Kevad on maa ärkamine. Mõned laussuvised ilmad tõid õied ja kiirustasid kõike. Alõtsa õitseb. Lumeroosid on pikalt ilu näidanud. Pisikesi titekesi tulemas nende all.
Enamik helleboresid on pärit Balkani mägistest metsamaadest, niitudest ja võsast või Vahemere kuivadest kivistest lubjakivisaartest Euroopas. Lumeroosidel on kõik osad mürgised, nad on varju armastavad püsililled atraktiivse lehestiku ja erakordse vastupidavusega, neid ei kahjusta teod ega närilised. Igihaljad ja põuakindlad, taluvad ka mitmesuguseid temperatuure ja mullatüüpe. Nende varane õitseaeg muudab aia väga säravaks. Hellebores õitseb rikkalikult talvest kevadeni. Neil on kopataolised noogutavad õied – ühekordsetest kahekordseteni. Kõrgete tugevate varte otstes kas otse või sellest veidi kõrgemal. Neid on ka muljetavaldavas värvivalikus, alates lumivalgest kuni kiltkivimustani. Mõned uuemad hübriidid pakuvad isegi suurepäraseid variatsioone kontrastsete toonide täppide, pritsete või erinevate servade kujuga. Siin Helleborus × iburgensis 'Molly's White' ja eri variatsioone isekülvist.
Ära pillu mind, mets, käbidega,
sina oled kuusik ja mina lepik.
Anna mulle oma okkaline käsi.
Kalju Lepik – METS
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar