Mu ema õde, kes sai suvel 90 on ehk ilusam kui Ita Ever ja samamoodi särav ja terav. Ütles, et märts on ikka üks raske kuu olnud. 7.märtsil pommitati Narvat, 9/10.märts 1944.a. pommitati Tallinna, 25-ndast märtsist 1949.a. umbes kümme päeva kestis küüditamine. Ja nüüd märtsis ikka inimestel hull küll. Ta elab Kose-Lükati kandis. Käib jalutamas, ütleb, et rahvast ikka palju ka jalutamas, et teatud kellaajad on vaiksemad. Kahju oli tal etendustest ja asjadest, mis nägemata jäävad. Poeg pidi talle söögid tooma, sest seal kandis enam poode ei ole. Muidu ta ju käis bussiga.
Siin sadas jämedaid raheterasid alla. Nii, et maa lausa valge. Olen katkise hingega praegu maailmavalust ja kõigest. Itaalia on olnud mu suur armastus Eesti järel. Lühikese ajaga on surnud ligi 5000 süütut inimest seal. Ja nii paljud viirusega, millest midagi ei tea, kuidas see mõjuma hakkab.
Tütar leidis oma õpetaja, kes EMTA magistriajal käis Eestis talle tunde andmas Torino videolt.
https://www.facebook.com/gariglio.elena/videos/10218789388877298/?t=0
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar