Mahetooted polegi alati head

Mahepõllutooted polegi alati head.

Taimed toodavad rohkem antioksüdante, kui neil on kahjurputukad.

Antioksüdandid kaitsevad inimesi haiguste eest, hoiavad vaimset tervist ja mälu, aitavad vältida vanaduse koormat. Metallid roostetavad või lahtilõigatud puuvilja pind muutub pruuniks. Antioksüdandid takistavad oksüdatsiooni, mis kokkupuutel hapnikuga toob enamjaolt kaasa kahjustuse.

Et saaki või sööki saada tuleb taimi loomulikult kaitsta.

https://epkk.ee/taimekaitse-ajalugu/

 Taimedes sisalduvad ühendid võivad putukaid nii meelitada kui ka peletada.

https://returntonow.net/2020/03/03/study-bug-attacks-give-fruits-and-veggies-way-more-antioxidants/?fbclid=IwAR3FT40RKE67kdjKTi86aYBlGXcIJr2yak9IilzvK8yZCxqMg2pw6NstaMg

Seemnete idandamiseks lisatakse 30ml vesinikperoksiidi ½ liitrile veele, leotada seemneid ööpäeva, lisatakse sama kogus H2O2-te iga kord, kui vaja näib olevat niisutada. 

Kastmisvees olev hapnik intensiivistab taimede kasvu, hoiab ära juuremädaniku. Suuraednikud, põllumehed on suurendanud saaki sellega, et lisavad vesinikperoksiidi kastmisveele. Ta on ka suurepärane taimekahjurite hävitaja.

Keemiliste säilitusainete eemaldamiseks puhastada puuvilju, kus ½ klaasis vees lahustatud supilusikatäis vesinikperoksiidi.

Pean ütlema, et Saaremaalt pärit ökojahust tehtud kaste on väga hea maitsega. Sel jahul oli ka väga lühike realiseerimisaeg.

 Samas on meie ülepõllu maad rentiv mees nüüd ökotootja. Ta on kümneid aastaid kõikvõimalikke herbitsiide ja ka Roundupi sellele põllule ja tuulele külvanud.

Stachys sylvatica Mets-nõianõges

 Kuivas kohas kasvab mets-nõianõges, looduslik metslill, mõnekümne sentimeetri kõrguseks, heas rammusas mullas teiste taimede varjus sirutab ta õisikud lausa enam kui meetri kõrgusele. Tema rohelust saab märgata juba märtsi lõpus ja taim on täielikult lehtedes ning biomassi haripunkt on juuni alguses, mil hakkab õitsema punaroosa värvusega  juulist augustini ja külvab seemneid. Ka juurt pidi edasi minev ja liialt ruttu paljunev.

Metsnõianõgesel võiks olla aias poolvarjuline kasvukoht, näiteks ehitiste põhjaküljel ja puude hõredas varjus. Päikese käes kasvades tahab kastmist, sest vajab niiskemat mulda. Ta on ilus suurema kogumikuna, kui moodustab ühtlase kõrge pinnakatte. Kuivemas kohas on jällegi õisikud ilusamad – männasevahed jäävad lühemaks ja õisik on kompaktsem. Vars on ruudukujuline, märgatavalt karvane. Piki vart on märgatavad sõlmed, millest lähtuvad lehepaarid südamekujuliste keskmiste roheliste lehtedega. Südamekujulised lehed on salveirohelised ja kuni 6 cm pikad, kuid umbes 3 cm laiad. Servadel on kogu pikkuses hammastik.

Athyrium filix-femina Naistesõnajalg

Sõnajalad tärkavad hiliskevadel. Nad on aeglaselt kasvavad metsataimed. Metsaäär on neid kohalikke täis. Nende paljunemine on üldiselt eostega.

Athyrium´e on  üle 80 liigi ja neid on üsna lihtne kasvatada mitmesugustes aiatingimustes. Hoolimata varjuliste taimede mainest saavad paljud athyriumid päikese käes hästi hakkama seni, kuni neil on piisavalt niiskust.

 Athyrium (Lady ferns) on pikka aega hinnatud (oli viktoriaanlik sõnajalgade hullus), kuna see on kergesti kasvatatav ja suurejoonelise välimusega sitkete, heitlehiste aiasõnajalgade perekond. 

Ladinakeelne sõna filix, mis tähendab sõnajalg ja femina, tähendab naist.

Athyrium filix-femina 'Frizelliae' hakkab silma ilusate silmatorkavalt pikkade ja väga kitsaste lehedega, millel ümarad, pallitaolised leheosad, mis on kinnitunud keskribale ja sarnanevad helmepaelale. Päris ebatavaline taim. Vanusega võib nn. helmelisus väheneda.

Proua Frizell märkas seda esmakordselt 1857. aastal rändrahnude vahel Avonmore'i jõel Castle Kevinis (või teiste allikate väitel tema aias) Wicklow' krahvkonnas Iirimaal  ja kaks aastat hiljem kaevas selle üles ja esitas mõne aja pärast Trinity College'i botaanikaaiale. 

 Efektne kiviktaimlates, varjutatud äärispindadel või metsaaedades, varjulistel aladel ojade või tiikide ääres. Kõrgus ja laius 40cm ümber.

See sõnajalg on ka eriline. Kohalik.  Metsa ääres on hoopis teistsugused, tavalised.

Ja siis üks pooligihaljas looduslik hübriidne maailmas populaarne jäik sõnajalg Dryopteris x remota see on hübriid Dryopteris affinis x Dryopteris expansa. Looduslik elupaik Iirimaalt läbi Kesk-Euroopa kuni Ida-Aasiani. Üks varajasemaid kevadel oma kullatoonilise varreosaga. Tuleb lume alt rohelisena välja.

Ta võrsub püstiselt, ent tipud kõverduvad ja hiljem lehed asuvad ühel tasapinnal ja kaarduvad graatsiliselt mõnevõrra horisontaalselt. Igihaljas hübriid, millel on atraktiivsed kahekordsete selgelt poolitatud läikivate lehtedega lehvikud. Lehe sakilised osad on ovaalsed. Terved lehed võivad olla meetri kõrgused ja 30cm laiad, aga tänu peentele lehtedele ei näe robustsed välja. Kasvab hästi poolvarjus, ei vaja happelist mulda, küll aga niiskust. Metsa tingimustes paljuneb seemnetega hästi. Talub -15 ilma kahjustusteta, juure külmataluvus -40. Toimib erakordselt hästi piirkondades, kus on äärmuslikud kliimatingimused talvekülmast suvekuumuseni.

Üle talve elanud lehed soovitatakse pärast öökülmi ära lõigata uute lehtede tekkeks. Pole mulla PH suhtes valiv, aga vajab pidevalt niisket hästi kuivendatud pinnast.

 Isegi sõnajalgade guru dr John Mickel kuulutab raamatus "Ferns for American Gardens": "See on üks mu lemmikuid aia sõnajalgu." Taimed on kasvatatud saksa sõnajalaeksperdilt Wolfram Gassneri ´lt saadud eostest.

Alljärgnev tekst netiavarustelt:

Hübriidina on see sõnajalg olnud paljude botaaniliste spekulatsioonide objektiks selle tõelise vanemliku päritolu üle. Kahtlustatavate hulgas on Dryopteris filix-mas , mis on ristatud D. carthuasiana ja D. dilatataga, ning hilisema taksonoomilise kirjanduse kohaselt on tegemist D. affinise ja D. expansa ristandiga . Praegused spekulatsioonid, mis on kindlaks tehtud tsütoloogia, morfoloogia, kemotaksonoomia ja molekulaargeneetika abil, näitavad, et see on hübriid D. carthusiana ja puuduva (võimalik, et väljasurnud või avastamata) taksoni vahel, mida tuntakse kui D. "semiaffinis" (BPS Fern Gazette, vol 20, osa 2). , 2015) .  Igal juhul oli mul õnne, et mul oli võimalus kasvatada seda eostest, mille sain 1980. aastatel Briti Pteriodoloogia Seltsi eostevahetusest ja kandsin selle 1985. aastal oma kataloogi müügiks. Sellest sai ühe hea sõbra lemmik, keda jagasin. see koos New Yorgi botaanikaaias John Mickeliga.