Buen Camino tagasi Portos

 Jätk.

Porto on  ajalooline linn kitsaste tänavate, värvikate majadega, aga ka laiade automagistraalide, jõeliikluse ja rongiteedega. Raudteejaam 1916.a. kasutusel, arhitekt José Marques da Silva. See hoone on nagu kunstiteos. Keraamilistele plaatidele on maalitud maastikud, ajaloolised sündmused, midagi etnograafilist.

Porto vanalinna väga paljud majad on kaetud mustriliste kahhelplaatidega, üks maja ühes värvis, teine teises. See on küllalt ainulaadne.

Azulejod on tinaglasuuritud keraamilised plaadid, millel on funktsionaalne võime reguleerida temperatuuri hoonetes ja neid kasutatakse hoonete välispinnal kui ka sisearhitektuuris. Tegemist on Portugali traditsiooniliste keraamiliste plaatidega. Azulejoplaatidele maalitakse, kasutades traditsioonilist kahhelplaadi värvimistehnikat. Maalitud plaadid viiakse hiljem põletusahju ning kahe päeva pärast saab neid valmiskujul näha.

Käisime sõitmas köisraudteel, mis on töötanud alates 2011. aasta aprillist ja ühendab Ponte D. Luíse ja Cais de Gaia ülemist korrust. Teekond kõigest 600meetrit, aga vaade muljetavaldav  Porto linnale.

Omaette vaatamisväärsus on Douro jõe kaldapealne. Seal toimub muusikalisi üritusi ja hulk kohvikuid, Porto ju portveini sünnilinn. Tänavad on mõnes kohas nii kitsad, et vaatad kas taksol, mis su kohale tõi ümber ka pöörata annab ja kas sel autol on võimu üldse mäkke ronida, sest kõrguste vahed ka peadpööritavad.

https://www.facebook.com/share/r/1BX21eLBzC/

See on ajalooline Ribeira linnaosa.  Kuulus oma veinikeldrite poolest.  Portvein on toodetud eranditult Douro orus.

• 
  
  
  
   Siin on kuulus Livraria Lello raamatupood.
  
  

  https://www.facebook.com/reel/2710248049152651

Linnas on jõe ületamiseks 6 suurt silda, mida tutvustati gondlilaadse paadiga jõel sõitmise ajal.

Infante Dom Henrique'i sild, üldtuntud kui Infante sild, on maanteesild üle Douro jõe Portugalis Suur-Portos.  2003. aastal valminud Infante sild on sõidukite ja jalakäijate liikluseks Vila Nova de Gaiast Portosse. 370meetrine kaarsild, mida me korduvalt ületasime.

Üks pikim Ponte de São João ehk Püha Johannese sild on raudteesild. Selle projekteeris insener Edgar Cardoso. Seda silda mööda kulgeb ühendus Porto ja Lissaboni vahel, sild on 1,14km pikk. 

Kõige kuulsam on Gustave Eiffeli endise äripartneri Théophile Seyrigi poolt aastatel 1881-1886 ehitatud Dom Luís I rauast kaarsild 45meetrit kõrge. Ehitamise ajal oli ta oma 172meetrise pikkusega maailmas pikim.

Porto on vaieldamatult väga roheline linn, külastasime suurt haljasala - Palácio de Cristali aeda oma  panoraamvaadetega linnale ja jõele. Need romantilised aiad kujundas 1860. aastatel Saksa maastikukujundaja Emilie David. Aed pargina -  väga palju erinevaid tasapindu, võimalus ronida kõrgustesse. Õitsvate lillede ilu oli aprilli lõpus päris vähe, sest oli juba suur suve kuumus ja kevad seal ammu möödas.

Esiti hämmastaski seal vastu jalutavate kodulindude suur ja mitmekesine hulk. Ka paabulinnud.

Üks purskkaevudest.

Cuphea hyssopifolia igihaljas jaapani mürt.

See keegi verbena, õitsejatest võimutses seal Acanthus mollis ehk karusõrg. Rodode õieaeg oli läbi. Pöögid, araukaariad.

Siin on roosiaia osa, õitsejaid väga vähe.

Serra do Pilari klooster on endine klooster, mis asub Portos Vila Nova de Gaias Douro jõe vastaskaldal. Klooster asub kõrgel paljandil. Sinna viidi inimesi ka tuk-tuk´iga. Me ikka jala. 

Meil väga vedas ka ilmadega. Portugal on tõesti Euroopa kõige leebema kliimaga riik.

Hiina siidpööris Miscanthus chinensis

Hiina siidpööris  Miscanthus chinensis ilmselt nimega  'Grosse Fontane ` on ümar purskaevukujuline sügisene kaunitar, mis helgib oma suursugususes aias. Tõin ta Kloostrimetsa puukoolist mõned aastad tagasi. Teadsin, et paljud siidpöörised meie kliimas ei ela talve üle, aga oma ilu tõttu ostetakse igal aastal mitmetesse aedadesse jälle ja jälle. Taime müünud aednik teadis seda taime Eestis pikemalt kasvamas olnuna ja ta on tõepoolest üks uhkeim kõrreline praegu. Lausa kuld. Kõrgust üle 2 meetri. Kitsastel õrnastel rohelistel lehtedel jookseb keskel valge triip. Et õisikud välja areneksid, on hea täispäike, mulla suhtes nõudlik ei ole. Istutades peaks auk olema 2korda nii suur kui juurepall. Üleväetamine annab lopsaka lehestiku, kuid ei moodustu õisikuid. Varakevadel lõigatakse lehestik 10-15cm kõrgusele maapinnast.

Põuakindel ja soolataluvuse tõttu rannikualadel kasvav taim. Tuulekaitseks ilus terrasside ääres ja veekogude lähedal. Kahel korral olen aeda toonud ilusa täpilise lehestikuga siidpöörise Zebrinuse, üks neist elas ühe talve üle, teine ei sedagi. Eks siin külmetab ja sulatab ja õrnemad tõesti ei pea vastu liigniiskusele.

Miscanthus on saanud oma nime kreeka keelest vars - miskos ja lill - anthos .

Ta kasvab Jaapani, Korea ja Hiina madalikel ja madalamatel alpialadel metsikult. Väga soodsates oludes juurest edasiminev.

Sidrunpuju

  Sidrunpuju  (Artemisia abrotanum) божье ~ святое дерево / бодреник on veel hilissügisel ilusa lehestikuga. Ta on kuni 2 m kõrguseks kasvav poolpõõsas, mis vähenõudlik ja kasvab hästi liivases mullas. Kevadeti tuleks külma saanud osad tagasi lõigata, üldiselt ta talub hästi pügamist ja on pikaealine.

Juba Vanas Kreekas ja Roomas oli sidrunpuju hinnatud ravimtaim. Keskajal kasutati seda taime väga mitmesuguste haiguste vastu, haavade ravimiseks, ka kahjulike putukate tõrjeks jm. On teada, et sidrunpuju oli heaks vahendiks näärmehaiguste ravimisel, nakkushaiguste vastu, haavade ravimiseks, jalavannide jaoks. Tänapäeval ei oma ta enam tähtsust droogina, küll aga kasutatakse teda rahvameditsiinis ja maitseainena rasvaste lihatoitude juurde. Värske leht päris mõru, kuivatatult vähem. Homöopaatilises meditsiinis tarvitatakse veel tänapäevalgi sidrunpuju risoomi preparaate langetõve ja mõnikord tuberkuloosse meningiidi korral. Tõhus kõhurohi, kui on kõhulahtisus. Hea söögiisu tekitaja, eriti peale pikemat haigust. 

 Sidrunpuju värsked tipmised osad sisaldavad kuni 0,14% eetrilist õli, mõruainet ja alkaloidi abrotiini e. abrotaniini. Õlisisaldus oli maksimaalne õie- pungade faasis (kuni 0,90%, arvestatud absoluutse kuivaine kohta) ja_minimaalne viljumise faasis (kuni 0,18%). Juured ja varred seevastu ei sisalda peaaegu üldse õli.

Õli ja taimne mahl võivad tekitada allergilist löövet, tuleb ettevaatlik olla.

 Looduslikult kasvab ta Kauksaasias, Lääne-SIberis, Anatoolias ning Kesk-Euroopas. 

Minul talvitus noor taim esimese aasta kasvuhoones, aga ta on suvega sirgunud ja teda peetakse ka külmakindlaks.