśka`

Autor:  L.Sukhoruchkina (Venemaa)
Aasta:   enne 1964. aastat
Õis 3,5-3,7 cm Kõrgus 75-80 cm kõrgem
Õitsemisaeg keskvarajane, pikalt õitsev. Burgundiapunane kergelt tuhm toon, tumeneb keskosast. Värv pole erk, aga kena. Õisik on ümarkooniline, keskmise suuruse ja tihedusega. Kompaktne ja vastupidav. 

Phlox paniculata `Timur`

Autor: P.Gaganov (Venemaa)
Aasta: 1956
Lillevärv: sügav korall-roosa oranži tooniga
Õis 3,7 cm,  Kõrgus 80 cm

Õitsemine kesksuvel. Kirgas sügav korallroosa õis valge kiirgava tsentri ja vaariklilla silmaga. Ei pleeku. Kroonlehed ei kannata vihma. Õis on rattakujuline, õisik ümarkooniline. Õisikud on suured ja keskmise tihedusega. Puhmik tugev, varred sirged ja rikkaliku lehestikuga. Kasvab ja paljuneb mõõdukalt. Mul juhtus temaga mitu õnnetust kahjuks.

Phlox paniculata `Ivan Zarja´  P.Gaganov (Venemaa) 1958

Hele oranž-punane kirsipunane silm 3,8; 80; Heleoranžikaspunane kirsirõngaga, särav, päikese käes kergelt hallikas. Tähekujuline lill. Õisik ovaalne-koonusjas, suur, lahtine, tihe. Kompaktne tugev põõsas, talvekindel. Kasvab kiiresti. Täiskasvanud taime kõrgus on 90 cm. Õite läbimõõt kuni 4 cm. Õitsemine juuli-august. Õis 3,6 - 3,8 cm Kõrgus 80 - 110 cm

Õitsemine hilja. Suur ümmargune kooniline õisik tähekujuline. Ere oranźikaspunane rattakujuline õis vaarikpunase silmaga tsentris.  Kroonlehed kattuvad ja on kergelt lainelised. Veidi käändunud kroonlehtede tagumised pooled on valged. Õisikule tekivad sellest erevalged triibukesed, mis teevad ta omapäraseks ja meeleolukaks. Värvus ei pleeku. Õisikud on väga suured ja keskmise tihedusega. Tugev paljuvarreline puhmik on rikkaliku lehestikuga. Õitseb kaua. Kasvab ja paljuneb kiiresti.

Phlox paniculata ` Cleopatra`
Aretusaasta 2014.
Geerling, P.
Väga ebatavaline, tähe kujuga, särav kirsi-roosa õis. Iga kroonleht on kahe väiksema tiivalaadse kroonlehega. Õie diameeter 3,4 cm. Tegemist pooltäidis-õiega! Õisik kooniline ja väga tihe. Varred tugevad ja püstised. Lehed ellipsikujulised, mõõdukalt nõgusad kuni kumerad. Magus, meeldiv, mõõdukalt aromaatne lõhn. Haigus- ja ilmastikukindel.

Phlox paniculata ` Twister´
Aretusaasta 2010-dad. Valge õis kirgas-roosade tähekujuliste triipudega kroonlehel. Õie diameeter 3,5 cm. Värvus ei ole stabiilne, isegi samas õisikus võivad olla erineva variatsiooniga õied. Õisikud suured. Sordi kõrgus ei ole samuti stabiilne.

Phlox paniculata ` Rayonnant´

Vana sort Prantsusmaalt XIX saj. keskpaigast. Lilla õis hõbedaste triibukestega ja suurepoolse vaarikpunase silmaga tsentris. Õie diameeter 4,2 cm. Kroonlehtede otsad väikese väljalõikega, mis annavad talle südame kuju. Suured, tihedad, kuppeljad õisikud. Ei kahjustu vihmaga. Tugev, kompaktne puhmik. Kasvab ja paljuneb aeglaselt.
Efektne, kindel ja mitte vananev sort!

Phlox paniculata `Oblako´Autor: E.Konstantinova (Venemaa) 1987
Õis 3,6-3,8 cm Kõrgus 70-80 cm
Õitsemine juuli-august. Valge õis siniste varjunditega.. Õietoruke lilla, pungad sinised. Puhmik jässakas ja rikkaliku tumerohelise lehestikuga. Õitseb väga kaua. Ilus lai õisik.

Phlox paniculata `Nevskii Briz´  O.Kudryavtseva (Venemaa) 2006
Õis 4,0 cm Kõrgus 75 cm
Õitsemine juuli-august. Ilusa kujuga, hele sireli-lilla õis valkja tooniga, milles ka sinist ja vaarikpunase rattaga tsentris. Õhtul muutub õis siniseks. Kroonlehed tiheda faktuuriga. Õisikud on suured ja tihedad. Puhmik kompaktne. 

Phlox paniculata `Mister X´  E.Konstantinova (Venemaa) 2006
Õis 2,5-2,7 cm Kõrgus: 60-70 cm
Õitsemine juuli-august. Õievärv lilla hõbedase suitsususega, metalse läikega vaarikpunase silmaga tsentris. Ümarad tihedad õisikud. Puhmik on tugev, kergelt harunenud. Elujõuline ja kiiresti paljunev. Keskmise suurusega õisikutega, ühtlaselt ruttu värvuv. Ilus äratuntav sort.

Phlox paniculata ´Mike´s Favourite´Autor: J.Verschoor (Madalmaad) Aasta: 2013
Õis  2-2,6 cm madalapoolne. Õied väiksed. Kroonlehed osaliselt katavad üksteist. Rattakujuline puhas valge õis tumelilla silmaga tsentris. Ümar tihe õisik, kergelt laineline.  Rikkalik lehestik. Tugev püstine puhmik. Kompaktne. Väga silmapaistva värvikontrastiga. Eelistab päikesepaistelist või veidi varjulisemat kasvukohta. Soovib viljakat huumusrikast ja parasniisket pinnast. Haiguskindel. 

Phlox paniculata ´Bright Eyes´ Vana aja floks, kuid siiski üks parimatest. Õis on kahvaturoosa karmiinpunase silma ja suure õiega, kõrgus meetri ümber. Hilisem taolise õiega floks on ´Europa´.B.Symons-Jeune 1967Soe puhas roosa toon särava karmiinsilmaga. Õisik on suur, ümarkooniline, üsna tihe.

Phlox paniculata ´Miss Pepper´ 1992.a. GBBartels (Holland). Õis roosa vaarikpunase silmaga. Õie suurus 2.5-2,8 cm. Õisik väga suur, millel palju oksi. Suuri ümarkoonusekujulisi õisikuid iseloomustab tihe õite asetus. 

 Püstine kompaktne põõsas.  Taim kasvab üsna kiiresti. Pikad varred on tugevad ja vetruvad, tihedalt kaetud rohelise lehestikuga. Lansolaatsed lehed on piklikud, asetsevad vastupidiselt. Kõrgus kuni 120 cm. Keskhiline õitseja. 

 

Phlox paniculata ´Goluboi dõm´ Krasnova, N. 1966

Hiline õitseja. Kõrgus kuni 120 cm

Rattakujuline valge roosakas õis lillade varjude ja joontega ning vaarikpunase võruga tsentris. Kroonlehed kattuvad, nendest pool on sirelililla ja teine pool helelilla. Kollased tolmukad. Tihedad õisikud. Õie suurus 4 cm.

Phlox paniculata ´Groza´ B.Kvasnikov (Venemaa) 1949
Tema eripära on õielehtede sakiline serv. Keskvarajane õitseja. Õis 3,8-4,0 cm.  Kõrgus: 80-85 cm
Värvilt lilla-lilla natuke pleegiva olekuga, keskel punalilla silm
Suur ümmargune õisik. Sirelilla õis suure valge tähe ja lillavioletse väikese vaarikpunase silmaga tsentris. Kirkad lillad pungad, õite lilla pleekuv. Tugev paljuvarreline puhmik, vajab toestust. Külmal suvel õitseb rikkalikult ja kaua. Kuuma ei talu. Kasvab ja paljuneb kiiresti. Talvekindel. Pikk õitseaeg.

Phlox paniculata 'Flame Light Blue' on madalakasvuline, püstine, jahukastekindel. Õitseb juuni lõpust septembrini.

Üks varasemaid ja väga kaua õitsev roosa suure valge silmaga. Ilusa tumeda varrega. Ilmselt ´Tsvet Jabloni´ .

Phlox paniculata `Aureole` . Fuksiaroosa õie serv on rohekas-kollane.  Kõrgus 90 cm. Tõepoolest üks ebaõnnestunud floksisort. Ei moodusta õiekübarat ja õitsenud pruunid õiepead jäävad tugevalt kohale. 

Phlox younique cerise või Pangodi Punane

Phlox paniculata ´Adessa Red´.

Phlox paniculata ´Uspeh´.

Helelilla.

Tumelilla. Või arvata, et sort Nicky, mis õitseb juunist septembrini. Südamikuosa veidi tumedam. Õis elab 1 nädala, igal varrel neid mitu tosinat.

Floksid vajavad heaks kasvuks niiske kliimaga heinamaad, metsaserva või jõe lagendikke mõõdukalt soojas kohas. Floksid lähevad õide, kui pole liiga kuum. Päris mitmed sordid hakkavad alles nüüd õit näitama. Et taimed hästi kasvaksid ja õitseksid vajavad nad praegu kaaliumi ja fosforit. Et ka pärast õitsemist rohelised pealsed taimele jõudu annaks. Floks kerkib kasvades maapinnale. Seda näitab tume varreosa kuivanud lehtedega. Ta peaks istutama labida sügavusele. 3 aasta järel taim laiali istutada. Sügisepoole tuhk, kaaliumväetis (ja multś ) taime ümber. Floks vajab vett, aga kasta ei tohi külma kaevuveega ja vett tuleb anda maapinnale, mitte lehtedele ja vartele. Vett anda nii, et see ulatuks 25cm sügavusele.
Hilissügisel lõigatakse maapinna lähedalt maha ja koristatakse jäänused, et taimed püsiksid terved. Lehtpuu tuhk hea. Floksid ei kannata multśitud pinda. Tekivad kõikvõimalikud seenhaigused. Järsk temperatuuri kõikumine võib ka jahukastet põhjustada.