Galanthus kuulub amarülliste sugukonda, nende nimi on tuletatud kreeka sõnadest piim ja lill. Nivalis tähendab lund. See perekond, mida Carl Linnaeus kirjeldas esmakordselt 1753. aastal ja mis põhineb liigil Galanthus nivalis. Lumikellukesi on 18 erinevat tüüpi ja 500 sorti.
Õied valged rippuvad kellukad. Õitseb märtsis. On üks esimesi kevadlilli, pistavad oma õiepead läbi lume välja. Lumikellukesed eelistavad, neutraalset või lubjarikast niiskemat hea drenaaziga mulda, mis suvel päris läbi ei kuiva. Kõige paremini sobivad nad puude ja põõsaste alla, kus kevadel on palju päikest ja lahtine huumusrikas muld. Kui ilm läheb külmaks, sulgevad nad õied ja päikesesoojuses avanevad uuesti. Pärast õitsemist kohe jagada suuremad puhmad laiali, sinna kus on nende jaoks arvatavalt hea. Jagada siis, kui lehed veel kasvavad, on rohelised. Neid ei tohiks väetada, ega ka lehti maha lõigata. Taimega kokkupuude võib nahka ärritada. Rahvaravis uskumatult palju tarvitatud, sisaldavad galantamiini, väärtuslikku ühendit millega ravitakse Alzheimeri. Naharavis kasutatakse ainult kuivatatud kujul.
Galanthus nivalis kasvab kuni 15cm kõrguseks. Siseõielehtedel on roheline poolkuu kujuline täpp.
Galanthus nivalis f. pleniflorus`Flore Pleno`. Hariliku lumikellukese täidisõieline sort. Kõrgus 15cm. Õitseb märtsis-aprillis.
Lumikellukeste kogujaid nimetatakse galantofiilideks.
Kui kasvatada kalleid huvitavaid lumikellukesi, tuleb arvestada, et pärast õite taandumist on sibulad eriti tundlikud maaharimise suhtes. Kõplamist lubada alles mais. Neid võib kahjustada nartsissikärbes, kelle tõugud söövad sibula seestpoolt läbi. Abiks toimib kerge õhku läbi laskev kangas. Hallhallituse seen on siis, kui taimetipud on kaetud hallvalge uduga - see mädandab sibula.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar