Päevaliiliad jagunevad tetraploidideks (tuumas on 44 kromosoomi) ja diploidideks (tuumas on 22 kromosoomi).
Tetraploide iseloomustab vastupidavus päikesele, vastupidavus põuale ja kehvemad mullatingimused. Neil on tugev struktuur, laiad lehed, paksud lihakad kroonlehed ja paks vars. Nad seovad 3 kuni 20 seemet.
Diploididel õrn struktuur, õhulised õielehed, õhukesed, kitsad lehed, õhukesed varred. Nad seovad igas seemnekotis 20–50 seemet. Neid iseloomustab madalam põuakindlus ja halvemad mullatingimused kui tetraploidsetel.
Päevaliiliaid saab liigitada ka lehtede vastupidavuse järgi. Igihaljad, pool-igihaljad ja need, mille lehestik sureb talveks.
Päevaliiliaid saab liigitada ka lehtede vastupidavuse järgi. Igihaljad, pool-igihaljad ja need, mille lehestik sureb talveks.
Middendorfi päevaliilia on päevaliiliatest kõige varasem, ta hakkab kasvama varakevadel. Õied on väikesed, umbes 10 cm läbimõõduga. Oranžid, väga säravad, lehtrikujulised. Middendorfi lill on üks säravamaid mai lilli.
Õitsemine kestab 3 nädalat, alates mai lõpust. Varre kõrgus on umbes 60 cm. Lehed on kitsad, pikad, kõverad. Dekoratiivne ka pärast õitsemist. Kasvab hästi päikese käes ja poolvarjus. Muld peab olema viljakas ja niiske. Põua ajal kasta kindlasti. 
Hemerocallis `Karen´s Curls`
Hemerocallis ‘Destined to See’ (Grace-L., 1998). Suured umbes 15cm kollakaskreemid kuni kreemid õied tumedate lavendlivärvi silma ja kitsaste gofreeritud servadega ning kollase neeluga, mis läheb üle kollakasroheliseks. Õielehti poolitavad valkjad kiired. Kõrgus 50 -60cm. Varane kuni keskvarane. Igihaljas, tetraploid.
Lehestik on enamikus kliimatingimustes pooligihaljas.
Hemerocallis ´Double River Wye’ (1982. aasta Kropf)sidrunkollaste pooltäidisõitega dormantne ja diploidne sort, kõrgus 60 cm.
Hemerocallis `Kwanzo`. Entendre Liliowier Oranz oli paki peal kirjas. Tegelikult ´ Kwanzo `
Hemerocallis `Double Classic`
Hemerocallis Päevaliilia Pink Damask 1951.a. 40 aastat hiljem võitis auhinna. Kitsaste lehtede ja peenikeste vartega, millel on lehtrikujulised sügavad damaskusroosad õied, kollase kurgu ja laialivalguvate segmentidega.
Hemerocallis ’Moses Fire´ Kasvataja Tisler 1998. Tetraploidne. Kõrgus 55cm. Õitseb juuli, august. Õie läbimõõt 15 cm. Õhuke kuldne serv tulipunasel topeltõiel.Auhinna andmine: 2005.
Russell 1951.a. Diploidne, hiline, dormantne, kõrgus 90 cm, punased tähtjad õied, hea haljastustaim. Õitseb august, september. Tumepunane ämblik tüüpi. Kroonlehed vaskja või pruuni peegeldusega, keskelt tumedam. Kuldkollane kurk. Telliskivipunased ämblikulaadsed õied, mis õitsevad kaua.
Hemerocallis ’Bela Lugosi’ tetraploidne, pooligihaljas, kesk-varajane. 'Bela Lugosi' on püstine taim, mille kõrgus on umbes 85 cm ja millel on igihaljas rihmjas lehestik. Suured kuni 15 cm laiused õied kannavad suvel hargnevatel vartel ja hõlmavad kollakasrohelist kurku ümbritsevaid sügavlillasid, kohmakate servadega kroonlehti.
Hemerocallis ‘Moonlit Masquerade`Kasvataja J.Salter (1992). Õied kreemikad, koorene burgundia punakaslilla ringiga õieneelus, õie läbimõõt 14 cm. Õitseb juuni-juuli. On tetraploidne, varajane, pooligihaljas, korduvõitseja, kõrgus 65 cm, suured tugeva kontrastiga kreemvalged ja tumepruuni südamikuga õied.
Hemerocallis `Regency Heights`. Aretaja Dougherty 1991.a. Diploidne. Kõrgus 85 cm. Õitseb juuli, august. Õie läbimõõt 15 cm. Kroonlehed on tugevalt keerdunud tagasi, nende domineeriv sirelivärv muutub kreemjaks kurguks, keskel laimitoon. Õied väga kõrgel lehtede kohal. Kroonlehtede servad lahtise volangiga.
Hemerocallis "Roswitha".Kavataja Trimmer 1992.a. Diploidne. Koore-virsiku värvi õied tumelilla südamikuga. Tuleb ristmikust "Exotic Echo" x "Janice Brown". Armas miniatuurne täidisõitega õrna kreemja-aprikoosivarjuga kontrastse lillaka burgundiapunase silma ja rohelise kurguga sort. Roswitha sordi arvukad roositaolised õied näevad tähelepanuväärsed kompaktsetel, madalatel lopsakatel rohelistel lehtedel. Õie läbimõõt 7 cm. Õitseb rikkalikult juulis. Kõrgus 30-40cm.
`Tiger Blood`
Vanaaegne 16.saj. juba kasvatatud kõrge liiliakujuliste õitega varane päevaliilia. Hemerocallis lilioasphodelus on muude nimede hulgas tuntud ka kui sidrun-päevaliilia, sidruniliilia ja kollane päevaliilia, on ka Hemerocallis flava sünonüüm. Päritolu - kogu Hiinas levinud kuni läände kuni Kirde-Itaaliani.
Sidrunkollane päevaliilia Citrina. Hemerocallis citrina'l on trompetikujulised sidrunkollased õied paksude kaarekujuliste terataoliste lehtede kohal. Lilled on väga lõhnavad. Pärineb Ida - Aasiast ja Hiinast. Ta kasvab metsaservadel, rohtunud põldudel ja nõlvadel. Mugulaid, õisikuid, pungi ja õisi saab keeta ja süüa. Kuivatatud või värskeid lilli nimetatakse ka "kummideks" või "kuldnõelteks". See liik õitseb öösel, nii et lilled avanevad tavaliselt päikeseloojangu ajal ja sulguvad järgmise päeva hommikul.
‘Stella d’Oro’ on ka üks varasem ja pikalt õitsev päevaliilia.
Kõige populaarsem päevaliilia maailmas. See on väike taim (umbes jala kõrgune ja laialivalguv) ja sobib seega tagasihoidliku suurusega aedadesse. Sellel on rikkalikud kollased õied, millel on krussis servad ja sügavamad kollased kurgud. Erinevalt mõnest päevaliiliast toimub õitsemine pikka aega. See on ajalooline diploidne hübriid-päevaliilia, mida tutvustas esmakordselt Walter Jablonski 1975. aastal.
Walter Jablonski (1896-1986) USA-st Merrillville'ist oli pensionil kalkunikasvataja. See, kuidas ta sellele taimele nime andis, on huvitav lugu. Kasvataja Roy Klehm jutustab loo: „Walter töötas oma aias, mis asus umbes 50 jardi tema majast. Tal oli palav ja ta läks majja juua tooma. Ta istus laua taga ja vaatas aknast välja oma uusi päevaliiliaid, kui sõi hajameelselt laual olnud karbist küpsiseid. Ühtäkki jäi talle silma küpsiste nimi – Stella D'Oro.
"Stella de Oro", mis tõlkes tähendab "kullatäht", võitis 1987. aastal Stouti hõbemedali, mis on kõrgeim auhind, mida päevaliilia võib võita.
Hiinast pärit ilmatu vana taim. Eristatakse umbes 20 erinevat looduslikku liiki. Et õis õitseb ühe päeva, tuleks närtsinud ära korjata, et ilus välja näeks. Lehestik on neil taimedel ka erinev, on laialehelisemaid ja kitsa lehega. Hästi palju päevaliiliaid korraga võib näha Salaspilsi botaanikaaias Riia lähistel.
Päevaliiliatele andke kevadel lisalämmastikku ja sügisel sügisväetist, mis soodustab tugevat kasvu, suuremat õitsengut ja talvekindlust.
Soovitatav on taimi tihedalt noorendada ja kasvatada päikese käes. Kogu taim, isegi juured on söödavad, aga siiski mitte liialdada sellega.
Päevaliilia kahjur on pahksääsk Hemerocallis Gall Midge, kelle olemasolu saab märgata, kui õiepung moondub. Sellega ei aita muu, kui tuleb õiepungad ära korjata. Nendest lähevad liikvele uued põlvkonnad kui jätta pung korjamata ja hävitamata. Ühes pungas võib olla ligi 300 vastset. https://lood.delfi.ee/maakodu/aed/paevaliiliat-kahjustav-pahksaask-havitab-oied?id=24926789
Kahjuritele soodus on soe ilm (25-30°C), õhuniiskus - 85%, mulla kuivamine. Aitab
mõjutada lehtede pügamine kolmveerandi võrra, pritsimine fosfororgaaniliste preparaatidega ("Aktellik"). Varakevadine pihustamine süsteemsete insektitsiididega ("Karbofos", "Fitoverm", "Intavir"). Aia sügisene puhastus taimejääkidest.
Meeldivamad on need päevaliiliad, mis ei vaja igapäevaselt närtsinud õite ärakorjamist.
Kui päevaliiliat jagada, lõigata ära äärmised pealsed, et näha, kuidas puhmas on edasi arenenud ja ilma päevaliiliat välja kaevamata saada sealt kätte noor puhmaosa lüües labida otse maasse vahekohast. Uut taime istutades lõigata pealsed vähemalt kolmandiku võrra tagasi.
Päevaliiliad muguljuured on inimestele kahjutud, kuid kassidele surmavad. Kõik taimeosad võivad põhjustada oksendamist ja neerupuudulikkust.
