Colchicum perekonnas on 160 liiki, mis kasvavad sibulalaadsetest mugulsibulatest. Nimetus "sügiskrookus" on eksitav, sest nad ei õitse alati sügisel ja nad ei ole krookused. Krookustel on kolm tolmukat ja lamedad, korralikud, paberikujulised mugulsibulad, kolhikudel aga kuus tolmukat ja vahajad, ebakorrapärased mugulsibulad, mis on kaetud tumepruuni nahkja kestaga.
Sügislill on mürgine, aga ta lehed kevadel on me kodumaiste tigude lemmikud. Taim sisaldab alkaloidi kolhitsiini, mida kasutatakse farmatseutiliselt podagra raviks. Aga pange tähele, et selle taime kõik osad on väga mürgised.
bütsantsi sügislill Colchicum byzantinum
https://maakodu.delfi.ee/artikkel/72489495/sugislill-purpurroosa-aiaehe?
Ere sügislill Bešpagirist
Colchicum laetum from Beshpagir (spont. Caucasus borealis, Stavropol krai, vill. Beshpagir, coll. by Aino Paivel 1964), ere sügislill Bešpagirist. 1-3 10-15 cm kõrgust roosakat või purpurset ilma valge põhjalaiguta õit puhkevad enamasti varakult septembri algul. Õielehed on kuni 4 cm pikkused. Lähim sugulasliik on varju-sügislill (C. umbrosum), millest ere sügislill erineb tagasikäändunud tippudega emakasuudmete poolest. Välimuselt on liik lähedane ka looduslikult Euroopas kasvavale harilikule sügislillele (C. autumnale), kuid kasvab Volga- ja Donimaa, Dagestani ja Põhja-Kaukaasia steppides ja eelmäestikes. Esmakordselt pakun Tallinna Botaanikaaia aedniku Aino Paiveli poolt Põhja-Kaukaasiast Stavropoli kraist Gratšovski rajoonist Bešpagiri küla juurest 1964. aastal korjatud liigi sibulmugulaid. Seni maailmas ereda sügislille nime all pakutav juba 80 aastat tuntud Hollandist pärinev aedkloon on looduslikust eredast sügislillest pikemate õielehtedega ning Leedu lillekasvataja Leonid Bondarenko peab seda hoopis kiliikia sügislille pika õielehega vormiks. Pakun esmakordselt maailmas ehtsat eredat sügislille. Päike. Parasniiske muld Sulev Savisaare tekst. Lill tädi Vandalt.
Colchicum laetum from Beshpagir (spont. Caucasus borealis, Stavropol krai, vill. Beshpagir, coll. by Aino Paivel 1964), ere sügislill Bešpagirist. 1-3 10-15 cm kõrgust roosakat või purpurset ilma valge põhjalaiguta õit puhkevad enamasti varakult septembri algul. Õielehed on kuni 4 cm pikkused. Lähim sugulasliik on varju-sügislill (C. umbrosum), millest ere sügislill erineb tagasikäändunud tippudega emakasuudmete poolest. Välimuselt on liik lähedane ka looduslikult Euroopas kasvavale harilikule sügislillele (C. autumnale), kuid kasvab Volga- ja Donimaa, Dagestani ja Põhja-Kaukaasia steppides ja eelmäestikes. Esmakordselt pakun Tallinna Botaanikaaia aedniku Aino Paiveli poolt Põhja-Kaukaasiast Stavropoli kraist Gratšovski rajoonist Bešpagiri küla juurest 1964. aastal korjatud liigi sibulmugulaid. Seni maailmas ereda sügislille nime all pakutav juba 80 aastat tuntud Hollandist pärinev aedkloon on looduslikust eredast sügislillest pikemate õielehtedega ning Leedu lillekasvataja Leonid Bondarenko peab seda hoopis kiliikia sügislille pika õielehega vormiks. Pakun esmakordselt maailmas ehtsat eredat sügislille. Päike. Parasniiske muld Sulev Savisaare tekst. Lill tädi Vandalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar