On nii, et
1)kääbuskasvulistel aediiristel (MDB) on õievarrel alati vähemalt kaks õit ja nad 20cm kõrged
2)kääbusiiristel (iiris pumila) on õievarrel vaid üks õis.
ESIMENE tüüp MDB-d pärinevad SDB aretusest, TEINE tüüp SDB-de ja liigi Iris pumila ristamisest ning KOLMAS tüüp on puhas Iris pumila.
Iris
Iris pumila ´Pastel Charme´
Iris ´Sapphire Jewels´
Chanted (Blyth, 1990) (Dwarf Iris, SDB)
Galaxsty (kääbusiiris, SDB) Õievärv: sarnane sordiga Chanted, kuid palju tumedamate värvivarjunditega kroonlehtedel ja tupplehtedel. Rikkalikum roosa-lilla-oranž kombinatsioon.
Iris
Et aediiris paljuneks ja õitseks ohtralt, püsiks tervena ning pakuks naudingut aastateks, pole palju vaja. Meenutuseks – kõige olulisemad tema kasvatamisel on õige kasvukoht ja kasvusubstraat, õiged kasvatusvõtted, haigestunud taimeosade kohene hävitamine ning tööriistade korralik desinfitseerimine. Kuna asume aediirise kasvatamise põhjapiiril, on väga oluline ka õige sordivalik.
Aediirisel on kirjeldatud ka viirushaigusi, kuid Eestis neid täheldatud pole. Põhilised aediirise vaenlased on liigniiskus, lämmastiku liigsus ning inimese tegevus. Aediiristel puuduvad spetsiifilised kahjurid, kuid neid võib kahjustada silmale märkamatu gladioolikahjur, kes tegutseb lehe sees, toitudes lehemahlast. Kahjustunud lehed moonduvad kurruliseks ning kuivavad. Õitsemise ajal võivad õisi kahjustada mai-, hiljem kuldpõrnikad. Tõrje puudub, nemad tuleb õitelt lihtsalt ära korjata.
Risoome vigastavad ka nälkjad ja teod. Nende tõrjumiseks kasuta nii mehaanilisi kui keemilisi vahendeid. Niisketel ja jahedatel aegadel juulis-augustis haigestuvad aediirised vältimatult laikhallitusse. Esmalt on lehtedel märgata väikesi ümaraid täpikesi, mis muutuvad ovaalseks ja siis üsna pea hallikaspruunikateks laikudeks. Need liituvad kiiresti, lehed lähevad paberõhukeseks ja surevad.
Liigniisketes tingimustes võivad aediirised haigestuda ka hahkhallitusse, mille haiguspilt sarnaneb laikhallitusega. Juba seenhaigusse nakatunud taimi keemiliste tõrjevahenditega pritsida ei tasu. Haigestunud lehed tuleb olenevalt kahjustuse ulatusest kas osaliselt või täielikult eemaldada ning põletada. Tagasilõikus teha lehvikule katusekujuliselt, siis ei saa vesi tungida lehtede vahele. Ühe taime juurest teise juurde liikudes on haiguse leviku piiramiseks väga oluline desinfitseerida käärid ja vajadusel ka käed.
Kõige hullem aediirise tõbi, millega on hädas kogu maailma iirisekasvatajad, on bakteriaalne juuremädanik. See on äärmiselt salakaval. Taimed püsivad näiliselt kaua tervena ning siis vajuvad äkki rohelised lehvikud külili või risoomist irdununa pikali. Risoomi sisu muutub haisvaks, pruuniks, puderjaks massiks. Taimed võivad haigestuda kevadest sügiseni mis tahes ajal.
Ravi haigusele pole, kuid sorti on võimalik päästa tõve varasel avastamisel, kontrollides pidevalt risoomide tervist. Kuna me ei tea, milliseks võib kujuneda eelolev suvi, võib taimi varakevadel pärast lume sulamist pritsida 0,2% topsiini- või fundasoolilahusega. Hästi mõjuvad ka küüslauguleotis ja põldosjatee. Valmistamiseks võta 300 g põldosjavarsi 10 l vee kohta, keeda 20 minutit ja lase jahtuda. Pritsimiseks lahjenda teed veega vahekorras 1 : 5. Kaeva tabandunud iiris üles, sest ka pinnas on tema ümber saastunud haigustekitajaga. Puhasta kogu taim tervete kudedeni ning aseta tunniks mõne fungitsiidi lahusesse. Seejärel puuderda lõikepinnad lehtpuutuha või söega ning jäta päikese kätte kuivama. Suuremad päästetud risoomid võid istutada avamaale, aga kui järele on jäänud ühe pungakesega risoomijupike, võiksid selle istutada potti ning asetada kuiva kohta, nt külmkasvuhoonesse
Iirise ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Nii Araabias kui Vana-Egiptuses kasvatati erinevaid iiriste liike juba umbes 4000 aastat tagasi. Nende pikkade sajandite jooksul pole imeilus, karismaatiline, elegantne ja glamuurne lill kaotanud oma aktuaalsust tänaseni, tema võidukäiku aiapidajate südameisse pole suutnud pidurdada miski.
Iiris kasvab looduslikult kõigil põhjapoolkera mandritel. Praeguseks on avastatud üle 200 liigi iiriseid, kes eelistavad metsavööndi niiskemaid alasid. Kuid on olemas ka väga põua- ja kuumakindlaid liivalembeseid liike ning on teada isegi mitu sooaladel kasvavat. Iiris on saanud oma nime Hippokrateselt. Kaasaegse botaanika isa Carl Linne säilitas kaunitari arhailise nime ning nimetas tema järgi terve taimeperekonna.
Iirised kuuluvad võhumõõgaliste (Iridaceae Juss.) sugukonda võhumõõga ehk iirise (Iris L.) perekonda. Botaaniliselt on iirised taimemaailma üks keerukamaid ja arvukamaid perekondi. Liigid erinevad üksteistest paljude erinevate tunnuste ja ka kasvutingimuste poolest. Seetõttu on aednikud võtnud kasutusele hoopis lihtsama, nii Ameerika Iirisekasvatajate Seltsi (AIS) kui Inglise Kuningliku Aiandusseltsi heakskiidetud klassifikatsiooni. Päris hiljaaegu lihtsustati iirise perekonda veelgi ning eraldati sellest sibul- ja mugulsibul-iirised omaette perekondadeks.
Praegu kuuluvad iiriste hulka vaid risoomiga ehk juurpüsikud, kes omakorda jagunevad habemega ja habemeta iiristeks. Habemega iiristest on kogu maailmas populaarseim, armastatuim ja tuntuim aediiris (I. germanica L.)
Aediirised on tugeva, roomava, mitmeaastase risoomiga rohttaimed. Kõige tähtsama organi – risoomi – tervisest sõltub kogu taime heaolu ja välimus. Selle alumiselt poolelt lähtub hulgaliselt juuri, mille abil taim kinnitub mulda ning mille kaudu toimub tema varustamine vee ja toitainetega. Risoomist arenevad kahesugused pungad. Vegetatiivsetest kasvupungadest tekivad uued risoomid, generatiivsetest aga õiepungad ning üheaastased püstised, sirged, jäigad, seisukindlad õievarred. Aediirise tumerohelised, jäigad, püstised, tipust teritunud mõõkjad lehed lähtuvad samuti risoomist. Lehed on kergelt kaetud hallika vahakirmega ning nad on koondunud omapärastesse paarituarvulistesse lehvikutesse.
Aediirise eksootilise õie ehitus ei sarnane mitte ühegi teise püsiku omaga, tema õiekatte- ehk perigoonilehed asetsevad ümber kolmehõlmalise emakasuudme kahekorruseliselt. Kolm sisemist ehk ülemist (ingl standard) on püstised ja veidi kaardus sissepoole, moodustades tipuosas kokku puutudes ilusa võlvi või karika. Kolm välimist ehk alumist õiekattelehte (ingl low) ripuvad vanematel sortidel allapoole, uuematel hoiavad õievarrest kaarjalt eemale või asetsevad täiesti rõhtsalt.
Alumiste perigoonilehtede keskroo peal asub habe (ingl beard) – harjataoliselt tihedate karvakestega kaetud värviline triip. Vanematel sortidel on see kollane, uuematel võivad esineda kõik vikerkaarevärvid. Paljudel viimastel on traditsiooniline habe muutunud sarve- või lusikakujuliseks. Aednikud nimetavad neid sarviiristeks, kuid peab meeles pidama, et nad on ikkagi aediirised. Mitmete sortide läbikumavad, virvendavad, sillerdavad, pärlmutterjad, eriliselt läikivad värvid on seotud perigoonilehtede raku ehitusega, mis koondab ja peegeldab valgust nagu miniatuurne optiline lääts. Aediirise sorte iseloomustab ka nende hõrk, peen aroom, mis ei tekita allergiat. See on sorditi väga erinev. Lõhn on raskesti kirjeldatav, see meenutab mingit teist lille, puuvilja või eksootilisi vürtse.
Aediiriste klassifikatsioon ja üldiseloomustus
Sellist ühist klassifikatsiooni, mis hõlmaks aediirise kõiki tunnuseid, pole olemas. Aediirised jaotatakse nende kasvukõrguse järgi 3 suurde põhirühma. Anglosaksi maades nimetatakse aediirist habeiiriseks (I. barbata hort), seetõttu tuleneb ka nende jaotus ingliskeelsest nimetusest Bearded Iris.
Kääbus aediirised (Miniature Dwarf Bearded – MDB) on 5–20 cm kõrgused.
Nende värvirõõmsate õite läbimõõt on kuni 8 cm ning igal varrel puhkeb alati 2 õit. Kääbus-aediirised on väga varased õitsejad ja head paljunejad, kes moodustavad mõne aastaga kena koloonia. Seetõttu kestab nende õitsemine terve kuu. Oma laia värvivaliku, varase õitsemisaja ning külmakindluse tõttu on see üha enam populaarsust koguv sordirühm.
Iris lutescens Krimmi iiris on liik perekonnast Iris, mis sisaldab üle 300liigi. Seda kirjeldas ja nime avaldas Jean-Baptiste Pierre Antoine de Monet de Lamarck 1789. aastal. Kollase habemega, õievärv võib olla kollane, valge, violetne, mitmevärviline. Väike iiris, mis õitseb varakult. Lehed lineaarsed, mõõgakujulised, kergelt kaarekujulised 5-15mm laiusega, 30cm pikad. Vars silindriline, mis on lühem, kui lehed.
SDB: tavalised kääbushabeiirised õitsevad pärast kääbusiirist ja lõpetavad õitsemise tavaliselt just siis, kui keskmised habeiirised on saavutamas oma haripunkti. SDW ulatub 20-40cm kõrgusele ja õitseb 5-10cm õiega.
Keskmised ehk keskmisekasvulised (Medium) aediirised (Intermediate Bearded – IB). Sellesse rühma kuuluvad aediirised, kelle kõrgus jääb vahemikku 21–70 cm. Nende õite läbimõõt on 8–13 cm ning ühel varrel on 3–4 või rohkem õit. Nad puhkevad kohe pärast kääbus-aediiriste õitseaja lõppu, õitsedes samal ajal kõrgete aediiristega. Kuigi keskmisekasvulised iirised on väga ilusad ja huvitavate värvidega, kasvatatakse neid hoopis vähem kui teisi aediiriseid, sest nende väikesed õied jäävad suureõieliste varju.
MTB: Miniatuursed kõrged habeiirised on 40-45cm pikad ja nende õied on umbes 15cm . Lilled on lõhnavad ja neid kasutatakse sageli lõikelilledena.
BB: Border Bearded Irises on 40-70cm kõrgused ja nad on tuulekahjustustele vastupidavamad kui kõrged habeiirised. 13cm on õie suurus - veidi väiksem kui TB.
BB: Border Bearded Irises on 40-70cm kõrgused ja nad on tuulekahjustustele vastupidavamad kui kõrged habeiirised. 13cm on õie suurus - veidi väiksem kui TB.
Kõrgete aediiriste (Tall Bearded – TB) rühma kuuluvate aediiriste kõrgus on 70–110 cm. Nende õied on suured või väga suured, diameeter 10–25 cm. See on aediirise kõige tuntum, levinum, värvirohkem ja karismaatilisem sordirühm ning põhiline aediirise aretustöö toimub just selle seas.
Kasvukoht ja mullastik
Aediirised on väga niiskustundlikud, sooja-, kuiva- ja päikeselembesed taimed. Paljud peavad neid äärmiselt nõudlikuks ja pirtsakaks, kuid kõik taimed vajavad hoolitsust ning inimkäe puudutuseta ei edene korralikult mitte ükski kultuurtaim. Kui järgida aediirise soove kasvukohale ja mullastikule, on tema kasvatamine nii mõnegi teise lillega võrreldes üpris lihtne.
Aediirisele tuleb valida aias kõige päikesepaistelisem ja soojem, tugevate tuulte eest kaitstud koht. Sobivaimad on lõunapoolsed kallakud. Kasvukoha põhjaküljel võiks asuda mõni hoone või kasvada tihedam hekk. Aediiris põlgab täisvarju, pimedates kohtades ta ei õitse. Aediiris ei vaja toestamist, kuid tuulistes kohtades, eriti tuulekoridorides, võivad nende rasked õievarred, millel on hulgaliselt õiepungi ja avanenud õisi, murduda. Ka väga umbsed kasvupaigad, kus tuuleõhk üldse ei liigu, pole aediirise jaoks head. Seal on taimedel oht haigestuda seenhaigustesse.
Heaks paljunemiseks ning rikkalikuks õitsemiseks vajab aediiris korraliku drenaažiga huumusrikast mulda. Rohkem sobivad nõrgalt happelised kuni nõrgalt aluselised kergemad liivsavimullad ning õhukese mullakihiga paepealsed istutuskohad. Taimede istutusalalt tuleb eemaldada kõik umbrohujuured. Paljunenud risoomikolooniate vahelt on neid võimatu kätte saada.
Mulla ettevalmistamisel on otstarbekas sellesse kaevata kaua seisnud komposti ja väikeses koguses sügisväetist, sest aediiris armastab kaaliumi, eriti aga superfosfaati. Väga hästi mõjub taimedele lehtpuutuhk, mis sisaldab rikkalikult mikroelemente ning õitsemist soodustavat kaaliumi. Viimane aitab neutraliseerida ka mulla liigset happesust. Sobiv kogus on 200 g tuhka 1 ruutmeetrile.
Aediiris ei talu värsket või vähekõdunenud sõnnikut, see on talle hukatuslik. Liigse lämmastikusisalduse tõttu ei tohi kasutada igasuguseid granuleeritud nn kakaväetisi. Ka turvas kui niiskuse siduja ei sobi aediirisele. Aediiriste istutusala tuleb ette valmistada 2–3 nädalat varem, et muld jõuaks vajuda ning tiheneda. Kohevasse mulda istutatuna võivad nad liikuda liiga sügavale pinnasesse.
Istutamine
Tavaliselt müüakse aediiriseid paljasjuursena ning kuiva materjali pakitult. Nii on tagatud, et nad jõuavad ostjani kahjustusteta. Aediirise risoom on kuivas keskkonnas väga elujõuline, ta on võimeline elama kuivanuna väga pikka aega (mitu kuud). Enne istutamist kontrolli risoomi korralikult, et sellel poleks mehaanilisi vigastusi ega esineks bakteriaalse juure-mädaniku varjatud tunnuseid. Terve, heas konditsioonis risoom on kõva, kuiv ja ühevärviline ning sellesse ei jää kergel sõrmega vajutamisel mingit lohku. Viimase olemasolu viitab haigestumisele.
Hoolega vaatle risoomi kaela, kust kasvab välja lehelehvik. Kõik kahtlased, tumedaplekilised kohad lõika risoomist terava noaga kuni terve koeni välja. Kontrolli ka lehelehvikut, mis on tavaliselt lõigatud tagasi. Lõikepindade kerge pruunistumine on loomulik kuivamine ning taime ei kahjusta. Kui kuivanud on lehviku äärmised lehed, eemalda need risoomi poole keerates. Kui pruunistunud on lehviku keskmine leht, võid olla kindel, et istik on haigestunud. Tavaliselt tuleb selline lehvik kuni risoomini eemaldada.
Haigustekitajate ja kahjurite eemaldamiseks ning risoomi veevaru taastamiseks pane terved risoomid paariks tunniks kaaliumpermanganaadi keskmiselt lillasse toasooja lahusesse, kuhu võiks lisada liitri vee kohta ka ühe küüslauguküüne. Vette aseta vaid juured, risoom peab jääma kuivale. Lõikehaavadega risoomid tuleb pooleks tunniks asetada 0,2% topsiinilahusesse ning seejärel päikese käes kuivatada. Desinfitseerida ka kõik töövahendid.
Aediirise istutamisel jäta tema risoom mulla peale. Istutusaugu kaevamisel tee selle keskele ümbritsevast mullapinnast veidi kõrgem kuhik, kuhu aseta risoom. Juured laota ühtlaselt laiali kuhiku kõrvale kraavikestesse. Juured ei tohi kusagilt olla kahekorra, vajadusel tuleb neid lühendada.
Istutage iirised teineteisest vähemalt 30cm kaugusele.Kuna risoom vajab sooja, aseta see päikese poole, lehvik jääb varjupoolele. Kui taim on kohale asetatud, hoia risoomi külili vajumise vältimiseks ühe käega kinni. Teise käega kasta enne juurte katmist mullaga kraavikesed vett täis. Niimoodi jääb risoom alati kuivaks, aga juurteosa saab piisavalt vett ning pinnas märgub ühtlasemalt. Seejärel täida süvendid mullaga ja patsuta neid kergelt. Mõne päeva pärast kontrolli, kas risoomide peale pole sattunud mulda või pole juured jäänud paljaks.
Kasvuaegne hooldus
Aediirise kasvuaegne hooldamine algab kevadel lume sulamise ajal. Kui lumi sulab väga kiiresti ja vesi ei jõua pinnasesse imbuda, hoolitse selle ärajuhtimise eest. Kui vee temperatuur tõuseb 7 kraadini, algab tärkliserikastes risoomides käärimine ning ka kõige paremini talvitunud taimed võivad hukkuda.
Kui oled iiristele talvekatte peale pannud, ei tohi selle eemaldamisega viivitada, sest see ei lase taimedel hingata. Kate tuleb eemaldada koos lume sulamisega. Seejärel puhasta taimed kuivanud lehtedest, kontrolli risoomide seisukorda ning kobesta mullapind. Kui istutamisel on taimed saanud varuväetist, pole neid esimesel kasvuaastal vaja väetada, sest üleväetamine mõjub nende tervisele halvasti. Aediirise väetamise kohta on raske üheseid nõuandeid anda – see sõltub eelkõige mulla tüübist. Kergematel liivmuldadel, kus toitained uhutakse vihmaveega kiiresti välja, võiks kohe pärast lume sulamist anda kloorivaba granuleeritud täisväetist. Puista see ümber taime mullapinnale laiali ja kobesta ettevaatlikult pinnasesse. Korda väetamist 2–3 nädala pärast. Viimast korda tee seda vahetult enne õitsemist. Viljakamatel muldadel pole selline väetamine vajalik, seal piisab tavaliselt esimesest varakevadisest väetamisest.
Üldiselt meie ilmastikuoludes iiriseid kasta pole vaja, kuid väga kuivadel kevadetel on neilgi tarvidus vee järele vegetatsiooniperioodi algul ning enne õitsemist ja õitsemise ajal. Aediirisel kasta vaid mullapinda, nii et risoom ja taim ise jääksid kuivaks. Kindlasti ei tohi neid vihmutada. Parim kastmisaeg on varahommik, siis jõuavad taimed keskpäevaks kuivada. Aediirised on väga põuakindlad. Kuumal sademetevaesel 2001. ja 2002. suvel hävisid veepuuduse tõttu paljud dekoratiivtaimed, kuid nemad nautisid neid ilmu, õitsedes järgmisel aastal tunduvalt ohtramalt kui sademeterikka suve järel. Pärast õitsemist pole vaja mulda enam kobestada. Vegetatsiooni teisel poolel aediirise veevajadus väheneb järsult ning niiviisi imbub sadevett pinnasesse vähem.
Pärast õitsemist tuleb kindlasti maha murda kõik õitsenud varred, sest nendel teist korda õiepungi enam ei teki. Selleks toeta ühe käega risoomi, teisega murra õievars järsu liigutusega suunaga risoomi poole. Niimoodi toimi ka siis, kui on vaja võtta lõikeõisi. Õievarre ja lehviku tüügast alles jätta ei tohi, sest sinna hakkab ka kõige kuumemal ajal kogunema vesi, mis põhjustab iirise haigestumist. Juuli lõpus võib märgata, et lehviku äärmised lehed hakkavad lehvikust irduma, hoidudes veidi ette- ja väljapoole. Tegemist on vananevate lehtedega ning need tuleb ettevaatlikult risoomi poole keerates eemaldada. Alates septembri keskpaigast lõika iiriselehvikud katusekujuliselt tagasi, nii et lehviku kõrguseks jääb 10–15 cm.
Talvitumine
Enne talve võiks lehestiku tagasi lõigata.
Katta või mitte katta? Parim kate aediirisele on kohev, umbes 30 cm paksune lumikate. Mida aga teha, kui lund pole? Aediiristele võib peale panna vaid õhkkuiva materjali, mille all taimed saavad hingata. Ühtlaselt külmal talvel pole sellise materjali leidmine raske. Probleem tekib aga siis, kui külmaperioodid vahelduvad niiskete soojade ilmadega. Kui talv on normaalne, võib taimi katta kuivade puulehtede ja turbaga, ent vihmasadude ajal muutuvad need kokkuvajunult külmaks ja umbseks kompressiks, mille all taimed lämbuvad. Siis hukuvad iirised sellele vaatamata, et talv väga külm ei olnudki.
Tavalise freesturba miinus on ka kevadine hiline sulamine, mistõttu seda pole võimalik õigeaegselt eemaldada. Soovitada võiks spetsiaalset talveturvast. Päris hea kate on kuuseoksad, kuid pidevate vihmasadude ajal võiks neid mõneks ajaks eemaldada, et tuul saaks kuivatada nii taimed kui pinnase. Kuna olen ise kogenud, kui palju halba võib aediiristele teha ebasobiv kate, olen nende talvisest katmisest loobunud. Kõigile ma seda siiski soovitada ei julge. Ilmakapriiside vastu ei saa inimene mitte kuidagi.
Sordivalik
Praeguseks on aediirise sorte aretatud üle 60 000, selles tohutu suures hulgas on orienteeruda väga keeruline. Valik tuleb teha külma- ja haiguskindlamate sortide hulgast. Algajad ja väiksema kogemusega iirisekasvatajad peaksid vaatama vanemate sortide poole. Viimase sajandivahetuse aretiste seast leiab hulgaliselt selliseid, mis ei jää tänastele ekstraklassi sortidele mitte ühegi tunnuse poolest alla. Nende pikk eluiga aga viitab nii talve- kui haiguskindlusele. Screineri firma 47 aastat tagasi aretatud, paljude kõrgete auhindadega pärjatud imeilus ’Stepping Out’ on tänaseni aedades aukohal.
1965. aastal Keppeli aretatud sordi ’Babbling Brook’ imelist puhas helesinist tooni pole siiani suutnud saavutada ükski aretaja. Üldiselt on talve- ja haiguskindlamad tumedamad sordid – sinised, punakad, violetsed, mustjad, pruunid. Näib, et koos looduslike värvipigmentide eraldamisega rakumahlast on valgete, heleroosade, -siniste ja -kollaste aediiriste immuunsüsteem kannatanud nii, et on langenud nende talvekindlus ja suurenenud haigustundlikkus. Aga ka heledate sortide hulgas on palju vastupidavaid. Tähelepanu tuleb pöörata kõrgeid autasusid saanutele, neid on pika aja jooksul kontrollinud ja testinud nii sordiaretajad kui hobiaednikud.
Aediiriste viimase põlvkonna aretised on korduvõitsvad iirised. Neid meie lühikese suve tingimustesse, kus napib nii sooja- kui valguspäevi, igatseda siiski ei maksa. Tavaliselt nad meil kaks korda suve jooksul ei õitse. Mõned aediirise imekaunid, graatsi-lised ja suursugused sordid võiksid kasvada siiski igas iluaias.
Praegu kuuluvad iiriste hulka vaid risoomiga ehk juurpüsikud, kes omakorda jagunevad habemega ja habemeta iiristeks. Habemega iiristest on kogu maailmas populaarseim, armastatuim ja tuntuim aediiris (I. germanica L.)
Aediirised on tugeva, roomava, mitmeaastase risoomiga rohttaimed. Kõige tähtsama organi – risoomi – tervisest sõltub kogu taime heaolu ja välimus. Selle alumiselt poolelt lähtub hulgaliselt juuri, mille abil taim kinnitub mulda ning mille kaudu toimub tema varustamine vee ja toitainetega. Risoomist arenevad kahesugused pungad. Vegetatiivsetest kasvupungadest tekivad uued risoomid, generatiivsetest aga õiepungad ning üheaastased püstised, sirged, jäigad, seisukindlad õievarred. Aediirise tumerohelised, jäigad, püstised, tipust teritunud mõõkjad lehed lähtuvad samuti risoomist. Lehed on kergelt kaetud hallika vahakirmega ning nad on koondunud omapärastesse paarituarvulistesse lehvikutesse.
iris pallida 'Argentea Variegata' - kirjuleheline helesinise õiega
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar