Tico-tico

 

"Tico-Tico no Fubát" oli 1940. aastate üks suurimaid hitte. Seda meloodiat on esitanud paljud kuulsad interpreedid.

 Brasiilia muusik ja helilooja José Gomes de Abreu, tuntud kui Zequinha, sündis São Paulo osariigis Santa Rita do Passa Quatros 1880.a. oma pere vanimana 8 õest-vennast..

Kuueselt näitas ta oma musikaalsust, kümneselt mängis flööti ja klarnetit.

Ema soovis, et ta saaks preestriks ja ta saadeti 14aastaselt  São Paulo piiskopiseminari, kus ta sai end täiendada ja harmooniat õppida. Kolm aastat hiljem jooksis ta sealt minema ja naasis Santa Rita do Passa Quatrosse, et töötada oma isa apteegis.  Noore 14 aastase Durvalina Pires Brasiliga kohtus ta tantsupeol ja 1899. aastal abiellus.

Linnas avas ta apteegi, töötas inkassobüroo ametnikuna ja 1909.a. linnavolikogu sekretärina. Tummfilmide saateks lõi ta Cinema Smart Orchestra, kus ta oli dirigent ja pianist.

1917. aastal esitas orkester tantsu ajal tema loodut. Zequinha oli tantsijate entusiastlikust reaktsioonist üllatunud ja pani loole nimeks “Tico-Tico no Farelo”, nimi muudeti “Tico-Tico no Fubá” . Oma orkestri eduga tegi ta mitmeid reise São Paulosse, kuhu kolis 1920. aasta septembris, vahetult pärast isa surma. São Paulo pealinnas oli tema klaver jm. Töötas ka klaveriõpetajana. Kirjutas üle 300 teose. Tuntumad “Os pintinhos no terreiro”, “Não me tocos”, “Sururu na Cidade” ja “Tardes em Lindóia”, aga ka valss “Branca”.

Ta armastas improviseerida klaveril koos poegade Durvali ja Dermevaliga ja klaasi õllega.

Ta suri  1935.a. südamerabandusse.