Mälestus

Looduses on kõik läbipõimunud, pole piirjooni. Mets on palju enamat kui me näeme. Tohutud kooslused ja omavahelised suhted. Võime vaid aimata.


Selles hingedeajas.

SHAZEA QURAISHI. Still light

VAIKNE VALGUS 

Sa kujutled oma ema puuna
– millegipärast on nii kergem.
Hõbedane kask, riietub aeglaselt
lahti, justkui oleksid päevad aastad
ja peen vihm mängib tema
juustes nagu jazz. Ta laseb oma
ilusad valged lehed ükshaaval
langeda. Tema oksad
on nüüd peaaegu paljad. Vaata
kui ilus ta on tumeda taeva taustal.

I Am Twenty People: A third anthology from the Poetry School, 2007 Tõlkinud  Carolina Pihelgas

Leelo Tungal  kogust ´Müüdita´

Vanaema, 

vana vanaema,

vaata läbi mind veel

läbi mulla!

Enne kui pean sinuks vananema, 

lase mind 

su rohtudeni tulla.

Too mu unenäosse aida-angervaksad, 

tee mu tee veel rõõmsaks kraaviperveks, 

rohuga, mis

leidmisvaeva maksab, 

tee mu süda 

umbes-tõvest terveks.

Tee mus pimedaks

üks sisseseatud maja, 

kus on kõike -

headust, seadust, teadust,

vaibad, lühtrid,

lauakulla kaja -

kõik nüüd

välja suitsutama pead must.

Kõik kristallis 

õhetanud roosid, 

kõik need märgid

hoolest, küllusest.

Mina rinda

ehmatanud roosi

olen kõige selle külmusest.

Tean: vaid tänamatu

julgeb kinke laita, 

hõbevaagnat, õnnesoove täis ...

Minu õnn jäi angervaksa-aita,

kasvas kolmelehelisis härjapäis.

Maja süttis

nagu õlenaber.

Minu õnn mind

justkui nuga ootas.

Südamele kasvas suhkrupaber.

Pöörata end kartis keha -

kuulsin küll, kui hüüti.

Kartsin õhku katki teha,

katkestada müüti.

Luulekuju, tuulekuju

ihu kinni püüdis.

Nüüd ma upun, nüüd ma ujun 

ülenisti müüdis.

Terve mõte, terve ihu

nüüd on ära antud.

Mis mul suus ja mis mul pihus -

kõik on tuulest kantud.

Sellest kummalisest küüdist

kaugele sain minna.

Nüüd küll näen: on pealpool müüdist

uued õhulinnad.

Ühte nendest vaikselt hiilin

iseendast ilma.

Peale paikse sügisiili miskit ei jää silma.