Sidrunpuju

  Sidrunpuju  (Artemisia abrotanum) божье ~ святое дерево / бодреник on veel hilissügisel ilusa lehestikuga. Ta on kuni 2 m kõrguseks kasvav poolpõõsas, mis vähenõudlik ja kasvab hästi liivases mullas. Kevadeti tuleks külma saanud osad tagasi lõigata, üldiselt ta talub hästi pügamist ja on pikaealine.

Juba Vanas Kreekas ja Roomas oli sidrunpuju hinnatud ravimtaim. Keskajal kasutati seda taime väga mitmesuguste haiguste vastu, haavade ravimiseks, ka kahjulike putukate tõrjeks jm. On teada, et sidrunpuju oli heaks vahendiks näärmehaiguste ravimisel, nakkushaiguste vastu, haavade ravimiseks, jalavannide jaoks. Tänapäeval ei oma ta enam tähtsust droogina, küll aga kasutatakse teda rahvameditsiinis ja maitseainena rasvaste lihatoitude juurde. Värske leht päris mõru, kuivatatult vähem. Homöopaatilises meditsiinis tarvitatakse veel tänapäevalgi sidrunpuju risoomi preparaate langetõve ja mõnikord tuberkuloosse meningiidi korral. Tõhus kõhurohi, kui on kõhulahtisus. Hea söögiisu tekitaja, eriti peale pikemat haigust. 

 Sidrunpuju värsked tipmised osad sisaldavad kuni 0,14% eetrilist õli, mõruainet ja alkaloidi abrotiini e. abrotaniini. Õlisisaldus oli maksimaalne õie- pungade faasis (kuni 0,90%, arvestatud absoluutse kuivaine kohta) ja_minimaalne viljumise faasis (kuni 0,18%). Juured ja varred seevastu ei sisalda peaaegu üldse õli.

Õli ja taimne mahl võivad tekitada allergilist löövet, tuleb ettevaatlik olla.

 Looduslikult kasvab ta Kauksaasias, Lääne-SIberis, Anatoolias ning Kesk-Euroopas. 

Minul talvitus noor taim esimese aasta kasvuhoones, aga ta on suvega sirgunud ja teda peetakse ka külmakindlaks.

Õhtuti juba külm näppudes

 Aed on koht kus maa ütleb mulle kui väga armastatud ma olen. Nii ongi aiainimestega.

Krüsanteem (Chrysanthemum morifolium) on Hiina meditsiinis kasutusel üle 3000 aasta.  Krüsanteemi hilissuvise ürdiga saab leevendada hooajalisi allergiaid. Tee ürdist on tugevust andev, kudesid kaitsvate toitainete ja antimikroobse toime tõttu kasutatakse seda hingamisteede probleemide, kõrge vererõhu ja kilpnäärme ületalitluse korral. Kui kilpnääre toodab kilpnäärmehormoone liigselt, võib see põhjustada selliseid sümptomeid nagu südame löögisageduse tõus, kaalulangus ja ärevus.

Osa krüsanteeme viisin  kasvuhoonesse talvituma. Mõned nendest pole veel õit näidanud, aga ehk jõuab. Üksainuke taim 12 hulgast on madal kollane. Nad vajavad päikselist kasvukohta ja veidi happelist pinnast, kus vesi ei jää seisma. Et nad õitseks, ei tohi liialdada väetistega. Taime kasvu ajal võiks nende otsi näpistada, see soodustab hargnemist. Kevadel paljundatakse taimi jagamise teel, nad kaevatakse üles, jälgides, et igale neist jäävad juured.

Krüsanteemidel on pinnapealne juurestik. Talveks kaetakse lehtede või samblaga, multsitakse külmumiste ja sulamiste eest talvel, mis on me kliimale omane. Pärast esimest kõva külma lõigatakse taimed 7-10cm kõrgusele maapinnast.

Kui september oli siin veel nagu suur suvi, siis oktoobri esimestel öödel kõrvetas külm. Võttis kõrvitsapealsed ja hortensiate uhkuse, jorjenid. Aednikulgi tuleb kärpimisega hoog üleval hoida - suured hostad maha, pruudisõled, pojengide koledad pead maadligi, ka floksid, lõikasin maha äraõitsenud lursslillede õisikud, kobarpeade õied. Ka heleeniumid osalt juba õitsenud.

Väiksed maamesilased sumisevad sügisastrite õites. Meil maja pööningul suur vapsikute pesa. Nad ilmutavad ennast ööpimeduses valguse peale lennates, aga tänu neile ei ole üldse herilasi ega kärbseid näha. Tohutult ju kukub õunu puudelt juba taliõunadki ja neid kõiki koristada ei jõua. Muidu ikka sel ajal herilaste rünne.

Tulbisibulad ja hüatsindid tuleb peagi mulda saada.