Parim on aias iga päev midagi uut näha. Kõige rohkem rõõmu valmistas kevadepoole see, et mõned taimed, mis arvasin eelmisel aastal kadunukesteks ilmutasid ennast ja täitsa elus. Nimelt väänkellukas Codonopsis lanceolata muguljuurest kasvav ronitaim Tii´lt ja kuutõverohi, harilik ‘Variegatum’ – Polygonatum odoratum Svealt. Siis veel mõned priimulad. Vaatasin, et mu ainus asalea andis tänavustele öökülmadele alla, ainult kolmandik alles, läksin juba kääridega ligi, aga neil nn. kuivanud oksakestel olid lehealged puha küljes, hea, et olin viivitanud selle tegevusega.
Aed on siiski mu rõõm ja rahu ja vabadus ja vaikust koos looduse häältega naudin.
Merd olen armastanud, aga ookeani lähedus on midagi muud. Vulkaanitegevuse hääled, mis tulevad maapinnast (vaatasin filmi Tonga ja Polüneesia kohta) meenutavad vastu kaljuid pekslevat ookeani.
Siinsed äikese ja tugevate vihmade hood on head. See nagu ämbrist alla kallatud vesi pesi õunapuudelt pahalased maha ja sügisepoole on ka pirnisaaki oodata.
Mõned õied on kaunimad, kui teised. Noor sirel Miss Canada on juuni algusest siiani kena.
Allium 'Stipineva'
Allium karataviense karatau lauk ´Ivory Queen´
Kuldlauk
Üks huvitav oli väike aas-siniliilia Scilla litardierei.
Tegin telefoniga portreepilte ja päris huvitavad jäid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar