Lursslill Cimicifuga sp. uus nimi Actaea

Actae´d e. lursslilled on mürgised taimed, mis vajavad varjulist jahedamat ja parasniisket keskmiselt viljaka aluselise mullaga kasvukohta. Majesteetlikud, kõrged ja graatsilised hilissuve aeda. Aeglaselt kasvavad taimed heas pinnases, mis pole liiga kuiv ega huumusrikas. Actaead tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonnast on varju armastavad taimed põhjapoolkera parasvöötmes, aga paraja niiskusega kasvavad ka päiksepaistel. Nende lehestik ise on juba ilus. Põlvnevad Actaea simplexist (endine Cimicifuga simplex), taimest, mida leidub metsikult Jaapanis ja Ida-Venemaal.
Suve lõpul õitsevad valge või roosa värviga püstiste pöörisõisikutega justkui tõlvikutega kõrged ja kaugele paistvad. Mõni sort kõrgem, mõni madalam. Neil on eriline lõhn. Lursslillede lehti kuivatati, hõõruti peeneks ja pandi madratsite sisse. Sellele viitab tema nimigi, "cimex" tähendab lutikat, "fugare" vastavalt siis peletamist. See on fantastiline taim niiske varjulise aiaosa jaoks. Hiline uhke kõrghaljastus. Vältige õisikute eemaldamist talveks, kui nad püsti püsivad, on neil väga huvitav siluett härmatises.

https://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/graatsilised-lursslilled?id=66682413
A.Kähri hea tutvustus.

Sordiaretajad märkasid peagi, et võib saada A. simplexi´st tumeda lehega seemikuid, mis eriti uhked. Esimesed neist, mis ilmusid kommertsiaalselt, aretas Ernest Ladhams 1932. aastal. Sellel lillalehelisel vormil, mida pärast elukohta Surreys, nimetatakse „Elstead“, mil  on heleroosad pungad ja mis avanevad valgetena.

Suurima taksonoomilise ümberkujundamise sai kultivari “Valge pärl” kõrvale aretatud liik Actaea matsumurae. See on 1932. aastal aretatud rohelise lehega väga hiline valge vorm, mis kannab laimirohelisi seemnepäid. Ehkki 70-aastased, on need mõlemad siiski väga hinnatud taimed.

Kõige soovitavam lehestiku värv on viimastel aastatel muutunud pruunini või lillast mustani. Laialt levinud on tumeda lehega vorm A. simplex Atropurpurea. Viimastel taksonoomiliste muutuste algatajalt nime saanud James Comptonil on õnnestunud saada lehestik, mis on tumeroheline ja küpseb matt-oliivmustani, täiuslik õhukeste, aromaatsete, kreemikasvalgete õite jaoks. Vaatamata nimele on 'Brunette'il ka lillakasmustad toonid - ehkki see pole nii silmatorkav kui 'James Compton'. Viimane täht on 'Hillside Black Beauty', millel on lõhnavad, roosade värvidega valged õied ja must lehestik.

Tumedalehelised toovad aeda sügavust. Roheline näib rohelisem ja kontrastsed lehed nagu lõikavad valgust. Kobar lursslill ehk Cimicifuga racemosa on Põhja-Ameerika ja Ida-Kanada metsades leiduv taim, mille juurtel on unikaalsed omadused, millest valmistatakse naiste jaoks tõhusat looduslikku toonikut nende igakuise tsükli ebamugavuste leevendamiseks. 
Actaea simplex 'Brunette' ilusad šokolaadpruunid varred moodustavad kena kontrasti valgete õitega. Õied ulatuvad umbes 160–180 cm kõrgusele. Väga hiline õitseja, alles oktoobris. Põhivarrel on üks õisik. Kevadel moodustuvad paksud lehealged, millest igaühel on umbes seitse lehte.

14.08

27.08

Lihtlursslille õisikud jäävad pisut kaldu. Näib, et kõrge  on Actaead simplex. Lursslill, millel alumine leheosa on heledam kui ülemine ja õitsema hakkab septembris. Esimesed roosakad õiepungad ilmuvad üsna varakult. Need ei ole kumerad ja kinnituvad kergelt hargnenud õievartele. Cimicifuga elata ehk Must kohos. Pink Spike.

Kõige kõrgemale ulatuvate heledate vartega ja täiesti heledate lehtedega, ning kõige varem oma ilu näitav on ilmselt (Cimicifuga americana) ameerika lursslill. Noore taime lehestik ja isegi juurekava sarnanes naadile. Sellest taimest on aga saanud väga uhke kõrgeleulatuvate naelõisikute kandja. Roheline lehestik on lehestikult teistest täiesti erinev, ta õitseb teistest tunduvalt varem, kui teised alustavad, tema juba lõpetab. C. americana moodustab kompaktse õisikute hargnenud kobara kõrgetel õievartel püstiselt. Botaaniline erinevus on, et C. americana´l on tõlvikuid põhivarrel 3-4 koos, C. racemosa´l alati ainult üks.