Elulõngad armastavad päikest ja tuulevaikset kasvukohta. Nad on ülekuumenemise ja kuivuse suhtes ülitundlikud, aga ka kõrge põhjavee tase ja niisked pinnased ei sobi neile. Rikkalik õitsemine on, kui neid 4 korda hooajal väetistega kosutada, samas sõnnik võib nad tappa.
Elulõng Aljonuška’ roosad õied on omapäraselt kellukjad, vaatavad allapoole ega avane täielikult. Põõsas on kuni 2 m kõrge ja õitseb igal aastal rikkalikult. Nad õitsevad järjest ja järjest, kui esimene on täidisõis, siis hilisemad ühekordsed. Mitteroniv elulõng, vajab tuge, millel edasi minna. 
Tervelehine elulõng on kuni 1m kõrgune kiirestikasvav mitmeaastane poolpõõsas. Õied lillakas-sinised, 5-8cm läbimõõduga. Õitseb juulist külmadeni. Kasvatatakse kiviktaimlates, alpinaariumides, madalates aiaanumates. Need elulõngad ei vaja toestust. Talvekatet ei vaja. Kevadel lõigatakse tagasi kuni mullapinnani.
Erich Pranno oli mees, kelle paljundatuna hakkasid Eestis levima mitmed huvitavad taimed. Elulõngad, eriti nende liigid, olid tema üheks suureks kiindumuseks. Tervelehise elulõngaga (sinised õied) mässates õnnestus tal selekteerida kaks madalakasvulist erimit, mida ta palus nimetada ´Pranno Hübriidideks´. Üks neist on lillakate õitega, teise õied on roosad. Need elulõngad kasvavad tihedaks põlvekõrguseks mütsakaks, mis kattuvad alul tihedasti õitega, hiljem aga villaste seemnenuttidega. Talvekatet ei vaja. Võrsed lõigata sügisel tagasi.
Ärge üldse lõigake alpi elulõnga, siberi elulõnga
(C. sibirica), suurekroonilist elulõnga (C. macropetala) ja nende sorte.
Nad õitsevad kevadel eelmisel aastal kasvanud võrsetel.
Need liigid ei vaja ka talvekatet (taluvad -30°C ).
See on kevadine õitseja Alpi elulõnga Clematis alpina metsik vorm Siberi Clematis, mis õitseb lihtsate valgete õitega mais juunis. Võib kasvada 3-5 meetri kõrguseks ja katta suuri seinapindu. Kellukjad õied avanevad allapoole, neil on 4 välimist valget õielehte. Õite värvus varieerub, aga valdavaks tooniks on helevioletne värvus. Pärast õitsemist moodustuvad viljapead, kenad hõbejad „karvapallid” seemnetega. Nad ei ole just head ronijad, neil on vartel keermed, mis aitavad toetuda ja klammerduda. Õitseb kõige paremini kui varte alumine osa ei ole tugevalt päikese käes. Mõni madal põõsas või püsik pakub varju. Erinevalt paljudest teistest elulõngadest tuleb Siberi Clematis istutada juurekaelaga mullapinnale. Sobivad erinevad mullad, kuid ei talu liigniisket pinnast. Talub -30°C . Vääte sügisel ei lõigata, taim õitseb eelmise aasta väätidel.
Kui sul on vaja teda ahistada, siis lõika ta tagasi kohe pärast
õitsemist.
Tugevat tagasilõikust sügisel ootavad sinine elulõng (C. viticella),
tanguutia elulõng (C. tangutica), tervelehine elulõng
(C. integrifolia), püstine elulõng (C. recta), hilised suureõielised
sordid ‘Victoria’ jt. Jätke alles 10 cm kõrgused tüükad.
Lõigake kergelt tagasi laiaõieline elulõng (C. patens),
villane elulõng (C. lanuginosa), varased suureõieliste rühma
sordid ‘Piilu’, ‘Minister’, ‘Niobe’,jt.
Eemaldage äraõitsenud ülaosa 1–1,2 m kõrguselt.
Need elulõngad vajavad talvekatet, ohtlikum kui kõva külm on sinna ümber kogunev jää ja vesi. Elulõnga kohale võiks kuhjata kuni 10cm mulda ja kas lehti või turvast või puidulaaste. Peale aga midagi vett pidavat, sest märgunud kate ei kaitse taime.
vähendamiseks lõigata taimed lausa maapinnani maha.
Kui tahate Farges’i elulõnga (C. fargesii) või tanguutia
elulõnga juhtida kõrgele puusse, kärpige seda kõrgemalt,
kuni meetri kõrguselt.
Enne istutamise alustamist kastke elulõng korralikult läbi.
Taim koos potiga mõneks ajaks ämbrisse likku. Seejärel
välja tõsta ja üleliigne vesi nõrguda lasta. Istutusauk
kaevata kaks korda suurem mullapallist. Nii juurdub taim
kiiremini, leiab mullaga parema ühenduse. Harutage
võrsed pärast istutamist laiali. Kinnitage pikad võrsed
iga 30 cm tagant toestusele. Taimele vähemalt 10 liitrit vett.
Püstelulõng (C. recta) on üks rohtsetest mitteronivatest
elulõngadest. Tal on arvukalt püstisi varrekesi. Õitseb kesk
suvest hilissügiseni valgete tugevalt lõhnavate ca 2 cm läbimõõduga õitega, mis on
koondunud õisikutesse. Lehed on liigil hallikasrohelised, kuid
sordil ’Purpurea’ on noored lehed purpurpunased. Nagu
nimigi ütleb, on liik püstise kasvuga, põõsa kõrgus ulatub
1,5 – 2 meetrini. Sobib tsentritaimeks püsikute peenrale,
samuti mitmesugustele istutusaladele soolotaimeks, aga ka
aia ääristaimeks. See elulõngaliik on tuntud juba 16. sajandist. Teda
iseloomustavad iseloomuliku lõhnaga tillukesed valged õied
ja vahvad hõbedased seemnetutid. Tema kasvukoht peaks
olema päikseline. Ta ei kasva väga kõrgeks - 1,5 m on temale
kõva sõna. Talvekatet ka ei vaja. Sügisel lõika kõik võrsed
tugevasti tagasi jättes alles vaid 1...2 punga igale võrsele.
Clematis Viticella Itaalia elulõng 16.saj. Clematis võib end aastaga kahekordistada või kolmekordistada. Ronija peaks olema osalises varjus, mitte päikese käes. Nimi võiks tal olla
Suureõielised sordid on külmaõrnemad. Kui istik paistab nõrgapoolne võiks teda potis poputada st. kasta ja väetada ja istutada maha alles augusti lõpus. Kaevatakse suur auk, mille põhi kaetakse kruusaga või väikeste kividega, lisatakse huumust. Istutusauku võib panna ka plasttoru, mille kaudu saab taime kasta ja anda vedelväetist otse juurte juurde. Vajab juurdumiseni üsna regulaarset kastmist. Ka kõige ülemine kiht taime ümber võiks olla kruus või liiv. See hoiab ära, et juurekael pole pikalt märg ja ei teki närbumistõbe. Istutades võiks taime tagasi lõigata 20-30 cm peale, siis kulutab ta oma jõu juurestikule. Ka õitseva taime. Sügavale istutamine on hea selleks, et kui külm võtab kevadel maapealsed võrsed ära, jõuavad tulla maa alt uued võrsed. Sügavale savimulda istutatud istik, kus mulla tingimused ei ole parandatud ilmselt sureb.
Taimed võivad pärast külmumist võtta ka paariaastase kasvupausi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar