Sidrunpuju

  Sidrunpuju  (Artemisia abrotanum) божье ~ святое дерево / бодреник on veel hilissügisel ilusa lehestikuga. Ta on kuni 2 m kõrguseks kasvav poolpõõsas, mis vähenõudlik ja kasvab hästi liivases mullas. Kevadeti tuleks külma saanud osad tagasi lõigata, üldiselt ta talub hästi pügamist ja on pikaealine.

Juba Vanas Kreekas ja Roomas oli sidrunpuju hinnatud ravimtaim. Keskajal kasutati seda taime väga mitmesuguste haiguste vastu, haavade ravimiseks, ka kahjulike putukate tõrjeks jm. On teada, et sidrunpuju oli heaks vahendiks näärmehaiguste ravimisel, nakkushaiguste vastu, haavade ravimiseks, jalavannide jaoks. Tänapäeval ei oma ta enam tähtsust droogina, küll aga kasutatakse teda rahvameditsiinis ja maitseainena rasvaste lihatoitude juurde. Värske leht päris mõru, kuivatatult vähem. Homöopaatilises meditsiinis tarvitatakse veel tänapäevalgi sidrunpuju risoomi preparaate langetõve ja mõnikord tuberkuloosse meningiidi korral. Tõhus kõhurohi, kui on kõhulahtisus. Hea söögiisu tekitaja, eriti peale pikemat haigust. 

 Sidrunpuju värsked tipmised osad sisaldavad kuni 0,14% eetrilist õli, mõruainet ja alkaloidi abrotiini e. abrotaniini. Õlisisaldus oli maksimaalne õie- pungade faasis (kuni 0,90%, arvestatud absoluutse kuivaine kohta) ja_minimaalne viljumise faasis (kuni 0,18%). Juured ja varred seevastu ei sisalda peaaegu üldse õli.

Õli ja taimne mahl võivad tekitada allergilist löövet, tuleb ettevaatlik olla.

 Looduslikult kasvab ta Kauksaasias, Lääne-SIberis, Anatoolias ning Kesk-Euroopas. 

Minul talvitus noor taim esimese aasta kasvuhoones, aga ta on suvega sirgunud ja teda peetakse ka külmakindlaks.