Palmengarten Frankfurt KORsilan pinnakatteroos

Üks veel sügisel uhket ilu näitav roos on Palmengarten Frankfurt KORsilan pinnakatteroos. Siin aias alles 2023.augustist. Keskmiselt meeter laiust ja kõrgust. 

Palmengarten on Frankfurdi vaatamisväärsus, kus on ka roosiaed. Ja sellele botaanikaaiale pühendatud roos on Palmengarten Frankfurt KORsilan pinnakatteroos, sügavroosa põõsas, registreerimisnimega KORsilan.

'Palmgarten Frankfurt'i hübridiseeris 1988. aastal Saksamaal W. Kordes & Sons.   (The Fairy x Temple Bells) x (Bubble Bath x Lilli Marleen).  Roosisorti on hinnatud ADR sertifikaadiga. Seda antakse välja Saksamaal testitud roosisortidele, mis tõusevad esile haigus- ja külmakindluse, dekoratiivsuse, õierikkuse vms silmapaistva omaduse poolest.  Talub ka soola ja kehvi tingimusi. Selle roosi ilu ei seisne mitte üksnes õites, vaid põõsa mõjus tervikuna. Tavaliselt istutatakse suurte rühmadena maastikus või pinnakatteroosina. Õied on roosad, lilla varjundiga, kobarates, iga õis 4cm läbimõõduga.  Lehestik on väike, tihe, terve, värvuselt tumeroheline. See põõsasroos õitseb kogu hooaja sügavroosade õitega. Pleekunud õite eemaldamine soodustab taime uuesti õitsemist. Kärpida saab kevadel, lõigates tagasi nii surnud või haige puidu kui ka vanad oksad. Soojemas piirkonnas piisab allesjäänud taime lõikamisest 1/3 võrra. Kui kliima on jahedam, vähendage rohkem kui 1/3. Muul ajal eemaldage ja hävitage haige lehestik. Roosil kasta maapinda, mitte lehestikku.

´Dame de Coeur´ hübriidteeroos

 Dame de Coer tähendab prantsuse keeles ´südamete kuninganna´.

´Dame de Coeur´ roos on vana hübriidteeroos, mida sageli nimetatakse ´mustaks roosiks´, mis kannab tumedalt hõõguvaid punaseid õisi, mis tumenevad vananedes roosiaias väga tumepunaseks. 

Kõrgus 80-100 cm, laius 60 cm. Põõsas pisut laiuva kasvukujuga ja sirgete tugevate võrsetega. Väga suured 12 cm kirsipunased täidisõied.

´Dame de Coeur´ on kogu suve vältel tihedasti kaetud hästivärvunud ja meeldivalt lõhnavate õitega, mis asetsevad 3-4 kaupa kobaras. Lehed tumerohelised ja läikivad. Väga hea talvekindlusega roos, kuid vajab siiski katmist. Sort on ebasoodsate kasvutingimuste korral vastuvõtlik roostele ja tahmlaiksusele, jahukaste suhtes ei ole eriti tundlik. Sobib mitmesugustel istutusaladel kasvatamiseks. Siiski meeldib talle päikesepaisteline kasvukoht ja kergelt niiske, kuid väga hea drenaažiga pinnas. Ta saab hästi hakkama kõikidel mullatüüpidel, kuid eelistab lubjarikkaid muldi. See roos on väga vastupidav, talub meretuult ja õhusaastet.

See sort on Belgia roosiaretajalt Louis Lens aastast 1958. 

Legendaarse aedroosi "Peace" ja "Independence" ristand.

Põõsasroose saab sügavalt tagasi pügada. Lõika oksad tagasi 5–15 sentimeetri pikkuseks pookimiskohast kõrgemalt. Pookimiskoha võib tavaliselt ära tunda kus puidu osa pakseneb. Püüdke alati lõigata oksi selle koha pealt, kus nn. silm areneb väljapoole. See on väljapoole suunatud lehepung. Sissepoole suunduvad oksad tuleks lõigata täielikult tagasi. Nii kasvab põõsas alati tasakaalustatult. 

Roosõielised – Rosaceae

Roosidel on tähtis õige istutussügavus: pookekoht peab jääma 4–5 cm mullapinnast allapoole. Kõik kuivad, haiged, külmunud või muul viisil kahjustatud võrsed tuleb kevadel ära lõigata, lõikenurk peaks olema kaldu. Pügamine peab olema tehtud enne, kui ilmuvad pungad. Täielikult tuleb eemaldada metsikud võrsed, samuti põõsa sees kasvavad õhukesed võrsed. Pärast lõikust kohe neid toidetakse spets kompleksväetistega, kusjuures segatakse ta mulla sisse ringina ümber põõsa. Roosidele antakse raudsulfaati kevadel ja vasksulfaati sügisel. Lahus tuhast, pesuseebist, sibulakoorest ja küüslaugust aitab ennetada lehetäide rünnakut.

Pinnakatteroosi Aspirin aretas 1997.a. Hans Jürgen Evers Saksamaal. (Christian Evers, 1989), ("ADR-Rose" 1995) Firma Rosen Tantau. Ta on tuntud medikamendi Aspirini 100-aastapäevaks aretatud roosisort, mis paistab silma külma- ja haiguskindluse poolest.

 

 Pinnakatteroosi 'Aspirin' 5 cm-d täidisõied on lõhnatud ja õitsemine  rikkalik. Õied avanedes veidi roosakad, hiljem säravvalged. Peetakse  parimaks valgeks roosisordiks Eesti kliimas. Pole vaja õielehti puhastada. Lehed on helerohelised. Kõrgus kuni 80 cm.

https://vikerraadio.err.ee/804385/huvitaja-rooside-kasvatamine

Pinnakatteroos Volare läikivate lehtede, pooltäidetud õitega, tugeva laiuva kasvuga.

Mart Ojasalu

Poeg kinkis potiroosi kevadel, augustis suur juba.

Teise koha peenra- ja pinnakatterooside grupis sai peenraroos 'Montana' on punasevärviline peenraroos. Hoiab hästi punast värvi. Püstise kasvuga kuni 60 cm kõrge, ei lamandu. Hea talvekindlusega.

Kolmanada koha peenra- ja pinnakatterooside grupis sai madal uus-antiikroos 'Leonardo da Vinci' . Õied meenutavad vana inglise pargiroosi, kuid kasvab peenraroosi kõrgusega (60-70cm). Väga terve ja tugeva lehestikuga roosisort, mis oma pojengiõit meenutava õiekuju poolest on võitnud paljude südame.

Uus-antiikrooside ja pargi- ning põõsasrooside grupis võidutses kõrge uus-antiikroos 'Ashram' - Roosi kuninganna 2007. 'Ashram' on suurte oranzide õitega antiikroos, mis on nii Eestis kui ka mujal paljude roosisõprade lemmik, eelkõige õie värvuse ja suuruse poolest. Väga hea püstise kasvuga. Oksad on hästi tugevad, seetõttu ei lamandu. Hea lehestiku ja talvekindlusega.

Teise koha uus-antiikrooside ja pargi- ning põõsasrooside grupis kõrge uus-antiikroos Nostalgie - ülemaailmselt tunnustatud ja väga kõrgelt hinnatud uus-antiikroos on ilusa munaja õiekujuga. Õielehed on seest kreemikas-valged, õie ääred vaarikapunased. Õieserva punase värvi intensiivsus sõltub, kui plaju päiekst taim saab. Kui päikest paistab rohkem, siis on kontrast õie ääre ja õie südamiku vahel suurem. Hea haiguse ja talvekindlusega. Pikkus on 120cm. Viimase 15.aasta jooksul olnud maailma hitt-roosisort!

Kolmas koht kuulus unikaalsele sinisele kõrgele uus-antiikroosile 'Rhapsody in Blue' - kõrge kuni 1,5 m, uus sinise õiega roosisort. Sinist õievärvi on püütud aretada juba aastaid. 'Rhapsody in Blue' on roosimaailmas kõige sinisema õievärviga roosisort! Õitsemise lõppfaasis õis lillakas. Tugeva lõhnaga. Hea haigus- ja talvekindlusega.

Ronirooside grupis oli ülekaaluks võitja roniroos 'Heidelberg' - vanim roniroos, kasvab Eesti tingimustes 2-3m kõrgeks. esimene õitsemine juunis, mis on eriti massiline, seetõttu on ta uuemaid roniroosisorte siiani ikka edestanud. Väga hea talvekindlusega roniroos. Haiguskindluse poolest on uuemad sordid tugevamad. Vihmase suve puhul võib tahmlaiksusesse nakatuda.

Teiseks kaunitariks sai 'Santana' - uuema põlvkonna roniroos. Ilusate samet-punaste õitega sort. Õitseb suve jooksul korduvalt. Kasvab Eestis 2 m kõrguseks. Hea talve- ja haiguskindlusega.

Roniroos 'Lawinia' - gigantsete roosade õitega roniroos. Esimene õitsemine juunis on väga rikkalik. Õitseb suve jooksul korduvalt. Hea haigus- ja talvekindlusega. Eestis kasvab kuni 2 m kõrgeks.

Üllatavalt hästi läks ka lihtõielistel uudissortidel 'Pretty Sunrise', 'Sweet Pretty 'ja 'Tommelise', kes peenra- ja pinnakatterooside kategoorias jäid jagama 5-7 kohta. Lihtroosid on roosimaailmas tõusev trend, lihtsuse, rikkalikku õitsemise ja haiguskindluse poolest.

See tekst nüüd:http://mois.koigi.ee/?wptouch_switch=mobile&redirect=%2Ftaimed%2Froos%2F
Arvatakse, et muistsed Hiina, Lääne-Aasia ja Põhja-Aafrika tsivilisatsioonid kultiveerisid roose juba 5000 aastat tagasi. Neid kasvatati Egiptuses, Vanas Kreekas ning Roomas ja selle provintsides. Eriti populaarseks said roosid Rooma riigis ja sealse eliidi hulgas levis meie ajaarvamise alguses lausa roosihullus. Rooma Impeeriumi lagunemise järgselt 5. sajandil käis roosikasvatus nagu kogu aianduskultuur Euroopas alla. Saksa kõrgklassi pruudid kandsid laulatusel peas roosipärgi. Palvehelmeid nimetatakse tänaseni roosipärjaks.
Baltimaade mõisaaedades olid roosid esindatud 17. sajandil. Neid kasvatati avamaal ja aastaringselt õite saamiseks ka kasvuhoonetes. Roose ei peetud siingi ainult ilu pärast – õitest tehti toiduvalmistamisel kasutatavat roosivett, suhkrustatud kroonlehti söödi salatites ning kibuvitsamarjadest tehti moosi, mahla ja veini. Kindlasti jõudis 19. sajandi jooksul mõisaaedadest taluaedadesse Euroopast pärit näärelehine kibuvits ehk mairoos (R. pimpinellifolia). Seda taime võib suve hakul valgete lõhnavate õitega õitsemas näha peaaegu igas taluaias tänapäevalgi. Talvekatet vajavaid peenraroose hakati koduaedades rohkem kasvatama alles nõukogude ajal. Ilusa asja võrdkujuna on rahva seas roosideks kutsutud teisigi lilli: tubakaroosina tunneme saialille, päevaroosina päevalille, siidiroosi ja tupsuroosina magunaid jne.

Näärlehine kibuvits `Plena`, (Mairoos, Jaaniroos)
Pargiroos. Päritolu teadmata, umbes 1800.a. Õievärvus kreemvalge, suurus 5 cm. Õitsemine varajane, jaanipäeva paiku, õitseb üks kord. Põõsa kõrgus 1-1,5 m. Hästi lõhnavad pooltäidetud õied. Põõsas tihe, kaarjate okstega. Lehestik väike ja sinakasroheline. Väga külmakindel. Sügisel mustad tõrsikud. Lehtede sügisvärv tumepunane. Vanade taluaedade roos.
Pika kasvatusajaloo tõttu on paljud roosid, mida on peetud liikideks, tegelikult aianduslikud hübriidid. Rooma riigis tõenäoliselt tunti ja kasvatati punaseõielist apteegiroosi (R. gallica) ja valget roost (R. x alba). Ristikäigult Pühale Maale toodi Euroopasse apteegiroosi ja roosaõielise damaskuse roosi (R. x damascena) täidisõielised vormid. Neid kolme võibki pidada tänapäevaste roosisortide kaugeteks esivanemateks. Varauusajal jõudis Pärsiast Euroopasse kollane roos (R. foetida), mis andis aretustöös suuremaid värvivalikuid. Nüüdisaegne sordiaretus algas Euroopas 18. sajandi lõpus, kui Hiinast ja Indiast toodi siia korduvõitsevaid liike ja aretisi, muuhulgas ka meil naturaliseerunud kurdlehine kibuvits e kartuliroos (R. rugosa). Praeguseks on maailmas registreeritud üle 25 000 roosisordi, neist kasvatatakse 8000 – 10 000. Eestis kasvatatavaid taksoneid võib olla üle 1000.kurdlehise ehk kartuliroosi (R. rugosa) sordid ja mets-kibuvitsa (R. cinnamomea) täidisõieline vorm. Viimast kasvatati meelsasti mõisaparkides, taluaedades oli teda vähem.

Kurdlehisel roosil on nii punaseid kui valgeid liht ja täidisõielisi vorme. Ta on ka paljude pargiroosi sortide esivanem. Vanemates aedades on levinud punakaslillade õitega ‘Hansa’ ja roosa ‘Wasagaming’. Lätlastel on roosaõieline ‘Abelzieds’, selle võiks tõlkida ubinaõieks.

Mati Laane: Kuni 19saj.-ni oli roosikasvatuses vähe sorte, need õitsesid ühe korra ja olid enamasti ühe või kahekordse õiega. Tähtis oli eelkõige tugev lõhn, aga täidisõied lõhnavad vähe.

19saj. toodi Euroopasse hiina kibuvits. Bengali roos osutus selliseks, et ta erinevate roositaksonitega ristates emastaimena hästi seemneid andis.
Üldiselt kehtiski kuni 19 sajandini aretustöös see tarkus, et erinevate liikige vahel hübriide ei saa ja Linné tegi selle järele isegi liigi definitsiooni, et liik kehtib sealtsaadik, kus omavahel hübridiseerub, kui ei hübridiseeru, on eraldi liik samas perekonnas.
https://matilaane.files.wordpress.com/2016/06/09-hiina-taimed-ja-jaapami-taimed.pdf

Näärelehine kibuvits (Rosa pimpinellifolia) on kena roosade täidisõitega Rose de Rescht.

Vanaaegne roos erksate, purpursete täidetud õitega. Tugevalt lõhnavad ja korduvalt õitsevad väikesed, kuid pilkupüüdvad õienupud loovad efektse kontrasti tumeroheliste lehtedega. Põõsas on tihe, kuni 90 cm kõrgune. Kõrgelt hinnatud ja roosiekspertide poolt soovitatud vana roos. Kahjuks on esialgne aretaja jäänud tundmatuks. Sordi taasavastajaks oli Nancy Lindsay Inglismaalt. Inglismaal pärjatud AGM (Award of Garden Merit) tiitliga. 

Rosa x rugosa `Wasagaming` Pargiroos Kõrgus:1,5m-2m Laius:1-2m, Õied heleroosad, täidis V- VI
Lehed, okkad tumerohelised, sügisvärvus kollane. Z3. Jõulise ja suure kasvuga pargiroos, levib juurevõsudega. Õitsemine ühekordne, aga väga rikkalik, õied tugevalt lõhnavad. Vihmased ilmad võivad rikkuda õiepungad.
Väga vastupidav ja külmakindel põõsas. Vajab päikest, normaalset väheviljakat kuivemapoolset pinnast.

Roosaõielise damaskuse roos. See näeb välja täpselt samasugune, nagu minu umbes 70 aastat kohapeal olnud pargiroos. Kas ta on suhteliselt heledate lehtedega ja nõrkade okstega, õied on tihedalt täidetud ja lõhnavad uimastavalt, aga vihmastel aastatel kipuvad nupud mädanema? Kui nii, siis on ta tõenäoliselt väga vana prantsuse pargiroos "Minette" - aastast 1719!

Roos sümboliseerib võitu surma üle. Roos on armastuse võrdkuju, salapära ja vaikimise sümbol.
Bulgaarias olid suured roosiväljad. Neist õitest toodeti roosiõli.