Jumikas Centaurea montana

Eesti looduses kasvab jumikaid vaid 6 liiki. Tuntumad on põldjumikas ja arujumikas. Jõulise kasvuga taim. Lehed kergelt karvased, samuti varred. Jumikate korvõisik koosneb ainult putkõitest. Välised laialiulatuvad kiirõied on sügavalt lõhistunud ja viljatud ja sügavamalt lõhistunud kui rukkilillel. Indiigovärvi kuni mustad tolmukad on pikad ja kõverduvad sissepoole, õietolm valge. Avanemata õiepunga kihtidel pruunid hambulised servad. Lehed rohelised või hõbedased. Jumikad õitsevad juunis-juulis, nende kõrgus on kuni 60 cm. Kui taime tagasi lõigata, saab sügisel uue õitsemise. Päike ja kuivem kehvem muld sobib neile.

Centaurea dealbata´l on täidlased, valge keskosaga, ohakakujulised, tuliroosad pead. Seda roosaõisikulist kaunist jumikat tuntakse Pärsia rukkilillena või valgevärvilise rukkilillena ja see on pärit Kaukaasia mägedest. Tema sulgjad lehed on alumiselt küljelt karvased, moodustavad 50cm lehestiku, õievarred kerkivad kõrgemale. 

Centaurea hypoleuca ´John Coutts´ il on eriti suured erkroosad õied. Tal on hallikasroheline lehestik ja kõrgus 50cm. 

Kuldjumikas Centaurea cheiranthifolia,  Väga vastupidav taim. Ta armastab päikeselist või poolvarjulist kasvukohta, niisket ja vett läbilaskvat mulda. Õitseb juunis, juulis üksikute õitega harunenud varrel.

Kasvab 80 cm kõrguseks, hargneva varre alaosas sulgjad lehed, ülaosas piklikud terved lehed. Värvus on hallikas paljude karvade tõttu.

Siniseõieline mägijumikal Centaurea montana on tindisinised rukkililled punakassiniste tsentrite ja mustade servadega harilike kandelehtedega. Avab õied juba mais. Kui õisi lõikelilleks lõigata, siis hommikul ja nupuna. Lehed on hallikasrohelised kuni tumerohelised ja siidiselt karvased.

Arujumikas. Arujumika lehtedest ja vartest on võimalik saada kollast värvi.

Centaurea on 350–600 liiki rohtsete ohakalaadsete õistaimede perekond karikakrate sugukonda (Asteraceae). Perekonna liikmeid leidub ainult ekvaatorist põhja pool, enamasti idapoolkeral; Lähis-Ida ja seda ümbritsevad piirkonnad on eriti liigirikkad. 

Jumika perekonda kuulub ka eesti rahvuslill rukkilill (''Centaurea cyanus'').

Esimesena kirjeldas jumikaid teaduslikult Linnaeus.

Centaurea´d on jõulised sageli ogalehelised taimed, millel on "lilled" (tegelikult õisikud), mille värvus on mitmekesine, ulatudes intensiivsetest sinistest, punastest ja kollastest (Centaurea macrocephala) kuni heledamate toonide seguni ja valgeni.  Need "lillepead" on põnevad ka mitu kuud pärast õite tuhmumist. 

Õisik koosneb kaht sorti õitest.

Paljud Centaurea´d on tuntud invasiivse umbrohuna, mis külvavad kõikjale ja levivad juurtega. Nad taluvad peaaegu igasugust mulda ja mis tahes olukorda, välja arvatud sügav vari. Need on elusloodusele ja bioloogilisele mitmekesisusele nii head, et põllumeestel soovitatakse neid istutada oma põldudele ja nende ümbrusesse.

Jumikate hulgas leidub liike, mis koos murutaimega võivad domineerida suurtel maa-aladel, moodustades vähese arvuga bioloogilise mitmekesisuse kooslusi. Sellised liigid on näiteks must ja põldjumikas. 
Põhja-Ameerikas peetakse invasiivseteks kiirjat ja laiuvat jumikat ning ''Centaurea maculosa'' 't. Kontrollimatu levikuga on nad tekitanud sealses põllumajanduses probleeme. Levivad nad põhiliselt inimeste kaasabil, kes nende seemne tahtmatult levitavad, eriti põllumajandusmasinate rehvidega kantuna. Mõne jumika juured  toodavad keemilist ainet, mis takistavad nende taimede kasvu, kes pole nendega kohastunud. Kariloomad kiirjat jumikat ei söö ja hobuslastele tundub see koguni mürgine olevat.

Jumikate tõrjumisel on kõige tõhusamateks osutunud kahjurputukad, kuid kasutatud on ka karjatamist, kui tegu on sellise liigiga, mida loomad söövad, ja isegi maapinna põletamine – viimasel juhul on ajastamine väga tähtis, seda tuleb nimelt teha enne seemnete valmimist.
Jumikate hulgas on ka endeemseid liike, mis kasvavad kõigest mõnel saarel või mõnes orus ja on sellepärast ohustatud. Eriti leidub niisugusi liike piirkonnast Itaaliast kuni Kaukaasiani.
Eraldi võetuna ei ole enamik jumikaliike invasiivsed. Tavaliselt näevad nad kenad välja. Paljud jumikad on putukatele tähtsad toidutaimed. Sellepärast soovitatakse väikepõllumajanduses lubada jumikatel, näiteks rukkilillel, kasvada põlluservas või isegi põllul, sest on ilmnenud, et kahjurputukad söövad pigem rukkililli kui nende läheduses kasvavat teravilja. Kui põlluservas on riba maad eraldatud jumikatele, elab selles hulk selgrootuid ja väikesi selgroogseid kiskjaid, kes söövad kahjurputukaid.

Rukkilill Centaurea cyanus.

Eelistab jahedat ilma. Õitseb 65 päeva pärast. Aga pärast õisi on see õitsenute rohelus näotu.

Lillede keeles tähendab rukkilill magusust, aga ka õnne. 
Värvina kasutati  rukkilille lehti: koos lubjaga andsid nad krohvidele kena püsivrohelise.
Lilledest ekstraheeritakse värvaine, mida kasutatakse kondiitritoodetes magustoitude värvimiseks.

Kummaline siiski rukkilille toidulauale viimine, kui ta loomadelegi väga ei sobi.

Valge mägijumikas