Märts

 

Talv taandus tänavu ruttu. Märtsis pole suuri külmakraade enam olnud. Aga päike on end vähe näidanud.

Raske lumi on murdnud ühe Krügeri tuviõuna haru, kirss on ka pihta saanud. Vana alõtsa on päris õnnetus seisus, jämedad harud kõrgelt lõhki läinud.

Olen riisunud ja korrastanud ümbrust.

28.märts on uskumatult ilus ilm, soe, kerge tuulega. Täna käisin kääridega üle põõsad. Jaapani enelad tahavad igakevadist peaaegu maani maha lõikamist, siis paistab nende lehe- ja õieilu välja. Neil leheilu ongi põhiline.

Thunbergi kukerpuu õitseb eelmise aasta okstel ja sinna tekivad ka viljad. Neil võib mõne vana ebasobiva oksa maapinnalt maha võtta. Isegi põõsa noorendamiseks ei või teda maapinnani maha lõigata.

Põõsasmaran õitseb eelmise aasta okstel. Temal võib välja lõigata mõne vana ja peened oksad. Söödava kuslapuu paar vana oksa lõikasin maapinna ligidalt.

Lodjapuu-põisenelas Diabolo´l  lõigatakse ära pool eelmise aasta kasvust kompaktse kuju andmiseks.

Porgandid, mis sügisel maha jäid kaevasin välja.

29.märts. Suur reede. Niiske maaga oli mõistlik puutuhka puistada pojengidele, floksidele, maasikamaale. Tikrid ka tahavad tuhka. Kevadväetist said tulbid. Haput vajavad taimed said mõrusoola. Keldrist istutasin välja argentiina raudürdi. Kasvuhoone sai uitama läinud tükid tagasi.

Ilus sarviline sokupoiss käis lausa maja ees. 

 30.märts. Vaikne laupäev.

31.märts. Püha. Ilusa sooja kuiva ilmaga. Andsin rammu maasikatele ja vaarikatele. Hulk värvikaid õisi lahti läinud.

Iris reticulata 'Katharine Hodgkin´. Teist kevadet siin. 

Iris reticulata 'Katharine Hodgkin' See on kompaktne kääbusiiris, mis kasvab kuni 12 cm kõrguste kämpudena. Sellel on suured kahvatusinised õied, mille kollasest keskelt kiirguvad sügavamat sinist. Õhukesed, keskrohelised lehed pikenevad pärast õitsemist. Selle iirise hübriidi aretas 1960. aastal taimemees ja kirjanik EB Anderson, ristades Iris winogradowii ja Iris histrioides . See sai nime Eliot Hodgkini naise järgi, kes oli taimeentusiast. 

Võtta korviga üles nagu tulbid.

Amuuri adoonis Olgast  alles jõuab, oli lumekuhila all.

Lumekuppude värvilaik.

Krookused alustavad. Krookused on efemeersed taimed, nendel toimub kiire areng maapinnal, õitsemine, viljastumine ja seejärel maapealne osa sureb, mugulsibulatel on lühike aeg varusid koguda, et siis jääda puhkeolekusse. 

Krookuste istutamisalale puistatakse kõigepealt kiht väetisegraanuleid, sellele kiht liiva, siis krookuse mugulsibulad, siis kiht liiva ja järgmisena alles muld. Pealmine kiht moodustagu 2 sibula kõrgust. Liiga sügavale istutamine võib taime hävitada. Savine ja raske muld samuti takistavad maapinnale jõudmist. Ülekasvanud sibulate kogumikke tuleb 4-5 aasta takka jagada, kui seda mitte teha, jäävad õied väikeseks. Südasuvi hea jagamiseks.

Kevadine krookus (C. vernus) Vanguard

Kuldõieline krookus Crocus Chrysanthus Cream Beauty 

Need kollased ja lillad on botaanilised krookused, õitsevad varakult ja paljunevad hästi.

Kevadine krookus 'Pickwick'

Kuldõieline krookus (C. chrysanthus) Ard Schenk (C. M. Berbee)

Crocus vernus 'Jeanne d'Arc' Õie varrel on tumelillad triibud, oranžid tolmukad täiendavad kaunit värvikooslust. Varajased õitsejad paljunevad kiirelt.

Corydalis solida 'Beth Evans' on tugevalt kosunud.

Avastasin selliseid laialehelisi ühe ringi.

Sinililli küll veel pole.

Eile veel

 Eile veel, tegelikult üleeile oli suur peenar täiesti lume all. Aga täna. Maapind on küll jääs ja ilmateade lubab lund. Siiski kummaliselt järsku sai see talv otsa. Isegi päikeseta meelitab ja meelitab märts meid.

Kevadtuultega on mõne päevaga paljud välja pugenud. Kõigepealt märkasin lumekuppe, kerge kirme on peal amuuri adoonisel. Lumikellukesed, need paar tavalist sorti valendavad. Kevadkrookused kerkivad. Mingid tulbiotsadki väljas. Tänavu hakkavad üllatama lumeroosid, ilusad pealsed ja suured pungad neil. Väiksed mustad lumeroosid näitavad end.

Püdel ja porine alles kõik. Teed on nii porised ja jäälibedad, et ohtlik. Autoga inimesemoodi välja pääsebki. Õhk on hea, taevaalune on lõokesi täis ja kassid on imelikud ja suuri isaseid hulgub siin, ühega vaatasin vastamisi, esiti paistis nagu ilves. 

Kasvuhoone ääres on rohelisi sibulapealseid. Hortensiad lõikasin veebruari lõpus tagasi. Tomatite külv on üleval, sorte päris palju. 

Tico-tico

 

"Tico-Tico no Fubát" oli 1940. aastate üks suurimaid hitte. Seda meloodiat on esitanud paljud kuulsad interpreedid.

 Brasiilia muusik ja helilooja José Gomes de Abreu, tuntud kui Zequinha, sündis São Paulo osariigis Santa Rita do Passa Quatros 1880.a. oma pere vanimana 8 õest-vennast..

Kuueselt näitas ta oma musikaalsust, kümneselt mängis flööti ja klarnetit.

Ema soovis, et ta saaks preestriks ja ta saadeti 14aastaselt  São Paulo piiskopiseminari, kus ta sai end täiendada ja harmooniat õppida. Kolm aastat hiljem jooksis ta sealt minema ja naasis Santa Rita do Passa Quatrosse, et töötada oma isa apteegis.  Noore 14 aastase Durvalina Pires Brasiliga kohtus ta tantsupeol ja 1899. aastal abiellus.

Linnas avas ta apteegi, töötas inkassobüroo ametnikuna ja 1909.a. linnavolikogu sekretärina. Tummfilmide saateks lõi ta Cinema Smart Orchestra, kus ta oli dirigent ja pianist.

1917. aastal esitas orkester tantsu ajal tema loodut. Zequinha oli tantsijate entusiastlikust reaktsioonist üllatunud ja pani loole nimeks “Tico-Tico no Farelo”, nimi muudeti “Tico-Tico no Fubá” . Oma orkestri eduga tegi ta mitmeid reise São Paulosse, kuhu kolis 1920. aasta septembris, vahetult pärast isa surma. São Paulo pealinnas oli tema klaver jm. Töötas ka klaveriõpetajana. Kirjutas üle 300 teose. Tuntumad “Os pintinhos no terreiro”, “Não me tocos”, “Sururu na Cidade” ja “Tardes em Lindóia”, aga ka valss “Branca”.

Ta armastas improviseerida klaveril koos poegade Durvali ja Dermevaliga ja klaasi õllega.

Ta suri  1935.a. südamerabandusse.