Ladina keeles astrum ja astron kreeka keeles tähendavad taevatähte. Õisiku kuju järgi.
Alpi ja amellastrit kasvatati aedades juba 16. sajandil. Farreri aster (Aster farreri) sarnaneb alpi astrile, kuid lehed on tal tumerohelised ja suuremad ja ka veidi kõrgem. Alpi aster õitseb juunis - juulis, amellaster juulist sügiseni. Nad on kiviktaimla oludega sobivad. Kõik teised kasvavad tavalisel aiamullal.
Üks varakult õitsev valgeõieline on Nipponi aster Aster savatieri.
Sügisastrid pillavad erksaid värve. Paljundatakse ja jagatakse vähemalt 5 aasta järel.
Regulaarne iga-aastane pügamine aitab kaasa terve hargnemisstruktuuri tagamisele. Taimede juurte pügamine ka puhkeolekus annab neile hästi hargnenud struktuuri ja aitab kõrvaldada sassis juuremassid, mis takistavad taime edasist arengut. Taimed, mida on kärbitud juurtega, kehtestavad end palju kiiremini. Üldjuhul kärbitakse lehtpuutaimi talvel ja okaspuid suvel.
Sügisastri puhul eristatakse eeskätt silelehist ja karedalehelist astrit, viimastel on sametised karvased lehed ja õied sulguvad ööseks, silelehise astrite õied jäävad avatuks. Paljude kõrgemakasvuliste ja hilise õitsemise silelehiste astrite botaanilistes nimedes on järelliide “novi-belgii”. Need silelehised astrid on põõsastiku ja hargnenud õisikutega. Sageli on vajavad toestust.
Põhja-Ameerikast pärit astrite geneetilised erinevused Euraasia astritega on nii suured, et botaanikud andsid neile mõne aasta eest oma perekonnanime. Sellest ajast on näiteks tuntud silelehine aster, karelehine aster, mürt ja padjandaster kandnud perekonnanime "Symphyotrichum".
Kaunis aster Aster novae angliae võib olla kuni 1,8 m kõrgune puhmas, õitseb hilissügisel. Vastu lõunapoolset kuuriseina jõuab alati õitsema.Tal päris suur õis ja ka südamik.
Õiekas aster (A. novi-belgii) umbes 30aasta vanune Märjamaal kasvanud lill. Igal aastal õierohke ja kõrge. Pole toestanud. Eelmisest nädal, paar varasem.
Sellel pildi õied millegipärast teise tooniga.
Aster novi-belgii, õiekas sügisaster ´Marie Ballard´
Aster dumosus madal aster ´Apollo´ Miniatuurne, esiplaanile sooja kasvukohta sobiv taim, kõrgus 25 cm. Kollase südamikuga valged õied. Vajab täispäikest, parasniisket mulda. Juulis kaaliumväetist anda, siis jõuab see hiline sort sügisel õitsema minna. Lühipäeva vajav taim. Kipub mul siiski väga õievaene olema. Tumedapoolne, püstine väga huvitav lehestik, mida rohkem aias pole, kompenseerib ehk selle. Valge õis moodustab eriti ilusa kontrasti eriti tumedale rohelisele lehestikule. Taim võib eriti hästi areneda toitaineterikkal, värskel ja huumusmullal ning seda peetakse üldiselt väga kergesti hooldatavaks.
Haraline aster Eurybia divaricata avas 27.augustil esimesed õied valgustades oma kakrataoliste õitega varjulist ala pea kuu aega. Eriti kompaktne, kuid sarnaneb tihnikuga. Tumedad peened hargnevad varred kerkivad palju varem, kui õied. Kevadel tärkab punaka jumega lehestik. Lehestik hiljem vaid kuni 60 cm kõrgune. Üsna madala kasvukõrgusega ja tiheda kasvuga on Aster divaricatus väga huvitav. See on üks väheseid astreid, mis talub varju. Ta võib häirimatult kasvada mõne teise taime kohal efektselt oma väikeste õite ja tugevõrnaste vinklevate vartega. Soojemas ja niiskemas kliimas võib olla ülimalt agressiivne, siin ta palju küll teistega ei konkureeri, pigem täiendab. Üks ilusamaid varjutaimi ja ta on keerulistes tingimustes hea pinnakattetaim. Tal on hiilgav aiaajalugu, mida Linnaeus kirjeldas algselt 1753. aastal, selle taime muutis populaarseks Gertrude Jekyll, kes lubas sellel oma piirides üle Bergenia hüpata.
Iidsetel aegadel põletati närtsinud astrid. See suits pidi kuradid ja maod minema ajama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar