On sirelite aeg. Pea naabruses elab sirelite aretaja Aavo Mägi, käisime Mäe talus tal külas. Öökülmade tõttu ei olnud sellist sirelivahtu, kui ülemöödund kevadel. Aga vaadata oli ikka küll ja meid võeti väga hästi vastu. Juba trükis on ja varsti ilmumas tema raamat sirelitest. Niisuguseid keerduvate õitega või krussilisi õisi ei ole maailmas teistel aretajatel õnnestunud aretada. Üleilmne huvi on, et midagi sellist on olemas, järgmise aasta kevadel pidi tal olema oodata selle ala suuri tegijaid külla. Tulin sealt tagasi väikese kingitusega, Prestoni hübriidse sireliga´Miss Canada´.
Üks kõige eredama punase õiega sirelitest ongi Prestoni sireli (S. x prestoniae) sort „Miss Canada” . Prestoni sirel on saadud longusõielise ja karvase sireli ristamisel. Põõsad kasvavad 2–3 (4) meetri kõrguseks. Õitseb väga hilja, ungari sireliga samal ajal ja on kasvukoha suhtes vähenõudlik, talvekindel, vastupidav. Õis lihtne.
Ajalooliselt Kanadas töötas 1920. aasta paiku Isabella Prestone S. Villosa ja S. Reflexa ristamistel ning lõi hilja õitseva sireliliini Syringa x prestoniae.
Hiljem, umbes 1967. aastal, oli Dr. WA Cumming tutvustas seda uut sorti "Miss Canada". See on ristlus S. josiflexa "Redwine" ja S. prestoniae "Hiawatha" vahel.
kirjelduste järgi:
Karvane sirel (S.villosa) on Põhja-Hiinast pärinev kompaktse põõsana kasvav taim. Roosad õied paiknevad tipmistes kobarates, lehed on laiovaalsed ja sügavrohelised. Võib kasvada kuni 3,5 m kõrguseks ning sama laiaks. Eesti oludes täiesti talvekindel ja ebasoodsatele kasvutingimustele hästi vastu pidav. Talub kenasti suitsu, linnasaasta, sooldunud muldi ja pügamist. Rikkaliku õitsemise tõttu sobib kasvatada õitsva hekina, sest seob tolmu harilikust sirelist ligi kaks korda paremini. Tüvivormina sobib alleede kujundamiseks. Juurevõsundeid ei anna. Talub kuni -340 C.
Longusõieline sirel (S. reflexa) kasvab looduslikult Kesk-Hiinas Hubei provintsis kuni 3,5 meetri kõrguse põõsana. Liigi uhkuseks on kuni 20 cm pikkused sügavroosade õitega rippuvad õisikud, mida hiliskevadel tekib ohtrasti. Lehed on elliptilised, suured, kuni 20 cm pikad. See imeilus liik on piisavalt eristuv teistest tavalistest aiasirelitest väärimaks senisest suuremat tähelepanu. Longusõieline sirel on üheks esivanemaks Kanadas aretatud hübriidide rühmale, mida tuntakse Prestoni sireli (S. x prestoniae) nime all. Talub kuni -400 C.
Karvane sirel (S.villosa) on Põhja-Hiinast pärinev kompaktse põõsana kasvav taim. Roosad õied paiknevad tipmistes kobarates, lehed on laiovaalsed ja sügavrohelised. Võib kasvada kuni 3,5 m kõrguseks ning sama laiaks. Eesti oludes täiesti talvekindel ja ebasoodsatele kasvutingimustele hästi vastu pidav. Talub kenasti suitsu, linnasaasta, sooldunud muldi ja pügamist. Rikkaliku õitsemise tõttu sobib kasvatada õitsva hekina, sest seob tolmu harilikust sirelist ligi kaks korda paremini. Tüvivormina sobib alleede kujundamiseks. Juurevõsundeid ei anna. Talub kuni -340 C.
Sirelid kasvavad hästi päikesepaistelises neutraalse mullaga kohas, kus küllalt õhku. Niiske ja savine pinnas on tema jaoks raske.
Tihedamate hekkide ja põõsaste jaoks tuleks sireleid regulaarselt harvendada. Põõsas võiks olla nii umbes 9 vart. Nii saate tiheda lehestiku. Õiepungad arenevad tavaliselt noorematel võrsetel, see on põhjus, miks neid regulaarselt kärpida. Kõige mugavam on seda teha kevadel, sest siis paistab võra välja. Mõistlik on iga aastal lõigata välja üks vanem (ütleme kõrgeim) oks juba suht noorelt põõsalt pärast õitsemist maapinna lähedalt. Puhastada ka põõsaalune, et maapind soojeneks. Sissepoole kasvavad oksad lõigatakse ära. Õiepungade esile kutsumiseks anda kõrge fosfaadi sisaldusega väetist. Noor võrse alustab õitsemist ehk alles 3. aastal.
Kultuursordid nõuavad toitaineterikast mulda ja kuival ajal kastmist. Turbamullad, soised ja liivased kerged mullad pole just head. Vajavad rammu. Lopsakaks õitsemiseks tuleb teda kevadel kärpida, alumised võrsed eemaldada, siis läheb põõsa kogu energia õitsemisele. Kui saagida ´valel ajal´, võib õitsemine hilineda aasta ja kasvab vaid lehestik. Lõigake vanimad oksad maapinnast umbes 30 cm kõrgusele. Ärge liiale minge, sest siis moodustub palju juurevõrseid. Hea reegel on lõigata mitte rohkem kui kolmandik. Põõsa alla tehke 20cm laiused sügavad süvendid, kuhu kompostiga koos lisage kompleksväetist, tuhka ja lupja, siis suruda auk kinni.
Närtsinud õisikud lõigake maha kohe pärast õitsemist jaanipäeva paiku, see soodustab järgmise aasta õitsemist.
Sirel kirju lehega ´Aucubifolia´.
Piltidel on Mäe talu sirelid Aavo Mägi aretatud.
Ju toomehelbed jätnud jumalaga
ja sirelite õitseaeg on käes:
kõik pungad pakatavad täies väes,
kõik põõsad sinetavad maja taga.
Ja öösiti nüüd ei ma enam maga:
mu süda õhetab kui hõõguv ääs –
ah, sirelite õitseaeg on käes!
Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!
(Marie Under, „Sirelite aegu”, 1916)
Et sirel vaasis kaua säiliks, tuleks peaaegu kõik lehed eemaldada ja lõikekohast 4–5 cm ulatuses eemaldada koor, söestada küünlaleegis nii, et see veidi praksuma hakkaks ja panna vaasivette, kuhu on lisatud 1 tl suhkrut ja ½ tl sidrunhapet. Ööseks võiks vaasi tõsta jahedamasse kohta. Mu vanaema tõi alati sirelid vaasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar