neljapäev, 28. veebruar 2019

Luuderohi Hedera sp.

Luuderohtusid on maailmas leida kuni 12 liiki.  On aeglaselt kasvavaid kääbusi, on neid, kes kasvavad hooaja jooksul mitu meetrit ja suudavad tohututesse kõrgustesse ronida. Meie kliimas II kategooria kaitsealune taim. Meil on kaitse all kui oma levila piiril olev vähese levikuga reliktne liik. Esineb rohkesti kultuurvorme, mis erinevad lehtede kuju, suuruse, värvuse jm tunnuste poolest. On lihtsalt rohelisi, on erineva triibuga kirjusid: valge-roheline, roheline-kollane, kollane-valge jne. Soojemas kliimas peetakse teda puude ja teiste taimede kägistajaks. Kui ronimiseks midagi ees pole, roomab ta lihtsalt mööda maapinda. Meil on laiemalt kasutamist leidnud 2 neist.
1)Harilik luuderohi on pisut pehmema kliimaga aladel ääretult populaarne aiataim. Ta on suuteline iseseisvalt ronima väga kõrgele ja katma suuri pindu (seinu, poste, vanu puutüvesid). Edukalt saab teda kasutada pinnakattetaimena. Temal võib kõndida ja teda võib isegi niidukiga niita nii päikese käes kui ka varjulises kohas. Ta kannatab hästi välja ka linnade heitgaasidest saastatud õhu. On aretatud suurel hulgal sorte, millest paljudel on valge, kreemi või kollasega kirjatud lehed. Luuderohtudel on ronivõrsete (steriilsete) ja õisi kandvate võrsete (fertiilsete) lehed sedavõrd erinevad, et tundub, nagu oleks tegemist kahe täiesti erineva taimega. Siin õitseb siiski haruharva. Steriilsete võrsete lehed on 3...5 hõlmised ja sarnanevad pisut vahtra omadele. Luuderohi õitseb alates 10-st eluaastast ja õied rulluvad lahti septembrist novembrini. Õitsvate okste lehed on ovaalsed või rombjad. Võib olla talveõrn, liivases kohas püsivam. Hedera helix `Baltica` lehed on väiksemad kui harilikul luuderohul, kuid külmakindlam, 1907. aastal Riia lähedalt leitud teisend.
2)Kolhise luuderohi Hedera colhica on Kaukaasiast pärit. Tal on vaid lehed hariliku omadest tuntavalt suuremad
nahkjad nagu harilikul luuderohul, aga kujult munajad ning alt kaetud kollakate soomuskarvadega.

Harilikku luuderohtu (Hedera helix) looduskaitsealuse taimena võib kohata Saare- ja Hiiumaal.

  Luuderohtu peetakse ekslikult parasiittaimeks, mis suudab juhuslike juurte kaudu imeda taimede mahla, aga neil on vaid toetav funktsioon. Ta on happelist pinnast taluv, aitab metsa looduslikule selektsioonile kaasa siis, kui see oma raskusega puutüvesid "omaks" muudab ja vähem vastupidavad ja  juba haiged puud langema paneb, kiirendades metsa uuenemist ja bioloogilise tsükli lõpuleviimist.   Heal juhul võivad varred ulatuda 30 meetri kaugusele. Siin kliimas ilmselt mitte.
Tumerohelised viietised lehed võtavad sügisel pronksise tooni. Igihaljas. Kasvas ka täispäikeses. Sobiv poolvari. Nüüd kinnitunud ka õunapuu harudevahelisele pinnale. Luuderohi on suurepärane meetaim. Räägitakse, et luuderohust saadud mesi maitseb nagu piparmünt ja on valget värvi. Luuderohu kõik taimeosad, eriti noored lehed ja marjad on mürgised inimestele, kuid lindudele on see suurepärane delikatess. Luuderohtu ei tohiks majade juurde istutada, ta juured võivad suure hävitustöö teha.  

Kõikides taimeosades on vaigukäigud. Vaigust valmistatakse piirituslakki. Vaiku kasutati varem rahvameditsiinis - aitas keedisvannidena jooksvahaiguse korral. Mõnedel andmetel on teda keedetud õlles luuhaiguste ravimiseks. Taime mahl on olnud tõhus vahend täide vastu, kuid ka mürgine, nahka väga tugevasti ärritav. Lastel võib tekitada raskeid mürgistusi oksendamise ja kõhuvaluga. Mürgistuse korral on hädavajalik kiire arstiabi. Levila lõunaosas on hea meetaim. On vääriselupaikade (VEP) indikaatoriks.
Välispidiseks kasutamiseks löövete, kudede turse, veenilaiendite, valulike liigeste, neuralgia, põletuste, tüügaste, sügeliste, impetiigo, tselluliidi korral. Luuderohu valu leevendavat jõudu kasutatakse podagra ja haavandite korral.
See on üks taimedest, mis on kasulik tselluliidi naha puuduste ja rasuse naha puuduste vastu võitlemiseks. Ivy ekstraktil on märgatav toniseeriv kosmeetiline toime kõikidele kehaosadele, mis kipuvad lõdvestama ja kaotavad tooni, kokkutõmbav toime soodustab vedelike reabsorptsiooni; nende omaduste jaoks on see olemas paljudes preparaatides nagu kreemid, geelid ja mudad tselluliidi moodustumise vastu. 
Lõõgastava jalavanni jaoks kasta mõned hakitud lehed kuuma vette.

Luuderohul on suurepärane rasva lahustamise võime. Sobib nõude ja pesu pesemiseks. Saponiinid aitavad vett vahustada, vabastades rasvast riided või nõud. Nahale on ka toniseeriv.
Musta värvi kaotanud rõivaste värvi taastamiseks leotage riideid infusioonis, mis on valmistatud 40 lehe ja liitri veega, jättes need sellesse enne loputamist umbes 2 tunniks. (Keedetud lehed, millele on lisatud soodat,)
Tumedate juuste läikivaks muutmiseks kasutage loputusveega segatud dl vee kohta 3–4 lehe keetmist.


Roomas oli luuderohi Bacchuse sümbol. Dionysos, keda Roomas kutsuti Bacchuseks, oli üks Kreeka 12 suuremast jumalast.  Teda peeti müstilise transpordi, aga ka amoraalsuse jumalaks ja taim sai inimestele - kire sümboliks, mis sunnib armastajaid ühinema omaks, mida tahetaks igavesti põlistada, sarnaselt Ivy ümber puu tüve. Bacchantes näris ja sõi lehti ja idusid, et siseneda eufooriasse, ekstaasi, raevu.
Sel põhjusel peetakse Indias taime ka iha embleemiks. Rooma keisreid ja luuletajaid krooniti luuderohuga, näib, et Nerol oli kroon peas Rooma põlemise ajal. Kreeka jumalateenistuses valitses Dionysos viinamarjade ja veini üle, kuid samas ka viljakuse üle, mis oli vajalik viinamarjade ja seega ka puuviljade, viljapuuaedade ja taimede tootmiseks üldiselt. Vein on tähistamise allikas. Dionysos oli pidude ja teatri, religioosse ekstaasi, rituaalse hulluse ja hullumeelsuse jumal.

Kui teie maja on hakanud luuderohuga mähkuma, teadke, et see taim võitleb aktiivselt negatiivse energiaga ja neelab sõna otseses mõttes halvad mõtted, kurja silma ja riknemise. Olete tõesti õnnelik inimene, kel selline kaitse.

Arvamused on vastandlikud.

Mu hea aiasõber on pidanud teda halva energiaga taimeks, eriti toas.
Ja rahvatarkusest on teada, et eluterveid inimsuhteid luuderohi ei soosi, ta seab ohtu pereõnne ning tülid on tema juuresviibimisel kerged tekkima. Ka on usutud, et ta meelitab koju haigusi ja tegutseb energiavampiirina. 

Luuderohi on igihaljas talvepilt siin 01.01.2020.a.
Seos viinamarjadega muutis luuderohu kõrtsi sümboliks. Luuderohu oks ukse kohal tähendas "siin müüakse veini". Kaua pärast kristlaseks saamist sidusid inimesed purjuspäi ärahoidmiseks luuderohi viinapuud ümber pea. Usuti, et luuderohi hoiab ära joobeseisundi, kui seda tarbitakse; üldiselt võtsid inimesed paar marja vette või närisid ühe või kaks lehte. Taime peetakse üsna mürgiseks – mõni marivõi leht ajab lapsed oksendama –, kuid ilmselt talusid täiskasvanud seda või tegelikult vähendas oksendamine joobeseisundit. 

Lursslill Cimicifuga sp. uus nimi Actaea

Actae´d e. lursslilled on mürgised taimed, mis vajavad varjulist jahedamat ja parasniisket keskmiselt viljaka aluselise mullaga kasvukohta. Majesteetlikud, kõrged ja graatsilised hilissuve aeda. Aeglaselt kasvavad taimed heas pinnases, mis pole liiga kuiv ega huumusrikas. Actaead tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonnast on varju armastavad taimed põhjapoolkera parasvöötmes, aga paraja niiskusega kasvavad ka päiksepaistel. Nende lehestik ise on juba ilus. Põlvnevad Actaea simplexist (endine Cimicifuga simplex), taimest, mida leidub metsikult Jaapanis ja Ida-Venemaal.
Suve lõpul õitsevad valge või roosa värviga püstiste pöörisõisikutega justkui tõlvikutega kõrged ja kaugele paistvad. Mõni sort kõrgem, mõni madalam. Neil on eriline lõhn. Lursslillede lehti kuivatati, hõõruti peeneks ja pandi madratsite sisse. Sellele viitab tema nimigi, "cimex" tähendab lutikat, "fugare" vastavalt siis peletamist. See on fantastiline taim niiske varjulise aiaosa jaoks. Hiline uhke kõrghaljastus. Vältige õisikute eemaldamist talveks, kui nad püsti püsivad, on neil väga huvitav siluett härmatises.


https://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/graatsilised-lursslilled?id=66682413
A.Kähri hea tutvustus.




Sordiaretajad märkasid peagi, et võib saada A. simplexi´st tumeda lehega seemikuid, mis eriti uhked. Esimesed neist, mis ilmusid kommertsiaalselt, aretas Ernest Ladhams 1932. aastal. Sellel lillalehelisel vormil, mida pärast elukohta Surreys, nimetatakse „Elstead“, mil  on heleroosad pungad ja mis avanevad valgetena.
Suurima taksonoomilise ümberkujundamise sai kultivari “Valge pärl” kõrvale aretatud liik Actaea matsumurae. See on 1932. aastal aretatud rohelise lehega väga hiline valge vorm, mis kannab laimirohelisi seemnepäid. Ehkki 70-aastased, on need mõlemad siiski väga hinnatud taimed.
Kõige soovitavam lehestiku värv on viimastel aastatel muutunud pruunini või lillast mustani. Laialt levinud on tumeda lehega vorm A. simplex Atropurpurea. Viimastel taksonoomiliste muutuste algatajalt nime saanud James Comptonil on õnnestunud saada lehestik, mis on tumeroheline ja küpseb matt-oliivmustani, täiuslik õhukeste, aromaatsete, kreemikasvalgete õite jaoks. Vaatamata nimele on 'Brunette'il ka lillakasmustad toonid - ehkki see pole nii silmatorkav kui 'James Compton'. Viimane täht on 'Hillside Black Beauty', millel on lõhnavad, roosade värvidega valged õied ja must lehestik.
Tumedalehelised toovad aeda sügavust. Roheline näib rohelisem ja kontrastsed lehed nagu lõikavad valgust. Kobar lursslill ehk Cimicifuga racemosa on Põhja-Ameerika ja Ida-Kanada metsades leiduv taim, mille juurtel on unikaalsed omadused, millest valmistatakse naiste jaoks tõhusat looduslikku toonikut nende igakuise tsükli ebamugavuste leevendamiseks. 
Actaea simplex 'Brunette' ilusad šokolaadpruunid varred moodustavad kena kontrasti valgete õitega. Õied ulatuvad umbes 160–180 cm kõrgusele. Väga hiline õitseja, alles oktoobris. Põhivarrel on üks õisik. Kevadel moodustuvad paksud lehealged, millest igaühel on umbes seitse lehte.

14.08
27.08



Lihtlursslille õisikud jäävad pisut kaldu. Näib, et kõrge  on Actaead simplex. Lursslill, millel alumine leheosa on heledam kui ülemine ja õitsema hakkab septembris. Esimesed roosakad õiepungad ilmuvad üsna varakult. Need ei ole kumerad ja kinnituvad kergelt hargnenud õievartele. Cimicifuga elata ehk Must kohos. Pink Spike.


Kõige kõrgemale ulatuvate heledate vartega ja täiesti heledate lehtedega, ning kõige varem oma ilu näitav on ilmselt (Cimicifuga americana) ameerika lursslill. Noore taime lehestik ja isegi juurekava sarnanes naadile. Sellest taimest on aga saanud väga uhke kõrgeleulatuvate naelõisikute kandja. Roheline lehestik on lehestikult teistest täiesti erinev, ta õitseb teistest tunduvalt varem, kui teised alustavad, tema juba lõpetab. C. americana moodustab kompaktse õisikute hargnenud kobara kõrgetel õievartel püstiselt. 
Botaaniline erinevus on, et C. americana´l on tõlvikuid põhivarrel 3-4 koos, C. racemosa´l alati ainult üks. 



 






Hulgalehine lupiin Lupinus polyphyllus

Punane lupiin.

Ka hundiuba. Ebastabiilselt dekoratiivne. Mõnes kohas maakohtades võimutseb suurtel aladel. Kaunviljalisena parandavad mulda, andes sinna lämmastiku lisa. Kasvab hästi täispäikeses ja mitte väga huumusrikkal pinnasel, eelistavad veidi happelist. Ümberistutamine küsitav, sammasjuurestik.

Lumikelluke Galanthus nivalis



Galanthus kuulub amarülliste sugukonda, nende nimi on tuletatud kreeka sõnadest piim ja lill. Nivalis tähendab lund. See perekond, mida Carl Linnaeus kirjeldas esmakordselt 1753. aastal ja mis põhineb liigil Galanthus nivalis. Lumikellukesi on 18 erinevat tüüpi ja 500 sorti.
Õied valged rippuvad kellukad. Õitseb märtsis. On üks esimesi kevadlilli, pistavad oma õiepead läbi lume välja. Lumikellukesed eelistavad, neutraalset või lubjarikast niiskemat hea drenaaziga mulda, mis suvel päris läbi ei kuiva.  Kõige paremini sobivad nad puude ja põõsaste alla, kus kevadel on palju päikest ja lahtine huumusrikas muld. Kui ilm läheb külmaks, sulgevad nad õied ja päikesesoojuses avanevad uuesti. Pärast õitsemist kohe jagada suuremad puhmad laiali, sinna kus on nende jaoks arvatavalt hea. Jagada siis, kui lehed veel kasvavad, on rohelised. Neid ei tohiks väetada, ega ka lehti maha lõigata. Taimega kokkupuude võib nahka ärritada. Rahvaravis uskumatult palju tarvitatud, sisaldavad galantamiini, väärtuslikku ühendit millega ravitakse Alzheimeri. Naharavis kasutatakse ainult kuivatatud kujul.

Galanthus nivalis kasvab kuni 15cm kõrguseks. Siseõielehtedel on roheline poolkuu kujuline täpp.



Galanthus nivalis f. pleniflorus`Flore Pleno`. Hariliku lumikellukese täidisõieline sort. Kõrgus 15cm. Õitseb märtsis-aprillis.

Lumikellukeste kogujaid nimetatakse galantofiilideks.

Kui kasvatada kalleid huvitavaid lumikellukesi, tuleb arvestada, et pärast õite taandumist on sibulad eriti tundlikud maaharimise suhtes. Kõplamist lubada alles mais. Neid võib kahjustada nartsissikärbes, kelle tõugud söövad sibula seestpoolt läbi. Abiks toimib kerge õhku läbi laskev kangas. Hallhallituse seen on siis, kui taimetipud on kaetud hallvalge uduga - see mädandab sibula.

Lumeroos Helleborus

Helleborus tähendab surmatoitu. Kreeklased uskusid, et hellebore ravib hullumeelsust.Temast tehti nõiarohtu pikaks nooruseks, või kasutati mürgina ja ravimina. Taimena kariloomadele ohtlik.
See võib põhjustada mürgistust, mida iseloomustavad peavalu, pearinglus, pulsi aeglustumine, suu põletamine ja hapukus, oksendamine, kõhulahtisus, deliirium, unisus, kollaps ja südame seiskumisest tulenev surm ilma teadvusele tulemiseta.
Teda on mõnes nuusktubakas sees. Eesti keeles seatubakas.  Ingliskeelsete nimedega lenten rose (paasturoos), black hellebore (must lumeroos), Christmas rose (jõuluroos), Easter rose (lihavõtteroos) snow rose (lumeroos) või saksakeelsete nimedega Schwarze Nieswurz, Christrose jne. Pärineb  Lõuna-Aasiast kuni Vahemere läänerannikuni. Must lumeroos on pärit Alpidest.
Lumeroose on umbes kakskümmend liiki ja kõigist neist on saadaval lugematu arv sorte. Nende erinevused on suuruses, lehestiku tekstuuris, lehtede värvis, õitsemise ajas, õite kujus ja värvis.

Lumeroos on pikaealine, varakult õitsev püsik parajalt niiskes, viljakas mullas, ning mitte liig happelises. Ta pole mitte ainult külmakindel, vaid ka põuakindel. Eelistab poolvarju, neid ei ole hea okaspuude lähedusse istutada.
Lumeroosi juured ei armasta kuumust. Lehtpuude ja põõsaste alune sobib neile. Nad ei talu seisvat vett, mädanema kipuvad minema õied ja nende alged - selle vältimiseks hoida juurestik kuivemal alal. Nad on halva drenaaźi suhtes ülitundlikud. Veidi kallakut nende kasvualana toimib alati paremini. Lumeroosid on pärit mägedest, kus saavad ajada oma juured kivide alla jahedusse. Parim koht nende kasvatamiseks on tuulte eest kaitstud, veidi varjutatud, niiske ja hästi kuivendatud koht, eelistab kaltsiumilisandiga mulda. Kui lubjarikkust pole, on neil tihe lehestik, aga õisi vähe. Nii, et andke lumeroosialale lupja.

Suured lehed on kas igihaljad või talvehaljad. Ta on  aastaringselt dekoratiivne oma läikivnahkjate lehtedega. Kevadeks muutuvad vanad lehed koledaks ja nad võiks eemaldada, muidu ei paista õite ilu välja. Talvel koledaks läinud lehtede eemaldamisega tasub olla siiski ettevaatlik ja äralõikamisega viivitada mai keskpaigani mil uus lehestik paistma hakkab. Kui õitsemine lõpeb, ei lange kattelehed maha, nagu kroonlehed, vaid jätkub illusioon õitsemisest. Ainult nende värvid muutuvad - heledad värvid muutuvad heledamaks ja valged veidi roheliseks. Seemnete valmimine meie piirkonnas toimub  juuni teisel poolel. Valgusidanevad mustad seemned. Värskelt koristatud seemned tuleks külvata kohe varju. Seeme vajab 60  päevast niisket jahutusperioodi, mille annab talv. Seemnest saadud taim võib olla sootuks erinev emataimest. Noored taimed võivad olla külmaõrnad. Pisike taim vajab kastmist, aasta pärast vajab kastmist üksnes põuaperioodidel. Suveajal sobib neile ka kuivus. Sarnaselt pojengidele võib lumeroosi liiga sügavale istutamine taime lämmatada. Seeme vajab külmaperioodi ja õie saab kuskil 3-4 aasta pärast. 

Lumeroosid moodustavad suuri puhmaid poolvarjulises kasvukohas. Lumeroosi jagamiseks ja ümberistutamiseks on parim aeg sügisel pärast õitsemist augustis või väga vara kevadel. Tuleb arvestada, et nende juurestik on hargnenud, üsna paks risoom, millest tulevad tugevad mustad juured. Juured ei tungi sügavale, aga võivad olla 50-60 cm pikkused ümberringi. Lumeroosi istutamisel  risoomi kohal olev maa kiht ei tohiks ületada 2 cm, juure kael peaks olema ainult veidi maapinnast madalam. Kui istutada sügavamale, ei hakka taim õitsema. Istutusauku  on kasulik valada mõnd drenaažimaterjali, nagu kruus. Üldiselt nad taluvad ümberistutamist halvasti. Nad ei armasta happelist pinnast. Puukoore multś ei ole neile hea. Seemned ja juured on mürgiseim osa taimest. Vajab rikkalikku kastmist ja orgaaniliste väetistega toitmist.
Sademerohkel hilissügisel ja ka varakevadel võib ilmastikutingimuste tõttu lumeroosi tabada laikpõletik (seda võib põhjustada ka lämmastikväetis) väga kiiresti ja laiaulatuslikult levida, mil õis nagu närbub ja tekkivad tumedad laigud õitele. Tõbe saab siiski ka piirata. Selleks et haigust pidurdada, tuleb eemaldada ja hävitada esimesed haigustunnustega (mustade laikudega) lehed ja ka sügisel koristage taimejäänused. Vajab pritsimist Topaasiga, mida paraku pole. 




Lumerooside õied jagunevad  kolme rühma:
  • teravaotsaliste kroonlehtedega
  • laineliselt paistvad kroonlehed
  • ümara kujuga õievorm
Siin olevad on kõik ümara kujuga õitega.
Helleborus niger Christmas rose.

Viie suure valge kroonlehega ja suurte tumeroheliste lehtedega. Valgete tupplehtede välisküljed võivad olla roosakaslillad. Vars on träpsuline. Tolmukad kollased. Temale ei meeldi, kui kogu lehestik eemaldatakse. Kevadel lõigata vaid kole välja. Musta värvi on tema juured.
Musta helleborus´e ja teiste helleborus´te vahel on mitmeid hübriide.


Helleborus argutifolius Corsicus Korsika lumeroos H 50-80. (Ahto Ruut´ult 2017 toodud).

Helleborus argutifolius corsicus üks mu lemmikutest. Kevadel ilmutab end, aga õide jõuab teistest lumeroosidest hiljem. Paljud jäigad varred kannavad ilusat roosakasrohelist ilusat läikivat küünistega lehestikku. Iga leht kolmeharuline tugevate ettepoole suunatud hammastega. Talvel tulevad välja nagu rataste kodarad, mis võimaldavad uute võrsete teket. Kevadel tekkivad uued lehealged tulevad välja tumelilla värvusega. Kevadised koledad lehed lihtsalt ära võtta, varred tuleb alles jätta. Öeldakse ka, et pärast õitsemist maani maha lõigata, siis moodustuvad uued varred. Õied kahvaturohelised, tassikujulised allapoole suunatud. Neil on 5 helerohelist kroonlehte meenutavat tupplehte. Sees arvukalt tolmukaid, milledel mõlakujuline ots. Viiest tolmukast arenevad 5 banaanikujulist sissepoole kõverdunud seemnekotti. Vajab päikest ja osalist varju. Levib kenasti. Ümber istutada väikseid taimi. Teda ei peeta pikaealiseks taimeks. Hiiumaal mainitud külmaõrnaks.

http://www.hiiuleht.ee/2016/08/hullud-talvitujad/

Sügisel kanda nende ümber rammus muld, mis soodustab õitsemist. Multsimine lehtedega kaitseb teda ka krõbedama külma eest. Samas on soovitav korjata sügisel ära kõik taimejäänused, et ära hoida seenhaiguse levikut, mis kipub kevadesi õisi mustade täppidega kahjustama ja ka varsi mädandama.






Kaukaasia lumeroosi  Helleborus orientalis  päritolu Türgist, Kreekast, Kaukaasiast. Lehed 7, 5 või kolmetised, saagjat serva lehe otste pool. Varred ümarad lühikeste karvadega. Õitseb Eestis aprillikuu. Õitel on viis helepruuni peedise varjundiga kroonlehte, mis tegelikult tupplehed. Tupplehtede siseküljed on tumeda peedipunase tooniga ja täppidega kaetud ja pikisuunaliste vöötidega. Rohekaskollaste meenäärmete ehk tolmukatega õied suured, longus, asetsevad varte tipus. Uued lehed punakaspruunid, meenutavad krabisõrgu muutuvad roheliseks ja neil on nähtad võrgustik vastu valgust. Suvel huvitavad viljad. Efektne kõrge (kuni 0,5 m) lehestik jääb püsima. Hübridiseerub kergelt või on mõne muu hellebore hübriid.

Legend räägib, et kui Jeesus sündis ja tuli külaline Petlemma, ta nuttis, sest neil polnud lapsele kingitust ja hellebore tärkas seal, kus pisarad langesid, sellest ka üldnimetus "jõuluroos".

Sarik-linnupiim

Ornithogalum umbellatum. Ornithogalum tähendab petlemma tähte. Maaaluste mugulatega püsik, mis kiirelt paljuneb. Kohapeal naturaliseerunud ilutaim, mis saab ka rohtunud alal hakkama päikesepaistelises kuni poolvarjulises kasvukohas. Võib kõrvalolevatele taimedele peale tungida. Lineaarsed püstised rihmjad lehed.
Kõrgus 15-30cm, valged tähekujulised 6 kroonlehega õied paiknevad mõnekümne kaupa sarikates mais, juunis. Õhtul õis sulgub. Suvel lehed kuivavad.


Liatris spicata

Muguljalt paksenenud risoomiga taimed. Lehed on kitsad nagu kõrrelistel. Korvõisikud on tähkjalt varre tipus. Õied hakkavad avanema õisiku tipust alates juulist. Kõrgus:60 cm Kasvukoht päikeses või poolvarjus. Nad ei talu talvist liigniiskust. Lillaõielised, on ka valgeid.


Leviisia Lewisia cotyledm

Leviisia õitseb  mais, juunis. Kõrgus 20cm. Kasvukoht poolvari, aga ta armastab päikest.
Kallak, kiviktaimla, hea drenaaz, sest ei talu liigniiskust, talveks katta klaaspurgiga.
Muld peaks olema happeline , toitainerikas.  Tal on sügavale tungiv sammasjuur, seetõttu ei saa teda jagada. Kasvama panna pistikute või seemnetega.

Tähklavendel Lavandula angustifolia

Tähklavendel on tegelikult puittaim ja kvalifitseerub põõsaks. Et ta oma välimuselt meenutab siiski rohkem püsilille ja istutatakse enamasti lillepeenrasse, siis ongi ta leidnud koha püsikute seas. Varred püstised, puitunud ja tihedalt hargnenud. Hallikad lehed püsivad piklik süstjalt püsti. Õied lillakassinised, pikas tähkjas õisikus. Õitseb juulis, augustis. Taimed lõhnavad hästi. Lavendlit kasutatakse laialdaselt. Lavendlite jaoks on hea päike ja tuulevaikne kasvukoht. Neile sobib kuivem, mitte väga rammus muld. Nad ei talu happelist pinnast, liigniiskust ega väetamist. Suhteliselt külmaõrnad.
Lavendleid tuleb 2× aastas kärpida: esimest korda siis, kui öökülma oht on möödas ja teist korda septembris, mil eemaldatakse õitsenud õievarred ja surnud varreosad. Varakevadel, kui lõigatakse ära talve jooksul kahjustunud osa või kui kahjustusi ei ole, siis pügatakse ilusaks, umbes 15 cm kõrgusele maapinnast, aga puitunud osa jätta alles. Paljundamiseks tehakse pistikud suvel. Külvatakse seemneid.

Välispidiselt kasutatakse päikesepõletuse, reuma, lihasvalu, neuralgia, nahahaiguste, herpese, putukahammustuste, täide, tupevoolu, anaalfistulite, haavandite ja nakatunud haavade pesemiseks. Hoiab koid pesust eemal.

Briti põllumehed kandsid peavalude ja päikesepiste vältimiseks  mütsi all lavendlikõrvu. Kuivatatud ja pulbristatud lavendel pandi padja sisse unetuse raviks. 

1920. aastatel prantsuse parfümeeria keemik René Maurice Gattefosséta töötas oma laboris uue parfüümi loomise nimel. Mõtlemata, segas erinevate ravimtaimede eeterlikke õlisid ja põhjustas kogemata plahvatuse, mis põletas ta käe. Kohutava valu leevendamiseks kastis ta jäseme lähimasse külma vedelikku, anumasse, mis oli täis lavendliõli. Tema üllatuseks oli tal kohene leevendus ja erinevalt varasematest, ei tekkinud punetust, ville ega arme, põletus paranes lühikese aja jooksul suurepäraselt.