Enne öökülma

 Homme on pilt hoopis teine. Öökülm võtab oma.

Esiplaanil Kirengeshoma palmata jaapani vahakübar.

Aedhortensia ´Pinky Winky´  Hydrangea paniculata.

Vasakul madal sidrunikollane kuldvits 'Strahlenkrone' Solidago.

Heleeniumid - kõige varem õitseb ära madalam aed-heleenium 'Chelsey' .

Angervaks Filipendula rubra ´Venusta´.

Kaselehine hortensia (Schizophragma betulifolia) lõhikhortensia -pinnakatja taim - toodud Haideaiast. Tagaplaanil harilik müürilill  Cymbalaria muralis.

Kõrreline on roog-sinihelmikas ´Transparent´ Molinia arundinacea.

Korea kitseenelas 'Noble Spirit' Aruncus aethusifolius saab sügisel värvilise lehestiku. Ta juurestik on 3 korda pikem kui maapealne osa.

Lodjapuu perekonda kuuluvale perekonnale andis Carl Linnaeus 1753. aastal oma botaanilise nime, mis tulenes kreekakeelsest sõnast, mis tähistab teistsugust taime, epimedion . Valdav osa Epimedium liikidest on heitlehised või igihaljad vastupidavad mitmeaastased taimed.  Epimeediumite lehestik on atraktiivne ja lehtpuude all tugev pinnakate. Istutuskohta tuleb hoolikalt valida, sest kuivatav tuul ja hiline külm võib neile liiga teha. Epimeediumid levivad puitunud risoomi kaudu, mis asub vahetult mullapinna all. Teda jagatakse pärast õitsemist.

Ida-Aasia, enamasti heitlehised liigid arenevad paremini ilma puittaimede ja suurte püsikute juurte surveta. Muld ei tohiks mingil juhul olla liiga kuiv. Jaapanist pärit liigid ja nende sordid eelistavad pigem happelist mulda.

Euroopa ja Lähis-Ida, enamasti igihaljad liigid on kokkuhoidlikud ja suuremahulised "pinnakatte tüübid", mis täiskasvanuna taluvad ka kuiva perioodi. Nad saavad lehtpuude all hästi läbi ja moodustavad seal paksud vaibad. Haldjasarnastel õitel, milledel avanevad laiali neli  kannust, väljatoomiseks tuleks enne uusi võrseid kevadel vana lehestik ära lõigata.

Epimedium grandiflorum 'Lilafee'

Seda tutvustas kuulus Saksa taimekasvataja Ernst Pagels ja see on väiksem kui enamik grandiflorume

Rohtset puhmikut moodustav lehtdekoratiivne püsik kukerpuuliste (Berberidaceae) sugukonnas. Õied lavendeljad kuni lillad, noored lehed punakat tooni, mis sügisel punasteks kuni pruunikaspunasteks värvuvad. Talub kasvukohal suuremate heitlehiste puude lähedust ja põõsaste juurekonkurentsi. Sobib kasvatamiseks varjulistes aiasoppides, kus leidub huumuserikast parasniisket mulda. Hea täitetaim, sobib ka raskesti ligipääsetavate paikade haljastamiseks. Kasvuhoo saab sisse alles kolmandal aastal pärast istutamist. Juurdununa talub hästi ka põuda. Vana lehestiku võib varakevadel tagasi lõigata, et saada osa kogu ilust, mis värske lehestiku puhkemine ja õitsemine pakub. Parim paljundusviis on jagamine kevadel. 

Epimedium'Lilafee'´l on kevadel lehestikust tunduvalt kõrgemal pikkade kangaliste lavendli-violetsete-roosade õitega varrepead. Komplekssed, keskmiselt rohelised lehed koos ogahambuliste, ovaalsete lehtedega traadistel vartel moodustavad atraktiivseid lehemägesid. Kevadel ilmuvad uued lehed punase varjundiga beežiks, valmivad roheliseks ja muutuvad sügisel punaseks. "Lilafee" on sünonüüm ja mõnikord müüakse seda kui "Lilac Fairy". 

https://www.plantdelights.com/blogs/articles/epimedium-fairy-wings

Haruline lursslill ´Brunette´ actaea ramosa.

Siin on näha ka 3 erinevat lursslille. Rohelise lehe ja rohelise varrega lihtlursslill, mis juba täiesti õitsenud, osalt pikad õievarred ära lõigatud. Tumedavarreline kõrge, mille õieilu juba kahvatub ja tume haruline lursslill ´Brunette´. Üksik püstine taim ees on must upsujuur.

Luuderohi hedera.

Mustikapõõsa punane sügisvärv.