Arisaema amurense, amuuri tulivõhk pärineb Kaug-Ida, Korea ja Hiina leht- ja segametsadest. See on liik, mis on kantud Amuuri piirkonna punasesse raamatusse ja kelle arvukus väheneb elutingimuste muutumise või elupaikade hävimise tõttu. Mürgine ravimtaim. Looduses eelistavad aarumiliigid viljakat ja aluselist, vett hästi läbilaskvat huumusrikkast neutraalset kuni happelist mulda, poolvarju, parasniiskust. Lehestiku kõrgus aias ulatub juulikuu keskel 70 cm, tõlvikud vaid 40 cm kõrguseni. Puhkedes päris eksootilise välimusega, aga õigepea lehed kasvavad üle ja tõlvik ei paista juba juunis silma. Alles sügisel näitab oma oranzikaspunaseid marjatõlvikuid. Lehestik on selleks ajaks kadunud. Külmakindel.   Arisaema amurense on mitmeaastane rohttaim ümarate veidi lapikute mugulatega, mis mullas olles sügiseks karvase juurestiku ümber kasvatab. Lehed on tavaliselt piklikul varrel üksikud, viieosalised liitlehed kämmaljad (30-35 cm). Õitsev vars lehtedest lühem (kuni 20 cm), kahvatu- või tumeroheliste triipudega tiib ja kaarjas plaat. Valgete või kahvatulillade pikivöötidega roheline ja torujas. Ülaosas on etteulatuva „kapuutsiga” tõlviku kandeleht koos õisikuga, mis puhkeb mais-juunis väikeste kollaste õitega. Noored taimed kasvavad mugulast ja on isased. Küpsedes saavad neist naissoost taimed ja sügisel on neil oraźikad tõlvikud. Ja öeldud on, et kui nad on näljased, võivad nad uuesti meessooks saada.   Tulivõhad kuuluvad võhaliste (Araceae) sugukonda nagu kalladki. Õies ka midagi sarnast.
  |
