Tõhk toas

 Täna meil küllalt kummaline lugu hommikul. Kuulen, kuis poeg läheb kööki ja ütleb, mis sina siin teed. Siis kobistab millegiga. Oli leivakastiga pannud obaduse sissetungijale ja siis kutsub mind vaatama, kes see on, kes diivanikastis kükitab. Pruun karusnahk paistis ainult. Diivanit liigutades pani putku kapi alla. Harja varrega kapi all sudides, paistis, et hakkab välja tulema. Mul puuhalg käes jäi ta seina ja puuhalu vahele sabapidi kinni. Poeg haaras ta turjast ja viskas õue. Ilus tume karvane elukas ja suur. Oli algul otsa vaadanud ja üldse mitte peljanud. Tõhk ilmselt, sest köök imelikku kirbet lõhna täis. Tõttöelda pole meil tänavu ühtki hiirt ega rotti sisse trüginud majja. Ja eks meil maja hõre on. 

Näärmekas jürilill Cardamine glanduligera

 Näärmeka jürilille Cardamine glanduligera lillakad õied näitavad end niipea kui veidi soojeneb kevadel. Veidi varem rullivad end lahti tumerohelised sakilised lehed, kusjuures varrel on 3 lehte.

Taim kõrgub kuni 25cm-ni ja jääb pärast õitsemist oma muguljate risoomidega maa alla nagu metsanemoon. Varju armastav taim kasvab hästi jahedal kergelt niiskel mullal, ka huumusrikkal liival. Ta on jõudsa kasvuga. Looduslikult Tatra mägede jalamil lehtmetsades ja segametsades katab suuri maa-alasid.

Mõnest tõvest

 Kirevus on peamiselt tulpide viirushaigus. See on viirusnakkustest kõige ohtlikum ja tõsisem. Mõjutab ka liilia perekonda. Viirusest kahjustatud õied hakkavad eritama pigmenti. See on antotsüaniini toime, mis on looduslik päikesekaitse.  Erkpunastel tulpidel tekkivad kroonlehtede pinnale valged laigud. Valgetel ja kollastel lilledel on muutust raskem ära tunda. Heledatele õitele tekkivad rohelised triibud, esineb ebatavalisi triipe ja täppe. Tegelikkuses on taimedel lühenenud vars, väiksemad õied ja õitsemine hilineb. 

Maikuus on seda kõige lihtsam märgata. Haiguse levitajad on lehetäid ja lutikad jm. Samuti tuleb tähelepanelik olla lõikeriistade terade puhastamisega, et mahl lehevarrel ei nakataks teisi. 

Viirusega kahjustatud taime avastamisel tuleb see välja kaevata ja põletada.

 Tulpe liiliate ja nartsisside lähedusse istutamist võiks vältida.

Olen märganud, et paljud vanaaegsed roosad tulbid on nüüd kollased, aga see siiski pole vast viiruslik. 

Teine asi on hahkhallitus, mis kipub levima. See pidi tulpide lehed koledaks täpiliseks muutma. Et on pruunide laikudega pehmeid lehti ja jäävad avanemata õiepungad. Hahkhallitust tulpidel pole märganud, sest kaevan paremat sorti tulbisibulad pärast lehtede närbumist välja ja lasen sibulatel kuivada enne sügisest uuesti maha panemist. Tulpide liigtihe istutus pidi ka soodustama hahkhallitust. 

Liiliate hahkhallitust võib ka põhjustada liigtihe sigisibulate kogum. On vajalik mõne aasta järel liiliaid üles võtta ja ümber istutada.

Jahukaste esineb kuivadel ja kuumadel perioodidel. Üks tavaline tõbi, mis flokside välimust kõige rohkem koledaks teeb. See ilmneb juulis ja augustis. Lehed kattuvad valge kattega, kõverduvad, kuivavad, kukuvad maha. Seda on hea ennetada.

Jahukaste ennetamiseks pritsitakse kevadel vasksulfaadiga.

Taimi tuleks õigeaegselt toita boorhappega 5g ämbri kohta. Kaaliumi.

 Oktoobris, enne talve, töödelda flokse vasksulfaadi (1%) või Bordeaux'i segu (1%) lahusega ja alates suve algusest piserdage perioodiliselt (vähemalt 2 korda) fungitsiidsete preparaatidega (topaas), roheline seep jne).

Pihustada 2-3 korda alates mai lõpust.

Kolloidne väävel vesilahus 1;10-le.

Kui ilmnevad esimesed haigusnähud, tuleb taimi mitu korda (7-10 päeva pärast) töödelda sooda ja seebi lahusega (2 supilusikatäit soodat, 50 g seepi ämbri vee kohta), Bordeaux'i seguga. (1%) või vase-seebi lahus (200-300 g seepi, 20-30 g vasksulfaati ämbri vee kohta). Sügisel, pärast õitsemist, tuleks haiged taimed lühikeseks lõigata ja uuesti ravimitega ravida.

Lumine vaikelu

 Lund on tänavu palju. 13.november hakkas kergelt sadama, kadripäeval oli juba paks lumevaip ja kogu aeg tuleb aga juurde. Et valla poolt lumesahk üle käiks oli vaja teele ulatuvad puud maha võtta. Mõni päev tagasi oli kaugemalt üks jäme kuusk osanud end otse teele kukutada. Lumi on enamjaolt kerge olnud õue puhtaks viskamiseks.

Pähklipuu urvad

Täna avastasin esimest korda, et pähklipuul on urvad ja niisugusel ajal ja puu oli neid lausa täis. Isasõied  ehk urvad pidavat olema silinderjad, 1 dm pikad ja arenevat eelmise aasta lehtedeta võrsetest. Emasõied ilmuvad  eelmise aasta lehtedega võrsete tippu kobaratena kevadel ilmselt.

Metskuukressi läikivad hõbelitrid olid metsa all.

Aias on põnev kobarpea ´The Rocket´ oma pehmes sügisvammuses.

Salix fragilis 'Bullata' rabe remmelgas

 Mõned päevad tagasi istutasin ümber rabe remmelga ´Bullata´ meetri kõrgused istikud, sinna, kus neil ruumi kasvamiseks ja efekti ka. Istikud veidi erinevad, ühe jätsin ühe sirgena kasvama, eemaldades kõik külgoksad, teisele jätsin külgoksi ja kolmandal seon ilmselt mitmed võrsed kergelt kokku altpoolt, et ta siis vihmavarju kuju võtaks. Tihedama võra tarbeks lühendatakse noorel puul kõiki oksi 10-20cm.  Parim aeg paju kujundavaks pügamiseks on kevad, pärast õitsemise lõppu.

See konkreetne sort peaks kasvama kerakujulise võraga puuks ja peaks hästi taluma kujundamist ka tüvepuuks. Noored võrsed on oliivrohelised. Rohekaskollase värvusega õisikud aprillis. Lehed pealt läikivad, tumerohelised, umbes 10cm pikkused, teravate otstega. Mulla suhtes pole nõudlik. Kiireim on kasv toitaineterikkas niiskust säilitavas savipinnases. Eelistab päikselist või poolvarjulist kasvukohta. Ei talu põuda. 

Rabe remmelga ´Bullata´ tüveosa peaks jääma lühike, võra väga tihe, hõreda siseosaga laiali ulatuvate okstega, ideaalis kerajas, läbimõõduga 5 meetrit ja kõrgus ei ületa 6m.  Lehtedel on sügisvärviks kollane. Võrsete tiheda hargnemise ja võra kuju tõttu atraktiivse välimusega ka talvel heitlehisena.

Salix Fragilis ´Bullata´ on vana kultivar, mis kasvab teistest liikidest vähem jõuliselt.

Eesti raberemmelga võimsaimad puud kasvavad Hellenurme mõisa pargis.

Pajud on hinnatud nende peenikeste varte pärast, mida on aastaid kasutatud loomatoidu jaoks, korvide jm punumiseks. 

Kõik pajud olid piibliajal pidupuud, kuid see on muutunud aja jooksul ja tänapäeval seostatakse paju rohkem kurbuse ja leinaga. Põhjapoolsetes piirkondades kasutatakse palmipuudepüha tähistamiseks palmiokste asemel pajuoksi oma tibudega.

Jäine

 Täna siis maa jääs. Tugevates kinnasteski kipuvad näpud külmuma. Vahtral paistab, et lehed on vaid kõige kõrgemal. Õunapuud kõik veel rohelised, midagi kollakat metsa värvides. Hortensiad on külmanäpistusele kõik erinevalt reageerinud ja huvitavad - 10 on suuremaid põõsaid. Rooside õied pole enam pildistamist väärt. Sügisastritel veel oma võlu.

Ja päev hiljem 22.okt. vihm ja siidpööris jälle endine

Paju "Hakuro Nishiki" salix integra

 Jaapani täislehine paju "Hakuro Nishiki" on heitlehine põõsas, mis kuulub paju perekonda, kuid on selle perekonna esindajatest erineva välimusega. Oleme harjunud, et harilik paju on kõrge puu, millel on üsna laialivalguv võra. Aga "Hakuro Nishiki" on väike põõsas, millel on ülespoole kasvavad võrsed ja kirevad lehed. Varakevadel ilmuvad Jaapani pajul paljastele vartele tumelillad kollakasrohelised lillaka tooniga pungad. Taime uus lehestik on  kõigepealt roosa, siis kreemikas-valge-roheline. Puu lehed on täpilised, üsna õrna varjundiga. Siin on segatud beež-roheline, heleroheline ja isegi roosakas värv, mis muutuvad sõltuvalt aastaajast. Mida rohkem temperatuur langeb, seda küllastunuma värvi lehed omandavad aga kontrastsus väheneb. Maastikukujundajad hindavad seda sorti sest, et selle kroonile saab anda mis tahes kuju, samuti on see võimeline kasvama peaaegu igas piirkonnas ilma erilist hoolt nõudmata. Sellel taimel on segalillepeenras suurepärane mõju, kuna ta lehestik on nii ebatavaline.  Võra, mille läbimõõt saab olema umbes 3 meetrit, on ümara kujuga. See moodustub tänu sellele, et pikad, laialivalguvad oksad kasvavad ülespoole. Mida vanem puu, seda rohkem selle võrsed painduvad, mille tõttu isegi taimed, mis ei ole õigeaegselt kärbitud, omandavad ümara kuju.

 Mida rohkem valgust taim saab, seda aktiivsemalt ta areneb, saavutades suurima võimaliku suuruse. Tuuline koht pole ka hea.  Kõige sobivam pinnas on savine, kuid hea drenaaźiga. Talub -30 kraadi.

Pistikutest saadakse põõsasjas vorm. Protseduur viiakse läbi kevade alguses järgmiselt. Võrsed on võetud 1 -aastaselt emapõõsalt. Seda tuleb teha enne kasvuperioodi algust. Järgmisena kuivatatakse lõige ja seejärel asetatakse pistikud  mulda aprillis või mais. Enne seda asetatakse võrse juurte poolt mitmeks tunniks vette, millele lisatakse spetsiaalset juurt moodustavat stimulanti. 

Selle sordi paju juurdub üsna kiiresti ja aasta pärast saate selle istutada alalisse kohta

Pajupuud on pikka aega olnud populaarsed oma graatsiliselt kaetud okste ja elegantsete lehtede poolest, mis tuule käes värisevad ja lehvivad. Kolmevärvilised laigulised pajud viivad selle efekti järgmisele tasemele, koos vapustava värvimuutusega, nihkudes kahvaturoosadest lehtedest valkjasrohelisteni. 

Laigulistel pajupuudel on õrnalt kaarduvad oksad, piklikud kitsad kirjud lehed. Nende värvid muutuvad aastaaegadega. Lehed on kevadel roosaka varjundiga ja suvel valkjasrohelised, laigulised. Värvid on kõige eredamad, kui puud on istutatud otsese päikesevalguse kätte. Pügamine soodustab uut kasvu erksama värviga.

Sügisel muutuvad lehed kollaseks ja langevad, paljastades talveks korallipunased varred. 

Paju tunneb end veekogude kallastel suurepäraselt.  

Palmengarten Frankfurt KORsilan pinnakatteroos

Üks veel sügisel uhket ilu näitav roos on Palmengarten Frankfurt KORsilan pinnakatteroos. Siin aias alles 2023.augustist. Keskmiselt meeter laiust ja kõrgust. 

Palmengarten on Frankfurdi vaatamisväärsus, kus on ka roosiaed. Ja sellele botaanikaaiale pühendatud roos on Palmengarten Frankfurt KORsilan pinnakatteroos, sügavroosa põõsas, registreerimisnimega KORsilan.

'Palmgarten Frankfurt'i hübridiseeris 1988. aastal Saksamaal W. Kordes & Sons.   (The Fairy x Temple Bells) x (Bubble Bath x Lilli Marleen).  Roosisorti on hinnatud ADR sertifikaadiga. Seda antakse välja Saksamaal testitud roosisortidele, mis tõusevad esile haigus- ja külmakindluse, dekoratiivsuse, õierikkuse vms silmapaistva omaduse poolest.  Talub ka soola ja kehvi tingimusi. Selle roosi ilu ei seisne mitte üksnes õites, vaid põõsa mõjus tervikuna. Tavaliselt istutatakse suurte rühmadena maastikus või pinnakatteroosina. Õied on roosad, lilla varjundiga, kobarates, iga õis 4cm läbimõõduga.  Lehestik on väike, tihe, terve, värvuselt tumeroheline. See põõsasroos õitseb kogu hooaja sügavroosade õitega. Pleekunud õite eemaldamine soodustab taime uuesti õitsemist. Kärpida saab kevadel, lõigates tagasi nii surnud või haige puidu kui ka vanad oksad. Soojemas piirkonnas piisab allesjäänud taime lõikamisest 1/3 võrra. Kui kliima on jahedam, vähendage rohkem kui 1/3. Muul ajal eemaldage ja hävitage haige lehestik. Roosil kasta maapinda, mitte lehestikku.

´Dame de Coeur´ hübriidteeroos

 Dame de Coer tähendab prantsuse keeles ´südamete kuninganna´.

´Dame de Coeur´ roos on vana hübriidteeroos, mida sageli nimetatakse ´mustaks roosiks´, mis kannab tumedalt hõõguvaid punaseid õisi, mis tumenevad vananedes roosiaias väga tumepunaseks. 

Kõrgus 80-100 cm, laius 60 cm. Põõsas pisut laiuva kasvukujuga ja sirgete tugevate võrsetega. Väga suured 12 cm kirsipunased täidisõied.

´Dame de Coeur´ on kogu suve vältel tihedasti kaetud hästivärvunud ja meeldivalt lõhnavate õitega, mis asetsevad 3-4 kaupa kobaras. Lehed tumerohelised ja läikivad. Väga hea talvekindlusega roos, kuid vajab siiski katmist. Sort on ebasoodsate kasvutingimuste korral vastuvõtlik roostele ja tahmlaiksusele, jahukaste suhtes ei ole eriti tundlik. Sobib mitmesugustel istutusaladel kasvatamiseks. Siiski meeldib talle päikesepaisteline kasvukoht ja kergelt niiske, kuid väga hea drenaažiga pinnas. Ta saab hästi hakkama kõikidel mullatüüpidel, kuid eelistab lubjarikkaid muldi. See roos on väga vastupidav, talub meretuult ja õhusaastet.

See sort on Belgia roosiaretajalt Louis Lens aastast 1958. 

Legendaarse aedroosi "Peace" ja "Independence" ristand.

Põõsasroose saab sügavalt tagasi pügada. Lõika oksad tagasi 5–15 sentimeetri pikkuseks pookimiskohast kõrgemalt. Pookimiskoha võib tavaliselt ära tunda kus puidu osa pakseneb. Püüdke alati lõigata oksi selle koha pealt, kus nn. silm areneb väljapoole. See on väljapoole suunatud lehepung. Sissepoole suunduvad oksad tuleks lõigata täielikult tagasi. Nii kasvab põõsas alati tasakaalustatult. 

Pildid

 

Aster novi-belgii 'Crimson Brocade' Õiekas aster 'Crimson Brocade'  Symphyotrichum novi-belgii 'Crimson Brocade'

Sügisperioodil rikkalikult õitsev päikesepaistes, vähenõudlik ning hea vastupidavusega aster. Hea harunemisega varred. Kuldne südamik ning tumeroosade kroonlehtedega õisikukorvid on kahekordsed. Püstine, jõuline põõsas kasvab kuni meeter , õied 2cm.

Soorohi Houttuynia cordata ´Chamaleon´ 

on madal pinnakatja taim, mis tärkab hilja. Täispäike, poolvari ja rammus muld ja niiskus aitavad sel maa-aluste risoomidega levival taimel kiirelt paljuneda. Ta nimi ka kalamünt. Looduslik leviala Himaalajast Jaapanini.