Amuuri adoonis on väga varane, üks esimene kollane särav õitseja ja väga pikaealine püsik, ta võib uinuda maas mõnigi aasta, enne kui end näitab. Minul õitses ta teisel aastal pärast istutamist veidi vähem, kui esimesel aastal. Õiepuhmik on hõredapoolne. Lühikese risoomiga ja madal koos õitega. Puhkedes 10 cm kõrgune, soojuse lisandudes 30 cm. Õied päikeses avatud, hämaras suletud. Alles pärast õitsemist areneb lehestik, mis õigepea kaob. Tahab pärast õitsemist varju. Siin aias kasvab amuuri adoonis Olgast päevaliilia Hemerocallis ‘Stella de Oro’ läheduses, mis talle hilisemalt varju pakub. Muld viljakas, niiske ja võib ka veidi happeline olla. Efemeroid - mitmeaastane rohttaim, mille maapealsed osad elavad lühikest aega (nt krookus, lõokannus, võsaülane). Maa-alused osad (sibulad, juurikad) säilivad kestvalt.
Kevadadoonis kui adonis vernalis konkreetne nimi vernalis tuleneb ladina keelest vernare = tärkama kevadel.
Kevadadoonis on poolefemeroid. Teda tuleks kasta. Kõrgus õitega vartel 20+25cm. Õisik oksa tipus 4-6 cm läbimõõduga. Õitseb kuu hiljem amuuri adoonisest - mai keskel. Külmakindel, haiguskindel. Kasvukohaks eelistab täispäikest. Väga uhke ja särav kevadlill erekollane, mis tükk aega õitseb. Sobib mõõdukalt kuiv, huumusrikas, liivane ja aluselise reaktsiooniga muld, mis siiski niiske ja kobe. Suvehaljas, väikeste sulgjaguste roheliste lehtedega sügiseni. Paljundatakse seemnetega ja jagamisega suve lõpus. Jagatakse ikka suuri puhmaid.
Sulev Savisaar:
Adonis amurensis Amuuri adoonis Olgast ja Tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonda kuuluval 10–20 cm kõrguse taimel suhteliselt suured, kuni 5 cm läbimõõduga kollased õied puhkevad ülivara – juba märtsis-aprillis üheaegselt lumikellukestega, varasemad vormid lausa lumelaikude keskel. Amuuri adoonis on varakevadel koos ušaki krookuse sordiga 'Uschak Orange' esimene kollane lill aias.
Parasniiske ja viljakas muld on neile parim. Lehekõdu on adoonistele eriliseks maiuspalaks. Adoonised on nõus aastakümneid samal kohal kasvama. Neid võib paljundamiseks ettevaatlikult jagada (kohe peale õitsemist), aga siberi adoonis võib sellise “barbaarsuse” peale kergesti solvuda. Seemnete idandamine ei pruugi iga kord õnnestuda ja seemikutest korraliku taime kasvatamine nõuab enamasti 3 aastat aega. Adooniste keerukas paljundamine ongi põhjuseks, miks neid väga harva hankida õnnestub. Amuuri adoonise suurimateks fännideks on jaapanlased. Nende heameeleks on aretatud ka mitmeid sorte, aga paraku pole mul õnnestunud neile pilku peale heita. Adooniseid pole tarvis asjata torkida.
Adooniste liikidest on tuntumad järgmised:
Adonis amurensis - amuuri adoonis, õitseb sageli juba lume alt välja sulades. Puhmiku kõrgus 30 cm. Õied kollased. Lehed kuivavad kesksuvel - taim talvitub!
A.sibirica - siberi adoonis, õied kollased, õitseb eelmisest liigist pisut hiljem. Kõrgus 35 cm. Õitseb väga rikkalikult ja kaua. Lehed püsivad sügiseni.
A.vernalis - kevadadoonis, väga säravkollaste õitega. Kõrgus 30 cm. Kevadadoonise õied on teistest siinnimetatutest kõige suuremad.
Paljundamiseks: jagatakse pärast õitsemist. Seemned külvatakse veidi enne täisküpsust suve teisel poolel. Talvel lasta läbi külmuda.
Sulev Savisaar: Amuuri adoonise tihe lehestikupadjand kuivab erinevalt teistest adooniseliikidest juunis või juulis. Pikaealine ning väga külmakindel Kaug-Ida taim kasvab aias parasniiskel mullal päikese käes isegi paremini kui lehtpuude varjus või poolvarjus. Erinevalt lubjalembesest kevadadoonisest (mis õitseb kuu aega hiljem, alles mais) eelistab amuuri adoonis happelist mulda. Annab aias isekülvi. Olen selle liigi taimi saanud umbes 30 aastat tagasi erinevatest looduslikest leiukohtadest Sahhalini saarelt ja Primorje kraist. Pakungi neist tekkinud aedseemikute erineva välimusega segu.
Kevadadoonis Adonis vernalis
Adoonis (Adonis) on samuti karukella sugulane samas tulikaliste sugukonnas. Erinevalt mitmeaastasest karukellast on adoonise perekonnas ka ühe-aastaseid liike. Vahel kasvatatakse punaste õitega üheaastast sügisadoonist (A. annua) suvelillena. Hoopis uhkem on suurte läikivate kuldkollaste õitega kevadadoonis (,). Õie läbimõõt võib olla kuni 8 cm. Kevadadoonis kasvab looduslikult mitmel pool Euraasia steppides ja kuivadel niitudel. Eestile lähim looduslik adoonise kasvukoht on Gotlandil.
Kevadadoonis on suursugune ja pikaealine rohttaim. Ühel ja samal kasvukohal võib adoonis õitseda palju aastaid. Minul on ta koduaia peenras kasvanud juba paarkümmend aastat. Kevadel alustab adoonis kasvamist koos karukellaga, kuid õitsemis-aeg kestab tal kauem. Mida kauem taim õitseb, seda kõrgemaks kasvab. Erinevalt karukellast on adoonisel ühel varrel mitu õit, kuid viljad pole nii uhked ja on sulgja lendkarvata. Rohekas pähklikestest koosnev koguvili variseb juba suve alguses.
Adoonis kasvab aeglaselt ja tema paljundamine on vaevarikas. Idaneb vaid värske seeme, mis tuleb külvata kohe pärast valmimist suvel. Läbikuivanud seeme idaneb halvasti või võtab idanemine aega kaks-kolm aastat. Idanemisest õitsemiseni võib kuluda neli kuni kuus aastat. Vanemaid adoonisetaimi saab kevadel aprilli lõpus enne õitsemist paljundamise eesmärgil jagada. Pikad ja peened adoonise juured on täiesti mustad. Uues kohas tuleb istutusauk kaevata nii sügav, et juured sirgelt ära mahuvad. Istutusauku võib lisada veidi hästi kõdunenud hobusesõnnikut või viljakamat kompostmulda. Mineraal-väetistega liialdada ei tasu.
Kahjuks pakuvad meie puukoolid adoonist müügiks harva. Taimelaatadel on siiski vahel ka istikuid müügil. Seda ei maksa kindlasti kahe silma vahele jätta. Nii kaunile, varakult õitsevale, suurte õitega ja pikaealisele vastupidavale taimele on vähe konkurente! Kevadadoonisest harvem kasvatatakse meil veelgi varem õitsemist alustavat volga adoonist, väiksemate õitega amuuri adoonist, siberi adoonist või valkjat adoonist. Adoonise perekonda kuulub koguni 26 liiki taimi.
Kevadadoonis Adonis vernalis pärit Rita Hagudi aiast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar