“Minu jaoks on puud olnud alati kõige läbitungivamad jutlustajad. Ma austan neid, kui nad elavad hõimudes ja perekondades, metsades ja saludes. Ja veelgi enam austan neid, kui nad üksinda seisavad. Nad on nagu üksildased isikud. Mitte nagu erakud, kes üksi mingist nõrkusest, vaid nagu suured üksildased mehed, nagu Beethoven ja Nietzsche. Kõrgeimates oksades maailm kohiseb, nende juured puhkavad lõpmatuses; kuid nad ei kaota ennast seal, nad võitlevad kogu oma elu jõuga ainult ühe asja nimel: täita ennast vastavalt oma seadustele, ehitada üles oma vorm, esindada ennast. Miski pole püham, miski pole eeskujulikum kui ilus ja tugev puu. Kui puu maha raiutakse ja paljastatakse ta alasti surmaga haav päikese kätte, võib kogu selle ajalugu lugeda tüve helendavast, sissekirjutatud kettast: oma aastate sõrmustest, armidest, kogu võitlus, kõik kannatused, kõik haigused, kogu õnn ja õitseng seisavad tõeliselt kirjutatult, kitsad aastad ja luksuslikud aastad, vastu peetud rünnakud, talutud tormid. Ja iga noor talupoeg teab, et kõige kõvemal ja üllamal puidul on kõige kitsamad rõngad, kõrgel mägedes ja jätkuvas ohus kasvavad kõige hävimatumad, tugevamad ja ideaalsemad puud.
Puud on pühakojad. Kes teab, kuidas nendega rääkida, kes oskab neid kuulata, võib õppida tõde. Nad ei kuuluta õppimist ja ettekirjutusi, vaid jutlustavad iidsetest eluseadustest, mida üksikasjad ei mõjuta.
Puu ütleb: minus on peidus tuum, säde, mõte, ma olen elu igavesest elust. Katse ja risk, mille igavene ema minuga kaasa võttis on ainulaadne, ainulaadne minu naha kujus ja veenides, ainulaadne väikseim lehtede mäng minu okstel ja väikseim arm minu ihul. Mind pandi vormima ja ilmutama igavikku oma kõige väiksemas eripäras.
Puu ütleb: Minu tugevus on usaldus. Ma ei tea midagi oma isadest, ma ei tea midagi tuhandest lapsest, kes minust igal aastal väljuvad. Ma elan oma seemne saladuse lõpuni välja ja ma ei hooli millestki muust. Ma loodan, et Jumal on minus. Usun, et mu töö on püha. Sellest usaldusest ma elan.
Kui me oleme rabatud ja ei suuda oma elu enam taluda, siis on puul meile midagi öelda: Ole vaikne! Ole paigal! Vaata mind! Elu pole kerge, elu pole raske. Need on lapsikud mõtted. Laske Jumalal enda sees rääkida ja teie mõtted vaikivad. Oled ärevil, sest su tee viib emast ja kodust kaugemale. Kuid iga samm ja iga päev juhivad teid uuesti ema juurde tagasi. Kodu pole ei siin ega seal. Kodu on sinu sees või kodu pole üldse kusagil.
Igatsus rändama rebib südant, kui kuulen õhtul tuules sahisevaid puid. Kui keegi neid pikka aega vaikselt kuulab, ilmutab see igatsus oma tuuma, tähenduse. Asi pole mitte niivõrd põgenemises, kuigi see võib nii tunduda. See on igatsus kodu järele, ema mälestuse, uute elu metafooride järele. See viib koju. Iga tee viib koju, iga samm on sünd, iga samm on surm, iga haud on ema.
Niisiis kohiseb puu õhtul, kui seisame rahutult omaenda lapselike mõtete ees: puudel on pikad mõtted, pikad hingamised ja rahu, täpselt nagu neil on pikem elu kui meil. Nad on targemad kui meie, kui me neid ei kuula. Aga kui me oleme õppinud puid kuulama, saavad meie mõtete lühidus ja kiirus ning lapselik kiirus võrreldamatu rõõmu. Kes on õppinud puid kuulama, ei taha enam puu olla. Ta ei taha olla midagi muud kui see, kes ta on. See on kodu. See on õnn. ”
- Bäume. Betrachtungen und Gedichte
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar