Tähklavendel Lavandula angustifolia

Tähklavendel on tegelikult puittaim ja kvalifitseerub põõsaks. Et ta oma välimuselt meenutab siiski rohkem püsilille ja istutatakse enamasti lillepeenrasse, siis ongi ta leidnud koha püsikute seas. Varred püstised, puitunud ja tihedalt hargnenud. Hallikad lehed püsivad piklik süstjalt püsti. Õied lillakassinised, pikas tähkjas õisikus. Õitseb juulis, augustis. Taimed lõhnavad hästi. Lavendlit kasutatakse laialdaselt. Lavendlite jaoks on hea päike ja tuulevaikne kasvukoht. Neile sobib kuivem, mitte väga rammus muld. Nad ei talu happelist pinnast, liigniiskust ega väetamist. Suhteliselt külmaõrnad.
Lavendleid tuleb 2× aastas kärpida: esimest korda siis, kui öökülma oht on möödas ja teist korda septembris, mil eemaldatakse õitsenud õievarred ja surnud varreosad. Varakevadel, kui lõigatakse ära talve jooksul kahjustunud osa või kui kahjustusi ei ole, siis pügatakse ilusaks, umbes 15 cm kõrgusele maapinnast, aga puitunud osa jätta alles. Paljundamiseks tehakse pistikud suvel. Külvatakse seemneid.

Välispidiselt kasutatakse päikesepõletuse, reuma, lihasvalu, neuralgia, nahahaiguste, herpese, putukahammustuste, täide, tupevoolu, anaalfistulite, haavandite ja nakatunud haavade pesemiseks. Hoiab koid pesust eemal.

Briti põllumehed kandsid peavalude ja päikesepiste vältimiseks  mütsi all lavendlikõrvu. Kuivatatud ja pulbristatud lavendel pandi padja sisse unetuse raviks. 

1920. aastatel prantsuse parfümeeria keemik René Maurice Gattefosséta töötas oma laboris uue parfüümi loomise nimel. Mõtlemata, segas erinevate ravimtaimede eeterlikke õlisid ja põhjustas kogemata plahvatuse, mis põletas ta käe. Kohutava valu leevendamiseks kastis ta jäseme lähimasse külma vedelikku, anumasse, mis oli täis lavendliõli. Tema üllatuseks oli tal kohene leevendus ja erinevalt varasematest, ei tekkinud punetust, ville ega arme, põletus paranes lühikese aja jooksul suurepäraselt.