Juno mul eelmisest sügisel Võhma juurikal käies Sulev Savisaarelt ostetud. Väga uhke taim, mis pisikestest sibulatest kasvab. Imetlesin tema sirgumist. Õis algul valkjas ja siis hakkab neid juurde tulema.
Juunod on kevadel õitsevad iirised, millel toitained talletuvad lisaks sibulale ka lihakates säilitusjuurtes, mida ei tohi väljakaevamisel ära rebida. Meie kliimas kasvatamiseks sobivad (Eugenijus Dambrauskas 1997), juno bucharia 'Evening Shade'. 50 cm kõrgustel vartel on maikuus arvukalt kollase laiguga ja violetse varjundiga helesiniseid õisi. Rikkalikult õitsev vastupidav jõuline sort. Leedukas Eugenijus Dambrauskas sai kusagilt Lääne-Euroopa botaanikaaiast (kahjuks on tal saamiskoht kaduma läinud) Willmotti juuno (J....S.Savisaar)
Kauni lehestiku ja suurejoonelise õitsemisega. Kuivade steppide ja mäenõlvade taim. Tuuline asukoht pole hea. Junod ei talu seisvat vett, nendele on head kiviktaimlate lohud, mitte kõrgused või siis kerge savipinnas. Sibulad istutatakse 8cm sügavusele. Taimi kastetakse põuaperioodil kevadel ja sügisel. Peale õitsemist läheb juno puhkeseisundisse, kui sademed on liiga rängad, siis teda kaitstakse liigse vee eest. Kaugus teistest taimedest peaks olema umbes 40cm. Junod vajavad 4-5 aasta järel noorendamist. Tihenenud pesast saab ettevaatlikult eraldada üksikud sibulad pärast lehtede kadumist puhkeperioodil. Sibulaid hoitakse liivas või kerges mullas septembri keskpaigani, et siis kasvukohta istutada.
Juunod on kevadel õitsevad iirised, millel toitained talletuvad lisaks sibulale ka lihakates säilitusjuurtes, mida ei tohi väljakaevamisel ära rebida. Meie kliimas kasvatamiseks sobivad (Eugenijus Dambrauskas 1997), juno bucharia 'Evening Shade'. 50 cm kõrgustel vartel on maikuus arvukalt kollase laiguga ja violetse varjundiga helesiniseid õisi. Rikkalikult õitsev vastupidav jõuline sort. Leedukas Eugenijus Dambrauskas sai kusagilt Lääne-Euroopa botaanikaaiast (kahjuks on tal saamiskoht kaduma läinud) Willmotti juuno (J....S.Savisaar)
Kauni lehestiku ja suurejoonelise õitsemisega. Kuivade steppide ja mäenõlvade taim. Tuuline asukoht pole hea. Junod ei talu seisvat vett, nendele on head kiviktaimlate lohud, mitte kõrgused või siis kerge savipinnas. Sibulad istutatakse 8cm sügavusele. Taimi kastetakse põuaperioodil kevadel ja sügisel. Peale õitsemist läheb juno puhkeseisundisse, kui sademed on liiga rängad, siis teda kaitstakse liigse vee eest. Kaugus teistest taimedest peaks olema umbes 40cm. Junod vajavad 4-5 aasta järel noorendamist. Tihenenud pesast saab ettevaatlikult eraldada üksikud sibulad pärast lehtede kadumist puhkeperioodil. Sibulaid hoitakse liivas või kerges mullas septembri keskpaigani, et siis kasvukohta istutada.
Juno seemned külvatakse sügisel. Kevadel on õrnad idud, mida kaitsta umbrohu eest, kobestada pinnast ja kasta. Siirdatakse kasvukohta 3.aastal. Seeme on idanemisvõimeline 20 aastat.
Juunikuu nimi tuleb arvatavasti juno nimest. Juno (Iuno) oli Vana-Itaalia, eriti vanarooma abielu ja sünnituse jumalanna. Juno nimeliselt tähistab naise sisimat olemust, on tema isiklik kaitsevaim ja viljakuse kehastus, nagu meestel on selleks genius.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar