Sidrunpuju (Artemisia abrotanum) божье ~ святое дерево / бодреник on veel hilissügisel ilusa lehestikuga. Ta on kuni 2 m kõrguseks kasvav poolpõõsas, mis vähenõudlik ja kasvab hästi liivases mullas. Kevadeti tuleks külma saanud osad tagasi lõigata, üldiselt ta talub hästi pügamist ja on pikaealine.
Juba Vanas Kreekas ja Roomas oli sidrunpuju hinnatud ravimtaim. Keskajal kasutati seda taime väga mitmesuguste haiguste vastu, haavade ravimiseks, ka kahjulike putukate tõrjeks jm. On teada, et sidrunpuju oli heaks vahendiks näärmehaiguste ravimisel, nakkushaiguste vastu, haavade ravimiseks, jalavannide jaoks. Tänapäeval ei oma ta enam tähtsust droogina, küll aga kasutatakse teda rahvameditsiinis ja maitseainena rasvaste lihatoitude juurde. Värske leht päris mõru, kuivatatult vähem. Homöopaatilises meditsiinis tarvitatakse veel tänapäevalgi sidrunpuju risoomi preparaate langetõve ja mõnikord tuberkuloosse meningiidi korral. Tõhus kõhurohi, kui on kõhulahtisus. Hea söögiisu tekitaja, eriti peale pikemat haigust.
Õli ja taimne mahl võivad tekitada allergilist löövet, tuleb ettevaatlik olla. Sidrunpuju värsked tipmised osad sisaldavad kuni 0,14% eeterlikku õli, mõruainet ja alkaloidi abrotiini e. abrotaniini. Õlisisaldus oli maksimaalne õie- pungade faasis (kuni 0,90%, arvestatud absoluutse kuivaine kohta) ja_minimaalne viljumise faasis (kuni 0,18%). Juured ja varred seevastu ei sisalda peaaegu üldse õli.
Minul talvitus noor taim esimese aasta kasvuhoones, aga ta on suvega sirgunud ja teda peetakse ka külmakindlaks.
Lõhnab nagu tsitruselised ja kamper. Pärit vanaaegsete taimede rühmast. Kasvatati seda tillipõõsaste moodi taime talumajade juures 100 ja 200 aastat tagasi kui lillesortiment oli väga piiratud. Tema kodumaal Lõuna-Euroopas võib püha puitu leida kloostriaedadest – mungad kasvatasid seda. Looduslikult kasvab ta Kauksaasias, Lääne-Siberis, Anatoolias ning Kesk-Euroopas.
Saksa mõisatest levis see mööda talupoja hoove edasi ja alustas elu teises ühiskonnaklassis. Kunagi kasvas ta iga talumaja juures,
see tõi õnnistuse kodule ja selle elanikele. Akna ees õitsesid kahvaturoosad roosid ja daaliad, michelis, põhjas aga kasvas lopsakas roosipuu.
Sel ajal istutasid inimesed maja juurde, tee äärde sisehoovi mõlemale poole ust, õõnsuste otsa, sauna ja küüni kõrvale. Inimesed uskusid, et selle puudutamine võib tuua õnnistusi, tervist ja kaitset negatiivsete energiate eest ja
kurja silma vastu. Põllumehed oskavad suurepäraselt kasutada seda ergutavat energiat tervendamisel, vanniluudades, lõhnavatel kuivatatud ürtidel, põrandate hajutamisel lõigatud võrsetega.
Nõukogude ajal istutati maja juurde harva, kuid taasiseseisvumisega võib seda näha palju sagedamini. Jeesuse puud on lihtne paljundada - jagades põõsaid või teha pistikuid
igal ajal.
Dekoratiivsete kriteeriumite järgi ta kindlasti “ei mahu kaadrisse”. Kui seda õigeks ajaks ei pügata, on suve teises pooles ülekasvanud, pingutatud, ebaõnnestunud põõsas - pole lille, pole ilusat lehte. Seetõttu tuleks ta kõigepealt istutada päikeselisse kohta, sest hoiab varju.
Teiseks tuleb see vormida, muidu kasvab kiiresti üle ja mitte lopsakalt. Kui taime pügatakse regulaarselt ja korralikult, siis ta
koguneb kiiresti uue hooga.
Tänapäeva istutustes eramajade aedades saab seda kasvatada madalate ja pügatutena, sest talub seda hästi. Näeb hea välja. Koos teiste ravimtaimedega saab seda kasvatada kaasaegsetes ürdiaedades. Kuid maapiirkondade maastikul sobib kõige paremini solitaariks või grupiistutuseks, nagu traditsiooniliselt saab luua rikkaliku ja elegantse efekti. Lihtsalt kordan uuesti - see on efekt, mis sul on, kui sa seda pügad. Kevadel saab sellest lõigata kuulid või muu valitud kujul - 2-10 cm kõrgemal kui eelmisel aastal. Selleks, et see tihedamaks kasvaks, on soovitatav enne jaane tugevalt kasvavaid võte uuesti pügada.
Kuumadel suvepäevadel väljutab ta tugevat värskelt mõrkjat aroomi. Mausoleumi lõhn on meeldiv ja see tõrjub koisid, mis oli iidsetel aegadel eriti tähtis, sest enamus riietusest oli tehtud villast.
Mahepõllumajanduses kasutatakse kahjurite tõrjumiseks endiselt püha puidu oksi. Need, peeneks lõigata ja panna kapsa, sibula, porgandi ja peedi vahele laiali.
