Hüatsint

Kobarhüatsint ja hüatsint on erinevad liigid.  

Kobarhüatsint kuulub aspariliste sugukonda ja seal on  on päris palju erineva vormi ja eri värvi taimi. Tavaline Muscari neglectum on põliselanik Inglismaal. Muscari armeniacum aga aedade lill. Muscari - muskuse lõhn. Õitsevad hiliskevadeni ja neid hulk koos on väga tore värvilaik. Pärast pungade ilmumist anda neile 10 liitri vee kohta 5grammi neist igast - karbamiidi, superfosfaati ja kaaliumsulfaati. Õitseaeg küllalt pikk ja ta paljuneb hästi ja sini-sinine madala taimena mais kena. Eelistab täispäikest ja niisket hästi kuivendatud liivmulda või kerget kui ka rasket savimulda. Sibul on mürgine, sisaldab ainet komisiinhape, mis toimib nagu saponiin. Hoidma peaks lehestikku, kuni ta looduslikult sureb. Jäävad suveks puhkeolekusse ja siis oleks hea kuivus. Sügisel kasvatab uue lehestiku.

Teda ei kasvatata konteinerites, sest võib seal läbi külmuda.

Küll võib teda aga ajatada.

Kobarhüatsint harilik Muscari botryoides. 

Laialehine kobarhüatsint    'Fantasy Creation'   Muscari latifoolium. Algselt Türgi metsadest pärit. 

 Uus on Muscari armeniacum, millest iga pisike kellukakujuline õieke on õrna valge äärisega.

Muscari negletum Baby´s Breath. Jõulistest lubjarohelistest pungadest saavad äärmiselt kahvatusinised õied.

Aedhüatsindid ehk idahüatsindid (kevadlillede kuningannad) kuuluvad liilialiste sugukonda ja ongi kevadel eriti uhketes värvides ja ´tugevate´õitega. Minu suured lemmikud.

Looduslikult Türgi, Süüria, Liibanoni kivistelt väljadelt pärit. Algne liik Hyacinthus orientalis leiti Vahemere idaosa loodusest umbes 1562. aastal. Said kiiresti tunnustatud kultuurtaimeks. Väga paljud praegused sordid on pärit Hollandi aretajatelt 20saj.

Kevadel pärast võrsete tekkimist väetise andmine neile 2spl nitrofoskat ruutmeetri kohta.

Õievars kasvab 20-30cm kõrgusele ja sellele tihe lihav torukellukesekujuliste lillede kimp. Lõhnavad intensiivselt. Hüatsindisibulatele on ainuomane, et nende sibula kattevärv sorditi täiesti erineb.

Leidsin kusagilt hüatsintide kohta head õpetussõnad, aga ei pane paiku, kust ja olen veidi juurde lisanud. 
Niisiis idahüatsindid.
• Hüatsindid armastavad tugevate tuulte eest varjatud päikesepaistelist kasvukohta ja kerget huumusrikast liivsavimulda. Sobivaim aeg hüatsintide istutamiseks on sisemaal septembri lõpus, oktoobri alguses. Varasem istutamine on kahjulik, sibulad ei tohiks vettida, sest juurdumine algab alles 10⁰C juures ja see kestab umbes kolm nädalat. 

Hüatsindisibulad võivad tekitada allergilise reaktsiooni, sügelustunde, aga ka hingamisteedes reaktsiooni.

• Sibulad istutatakse kolmekordse sibula sügavusele (so 10–20 cm) vahekaugusega 5–8 cm. Et sibulad tuleb järgmisel suvel üles võtta, on otstarbekas istutamisel kasutada nn sibula istutuskorve. Nii toimides on sibulad hiljem mullast kergem üles leida, ka kaitsevad korvid mõningal määral vesirotirüüste eest. 

• Enne istutamist lisatakse 30–50 cm sügavuselt haritud mullale kõdusõnnikut ja mõnda nn sügisväetist (lämmastikuta kompleksväetist). Istutatavad sibulad tuleb hoolikalt üle kontrollida, et nad oleksid täiesti terved. 

• Hüatsinte saab istutada mitmeti. Neid võib panna maha 3-4 sibula kaupa gruppidesse teiste püsikute vahele, ka madalate põõsaste ette. Samuti võib nendega ääristada peenraid või kujundada erinevatest värvidest musterpeenraid. Hüatsindid on talvekülmadele võrdlemisi vastupidavad, kuid et meie talved on tihti lumevaesed, on siiski soovitatav peenar kinni katta. Seda võib teha hilissügisel, kui maapind on kergelt külmunud. Kattematerjaliks võib edukalt kasutada puulehti, kuid mugavam on peenar katta neutraliseeritud turbaga, sest seda ei pea tingimata kevadel peenralt eemaldama. Peale selle hoiab turvas mullapinna umbrohupuhta ning ei lase mullal liigselt kuivada.

• Kevadel enne õitsemist peaks hüatsinte kompleksväetisega väetama ning mulda kobestama. Pealtväetamist võib mitu korda korrata kuni õitsemise lõpuni, kuival kevadel peab väetised andma kindlasti koos kastmisveega. 

Pärast õitsemist lõigata maha õievarred, aga lehed alles jätta. Siis ei kulu jõud seemnete tekkele, vaid tugevneb sibul. Mõni sort annab rohkelt lisasibulaid. Kui lihavad lehed närbumas, võtta sibulad maast üles. Mingid vanad sordid olid, mida võis jätta kasvama.

• Pika aretustöö käigus pole kadunud hüatsindi meeldiv lõhn. Praeguseks on aretatud üle 2000 sordi (mõnedel andmetel koguni ligi 4000). Eestis kasvatatakse umbes 80 sorti.

• Hüatsinte jaotatakse rühmadesse nii värvuse kui õitseaja alguse järgi. On aretatud nii valgete, siniste, lillade, roosade, punaste, kollaste kui oranzide õitega sorte.

• Õitseaja alguse järgi jaotatakse hüatsindid varase, keskmise ja hilise õitseaja algusega sortideks. Hilised alustavad õitsemist umbes nädala võrra hiljem kui varajased. Rohkem on levinud teised sordid.

• Varajaste õitsejate hulka kuuluvad näiteks suurte helesiniste õitega ’Perle Brillante’ ning lillakassinise koheva õisikuga ’Purple King’, samuti Eestis kõige levinum sort ’Anna Marie’.

• Keskmise õitseajaga sortidest väärivad tähelepanu näiteks valkjasroosade õitega ’Chestnut Flower’ ja helesiniste õitega’Blue Giant’.

• Hiljem õide puhkevatest sortidest on dekoratiivsemad ’Madame Haubenshak’, ’Woodstock’ ja ’Hollyhock’.

Hyacithus Odysseus muutub pikalt õitsedes heledaks, lausa valgeks. 

Hyacinthus Orientalis Fondant õisikud on muutunud ajaga suurteks ja võimsateks. 

Hyacinthus orietalis Woodstock on pärandsort aastast 1922.a., ta kitsama õisikuga.

Hüatsintide lehestik püsib peale õitsemist tükk aega tugev ja kaunis. Hüatsindid tuleb pärast maapealse osa kuivamist üles võtta. Hüatsindi, kui väga soojanõudliku taime sibulaid, tuleks hoida 4-6 nädalat 23-25 kraadi juures (sel ajal õiealgmed arenevad), ning kuni istutamiseni 16-18 kraadi juures pimedas kuivas õhurikkas kohas kuivatada juurekand ülespidi ja hilja sügisel septembri lõpus maasse panna. Sibulate alla ja peale kerge ´liivapadi´. Sibulaid üles võtmata nad hääbuvad minu savikal pinnasel. Woodstock oli mul 3 aastat maas ja õisik jäi piitspeeneks.

Pärandsort 1910.a Hyacinthus orientalis Jan Boss. Varajane sügavpunaste õitega, mille kroonlehtede servad kahvatuma tooniga.

´Blue Jacket´ Sügavsiniste õitega, mille igal kroonlehel tumelilla triip, õitseb kuni 3 nädalat.

´Garnegie´ Vapustavalt puhasvalge helendavate õite ja erkroheliste lehtedega. Vana aja lemmik.

´Aqua´ helesinised õied, uuem sort.

potilillena tulnud