Jaapani asalea Schneeperle

Tõin omale esimese rodo, mis tohutute õiepungadega. Ja kõrgem kui lubatud. Hullud öökülmad lausa nädal järjest panid mind temaga jalutama, aga täna istutasin ta maha.

Jaapani asalead on populaarsed kevadised õitsejad aedades. Need vähese hooldusega põõsad õitsevad väga rikkalikult topeltõieliselt roheka keskmega.

See on  Rhododendron japonica ja Rhododendron nakaharae hübriid. Kääbuskasvulised kasvavad pigem laiusesse kui kõrgusse.

Aretanud Hans Hachmann 1998. aastal. Kasvab aeglaselt ja üsna maapinna lähedal, kümneaastane taim on umbes 35 cm kõrge ja 55 cm lai. Lehed on väikesed, ovaalsed, kergelt läikivad ja rohelised. Osalises varjus ja varjus on nad peaaegu lehtpuud, päikesepaistelistes kohtades võib osa lehti talve jooksul langeda ja taim teeb kevadel pärast õitsemist uued.
´Schneeperle´ on erakordne tutiliste õitega Jaapani asalea. Õied on valged nagu sadanud lumi ja õitsemine väga rikkalik. Õie läbimõõt 4-5 cm. Õitseb mai keskpaigast juuni alguseni. 

Lehed on väikesed, ovaalsed, kergelt läikivad ja keskmiselt rohelised. 

Jaapani asalead saab vormida pügamise teel, soovitavalt juunis, et neil oleks järgmiseks hooajaks aega õienuppude moodustamiseks. Kui kavatsete neid kujundada, ärge väetage neid kasvu kiirendamiseks. 

 Kasutage rododendronitele ja asaleadele, võib-olla kanarbikutaimedele spetsiaalseid väetisi. 

Parim on neid kogu aeg multšida, et muld oleks niiske. Ent liiga sügavale istutamisel taimed ei arene, neil suht pinnapealne õrnate juurtega juurestik. Ideaalne mullasegu istutamiseks on 1/3 turvast, 1/3 kõdunenud lehti või oma lubjata komposti ja 1/3 oma, eelistatavalt ümbertöödeldud mulda. Asalead teevad madalad juured laiusesse, nii et ärge istutage neid sügavale ja mitte mingil juhul raskesse, vett mitteläbilaskvasse mulda. Kuna tegemist on metsataimedega, vajavad nad niisket, kuid hästi kuivendatud pinnast, mis on rikas orgaanilise ainega, vajavad  teiste puude ja põõsaste osalist varju. Nad vajavad kerget, happelist, hästi läbilaskvat ja eelistatavalt pidevalt niisket (mitte vettinud) raua- ja fosforirikast mulda. 

Täielikult külmakindel kuni ca -29°C.

Rododendronid on lummavad taimed, mis suudavad õige hoolitsusega õitseda aastakümneid. Kuigi nende aeglasekasvuliste põõsaste pügamine ei ole alati vajalik, võib see aidata säilitada kompaktset ja tihedat kuju. Kui su rododendron on liiga suureks muutunud või paistab alt hõredalt, võib põhjalik pügamine selle välimust noorendada.

parim aeg pügamiseks

Ideaalsed ajad rododendronite pügamiseks on veebruarist märtsini ja juulist novembrini. Seda tehnikat saab rakendada kõikide tüüpide ja sortide puhul, sealhulgas madalakasvulise Jaapani asalea puhul. Kuna rododendronid on mürgised, siis on soovitatav neid käsitsedes kanda kindaid.

kuidas rododendroneid efektiivselt kärpida

Noorenduslõikuseks, kui taim on hästi asustatud, lühendage oksad 12 kuni 20 tolli pikkuseks. Kõige parem on seda pügamisprotsessi laiendada kahele aastale.

Paljud aednikud kõhklevad drastilist lõikust tegemast, kartes, et see võib tundlikku taime kahjustada. Siiski on oluline kontrollida, kas su rododendron on hästi juurdunud. Kehvades mullatingimustes võivad taimed jääda aastateks seisma, mille tulemuseks on aluses hõredane kasv, samal ajal kui otstes on veel rohelised lehed. Selliseid põõsaid saab sageli kergesti maast üles tõsta, mis viitab ebapiisavale juurte arengule.

kui su taim on aastaid õitsenud ja on kindlalt juurdunud, on hea teha jõuline noorenduslõikus. Lõika oksad oluliselt tagasi 12 kuni 20 tolli pikkuseks. Puitvartel on suikuvad pungad, mis pärast pügamist kasvavad uued. Vanemate taimede puhul võib isegi jämedad oksi tagasi saagida, kuna ka need kännud taastuvad.

kui te ikka veel kõhklete kõiki korraga pügada, kaaluge noorenduslõikust kahele aastale jätta. Nii ei kaota põõsas korraga kogu oma lehestikku.

pügamisjärgne hooldus

Pärast olulist kärpimist vajab teie rododendron täielikuks taastumiseks lisatähelepanu. See hõlmab heade toitainete tagamist sarvelaastude või spetsialiseeritud rododendronväetisega, uue multšikihi lisamist ja rohke kaltsiumivaba vee tagamist kuival ajal – vihmavesi on ideaalne. Tähtis: väldi rododendroni siirdamist esimesel kahel aastal pärast pügamist, sest see võib takistada selle ümberkasvu.

kannatlikkus on võti

Anna oma rododendronile piisavalt aega krooni taastamiseks, sest igihaljas põõsas ei kasva pärast pügamist kiiremini kui varem. Võib kuluda kuni neli aastat, et kroon muutuks taas nähtavalt lopsakaks ja uued pungad moodustuksid. Lõikusele järgnevatel aastatel pügage regulaarselt uusi pikki ja hargnemata võteteid aiakääridega, et aidata kroonil taas tihedaks ja kompaktseks muutuda.

Nartsissus Nartsiss

Nüüd nad on siis peaaegu kõik õies. Ilusad võimsad sibulad olid, mis maha said. Aegamisi selles järjekorras on nad avanenud. Ainult 'Sir Winston Churchill' ´l ei ole veel õieti pungasid.

Nartsissid on tugevate varte ja kaunite lineaarsete lehtedega sibullilled. Lõhnavad õied on üsna suured, tavaliselt üksikud.  Nad on kasvutingimuste suhtes vähenõudlikud. Kaasaegsed nartsisside sordid on keerulised mitmeastmelised hübriidid. Need saadakse sortide vahelise hübridisatsiooni, ristamise ja pikaajalise selektsiooni tulemusena. Rahvusvahelises sortimendis on üle 30 tuhande sordi. Erinevaid sorte valides saab õitsemist pikendada märtsi lõpust juuni alguseni. Õitevärvid on valge, kollane, oranź. Nartsissid kasvavad kõige paremini parasniiskes ja viljakas pinnases. Nartsissid eelistavad päikesepaistelisi kohti ja hästi kuivendatud pinnast ja orgaaniliselt rikast liivsavimulda. Hea on mulda õhutada nende ümbruses. Istutage iga sibul 3 sibula sügavusele ja ärge lõhkuge sibulakogumit. Nartsissi sibulaid on soovitatav ümber istutada iga 4-5 aasta tagant, kuna pärast seda muutuvad õied väiksemaks ja taim annab vähem õisi. Nartsissi sibulad istutatakse septembri keskel. Kasvuperioodil tuleks mulda hoida ühtlaselt niiskena. Eriti jälgida, et neil kevadel oleks niiskust küllaga. Puhkeolekus talub ka põuda. Istutades asetage nartsissid üksteisest 10–20 cm kaugusele ja rohkem. Kui õitsemine on lõppenud, võite õievarre eemaldada. See takistab taimel keskendumast seemnete tootmisele ja suurendab sibulat. Laske lehestikul seista, kuni see on kollaseks muutunud, sel ajal koguvad sibulad energiat ja toitaineid järgmise aasta õitsenguks. Hoidke taimi siis suhteliselt niisketena ja lisage veidi üldväetist. Nartsissidele meeldivad kaaliumkloriid ja aeglaselt vabastavad väetised, mis on madala lämmastikusisaldusega (see tähendab rohkem õisi ja vähem lehestikku). 

Narcissus 'Full House'

Kasvataja PQM Pennings, aretatud 1997. aastal.

Särava kahekordse nartsissi laiadel, ümaratel kahvatutel kreemjaskollastel välistel kroonlehtedel on vaid veidi rohelist varjundit ja erekollase volangilise kuldse keskosaga  vapustav erekollane kihiline kroon.

Silmapaistev  Narcissus Full House on ainulaadne, varane. See sort on tugeva varrega ja Kannab hea lõhnaga suurt õit. Õie läbimõõt on umbes 10 cm.

Narcissus 'Ice Follies'

1963. aastal tutvustatud suurejoonelisel Konijnenburg & Marki sort 'Ice Follies' on populaarne nartsiss suure 10cm õiega, mille pehme kollane lapik karikas asetseb vastu läbipaistvaid valgeid välimisi kroonlehti, mis on teravatipulised. Sibulad paljunevad kiiresti.

Narcissus ´Gold Disc´

Sort tekkis nartsissisortide Suncollar x Las vegas ristamise teel.

Kasvataja Ron van Lierop´i poolt valitud välja 2011. aastal. Eriline lille keskosa, millel väga ebatavaline kuju. See on lõigatud ja moodustab täiendava kroonlehtede rea, mis muudab lille liblika sarnaseks. Kollane on nartsisside jaoks traditsiooniline, kuid sellel sordil on ebatavaliselt särav, rikkalik neoonkollane värv. Suured säbrulised õisiku lehed on päikesekollased, kergelt volditud. Üleni erekollane, väga lokkis, sügavalt lõhenenud, justkui täidisega. Väga lõhnav nartsissi sort. Üks ilusamaid sorte lõhestatute rühmas.

Narcissus ´Bella Vista´

Hollandi päritolu varajane silmatorkav sort suure krooniga nartsiss, JWA Lefeber 1959.a. Elevandiluuvalged pimestavalt valged ümarate otstega kroonlehed ja ere lai plisseeritud sügavoranžikaspunane kroon keskmes. Ta on vana, kuid mitte liiga tugeva 'Flower Record'i järglane. 

 Nartsissus 'Flower Parade'

1991. aasta van der Hulsti Tahiti ja Flower Drift ristand.  lill oranžide segmentidega, mille vahel on rohekaskollane varjund palju rida soojavalgeid kroonlehti, mis on segatud helendava oranžiga. Äärmiselt suure õiega on see sort suurepärane Terry nartsisside rühmast. Täielikult kahekordne kreemjas valge õis.

 Imeilusad topelt-kreemikasvalged õied rikkalike mandariin-apelsini segmentidega, mille keskel on rohelist varjundit.

Narcissus 'Martinette'

'Martinette'  hübridiseeriti Harry I. Tuggle, Jr. Martinsville'ist Virginiast, kasutades seemne vanemana Narcissus 'Matador'i ja õietolmu vanemana Narcissus jonquilla't . Narcissus Martinette on atraktiivne kus õied koonduvad hargnenud vartele, moodustades muljetavaldava ilme. Neil on erksad sidrunkollased kroonlehed , mis on põhjas kahvatuoranžid ja ereoranž soonikkoes tassikujuline lainelise suuga kroon. 

Narcissus 'Sir Winston Churchill'

Ta teistest hilisem jõuab õide nädala-paari pärast. Elegantsed täidisõied kreemjas valgete kroonlehtedega, keskel safrankollane kroonlehed. Varred kannavad tavaliselt kahe kuni kolme õielist kobarat.

Nartsissi nimetus tuleneb kreeka keelest ja on antud nooruk Narkissose järgi, kes armus oma peegelpilti allikal ja kelle jumalad kauniks lilleks moondasid. 

Vana-Roomas ehiti sõjaretkedelt tagasi pöörduvaid sõdalasi nartsissiõitest punutud pärgadega . Hiinas on nartsiss tähtis uusaastataim , mida kanti rongkäikudel .

Euroopas on nartsiss kevade ja õnneliku abielu sümboltaim . Noor abielunaine peaks abieluõnne püsimajäämiseks istutama aeda nartsissi ja kui see kasvab ja õitseb , siis püsib ka abielu õnnelikuna . Nii usutakse Saksamaal .

Kõige populaarsem on 1927 . aastal aretatud suure lisakrooniga sort „ Carlton ”.

Kõige kallim nartsissisort praegu on USAs 2010 . aastal aretatud „ Heart Fire ”.

Kui nartsisse nende välimuse järgi jagada, siis  neljaks - suure lisakrooniga , väikese lisakrooniga ja trompetnartsisside rühm ja uudsem on lõhestunud lisakrooniga rühm .

Vale rue-anemone Enemion biternatum

Üks väga armas ja õrnas kevadine lill ka minu aias.

Isopyrum thalictroides, tuntud ka kui False Rue Anemone (Enemion biternatum) on mitmeaastane taim tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonnast. Ta on pärit parasvöötme piirkondadest ning kasvab seal metsades ja varjulistes kohtades. Aprilli lõpus mai alguses õitsev madal õrn 2 väikese valge õiega lehe kaenlast tuleva varre tipus Varred on punakad, karvadeta, lehed siledaservalised kolmehõlmalised.  Õied toodavad õietolmu, aga mitte nektarit. Kui viljaleht viljastub, areneb sellest nokakujuline kaun, mis küpsedes vabastab mitu punakaspruuni seemet. Enemion biternatum on Kanadas kantud 1. kategooria ohustatud liikide nimekirja.

Kasvab paksust kollakast juurest. Lehed on liitlehed, paiknevad kolmiti, umbes 2 cm laiuste lehtedega. Õied kasvavad nii lehe kaenlaalusest kui ka varre tipust, õiel on 5 valget tupplehte, mis näevad välja nagu kroonlehed. Seal on palju tolmukaid ja 2-5 pesakest südamikus, mis muutuvad teravateks folliikuliteks ja mis avanevad mööda ühte joont seemnete vabastamiseks. 

Vale rue anemone' l õied ja viljad märtsist maini rikkalikes metsades ja loopealsetel muldadel. Praegu on see teada ainult Steven’s Creeki kaitsealalt, mis asub Thurmondi tammi piirkonnast idas.

Sarnase väljanägemisega tuulelilli leidub sarnastes elupaikades.Taime aetakse sageli segi tuulelillega Thalictrum thalictroides, mis esineb samuti sarnastes kasvukohtades. Viimasel taimel on aga lehekesed, mille labad on ümaramad ja õied on alati otstes, mitte kunagi kaenlaalustest tulevad. Ka tuulelillel on viljad. 

Mustika kasvatamine

Mustikas Vaccinium

Mustika võrsete punakas toon näitab kõrget külmakindlust. Teda istutades valmistame maa ette pikaajaliseks viljakandmiseks. Mustikad ei talu üldse liivaseid ja saviseid muldi. Ei tasu säästa aukude suurusega. Pidage meeles: mida laiem on auk, seda parem on taim. Augu põhja kruusakiht, siis kõrgrabaturvast ja istutusele substraat 1osa turvast ja 3osa jõeliiva. Juurekael peab jääma 5cm sügavusse. Komposti ja sõnnikut mitte kunagi ta lähedusse panna, see soodustab vaid lehtede kasvu ja hävitab taime. Vajab võimalikult päikselist kasvukohta. See kõik puudutab mustikate pindmist juurestikku, mis harva jääb mullapinnast allapoole 35 cm, kuid on üsna mahukas. Süvendi laius peaks olema vahemikus 60 cm kuni 1 m (sõltuvalt pinnase koostisest). Kuid sügavus on piisav 30-40 cm. Isegi turbarabas puudub mustikatel happesus. Selle taime eripära on see, et mustikatel, erinevalt teistest aiakultuuridest, pole juurtel imekarvu. Nende funktsiooni täidab seene seeneniidistik, millega mustika juured sisenevad sümbioosi, moodustades mükoriisa. Ta varustab mustikate jaoks toitu ja vett. Mükoriisaseened tunnevad end happelises keskkonnas (pH 3,5–4,5) mugavalt. Mulla ebapiisavat happesust näitab noorte võrsete ebapiisav kasv. Kui pH läheneb 6-le, seened surevad, taim lõpetab kasvu ja jääb haigeks. Ja ükskõik, kuidas prooviksite põõsaid toita, ei suuda nad enam midagi omastada. Ideaalis on multśiks kasutada mädanenud okaspuu saepuru või laaste. Mustikal on pinnapealne juurestik ja tema rohimisega peab ettevaatlik olema. Mustika alla lihtsalt turvast lisada pole hea, kui siis äärtesse tekitades pindmiste juurte kasvuks lisaruumi. Mustikad vajavad kastmist - 2 korda nädalas, 1 ämber (10 l) põõsa kohta. Viljaperioodil - juulist augustini - joota 4 korda 10 liitrit. Kevadel ja sügisel - spetsiaalne väetis - teraline väävel (väikesed kollased tabletid) - laguneb mustikapõõsa all, väävel alandab mulla pH-d. Väävel hakkab "töötama" kuus kuud pärast mulda kandmist. Mustikamulla mulla hapestamiseks kasutatav väävel on kõige tähtsam element. Üheaastaselt viiakse põõsa alla 5kg komposti või turvast. 1teelusikatäis superfosfaati, 1tl. kaaliumsulfaati, 1tl. karbamiidi lahustatakse 10liitris vees.

Hapus kõrgrabaturbas (PH 2,5-3,5)on samuti vähemalt 14% bioaktiivseid aineid. Tänu sellele parandab see mulla struktuuri hästi - suurendades õhu ja vee läbilaskvust, laguneb aeglaselt, hoides mineraale pikka aega maas, hoiab hästi niiskust ja on hea soojusisolatsiooniga. Kuid kõrgrabaturvast kasutada siiski ainult selliste taimede istutamiseks ja multšimiseks, mis eelistavad happelist keskkonda (okaspuud, mustikad, hortensia, kanarbikud). 

Ideaalne aeg mustikapõõsa pügamiseks on hilistalv.

Enne ja pärast pügamist tuleb lõikeriistad steriliseerida. Soovitav kindaid kanda, sest on teravaid oksakesi.

Noorte põõsaste pügamine veidi teine kui hiljem. Põõsas kujundatakse. Pärast istutamist nii nädala pärast lõigatakse võra lähedalt välja peened võrsed ja kõrgeid oksi võib pügada umbes 25cm. Lõikus annab hea hoo kasvuks.

Esimesed 2 aastat soovitatakse pügada ära väätide tipud, kus on viljaalged, et nad ei kannaks marju.

Vilja- ja lehepungade vahet saate teha nende välimuse ja kasvukoha järgi taimel. Viljapungad kasvavad okste otstes ja on ümaramad kui lehepungad. Lehepungad kasvavad allpool ning on peenemad ja teravamad, kasvades oksale lähemal.

Lõigates okste otsi 10cm võrra soodustub külgmise võra kasvu ja viljasaagi kasvu.

Põõsa sisemusest peaks õhk läbi käima ja valgus ligi pääsema, selleks võib lahjendada ladva osa.

Juba 5aastast põõsast peaks eemaldama vanu oksi, et põõsast uuendada.

Lõikan kevadel ära võrsed, millel puuduvad viljapungad ja vanad üle 4-5 aastased oksad, jättes põõsale 5-8 kõige tugevamat oksa. Eemaldame võrsete kahjustunud tipud. Eesmärgiks on saada võrdne segu vanadest ja uutest okstest, mis tagab hea saagi.

Mustikapõõsaste ümberistutamisel pügatakse juuri ja ka põõsast lausa poole võrra.

Vegetatiivse paljundamiseks peetakse kõige optimaalsemaks eelmise aasta võsu tipmise osa lõikamine, valimine ja pottidesse juurduma panemist. 

Rikkaliku saagi tarvis peab põõsast väetama õigel ajal, see on varakevadel ja hiliskevadel. Väävel, rodode väetised jm. Väetist ei panda otse põõsa sisemusse. Seente mükoriisa lisamine mulda suurendab taime juurestikku ja võimaldab neil rohkem omastada vett ja toitaineid ja paremini vastu pidada põuale.  

Kännasmustikas ‘Bluecrop’ (Vaccinium corymbosum) USA-st. Viljad on suured, kergelt lapergused ja helesinised ning tugeva vahakihiga. Põõsas 2m kõrgune.

Kännasmustikas ´Elisabeth´ on kõrge mustikas, keskmise hilise valmimisega sort. Põõsas on laialivalguv, püstine, kuni 1,6-1,7 m kõrge. Võrsed on punaka varjundiga, võra paksenenud. Lehed on väikesed, tihedad, tumerohelised, väljendunud sinakad. Sügiseks muutuvad nad kergelt punaseks. Õied on valged, roosa tooniga, kellakujulised, pikkusega 1-1,5 cm. Juurestik on kiuline, kergelt hargnenud, ilma suure hulga väikeste karvadeta. Elizabeth on isetolmlev sort. Maitsvamate, mahlasemate ja suuremate marjade saamiseks on soovitatav selle kõrvale istutada teisi sama õitsemisajaga sorte. Esimeste küpsete marjade põõsale ilmumise eeldatav aeg on augusti algus. Marjad on suured, läbimõõduga 22 mm, magusad, aromaatsed. Kergesti oksalt eemaldatavad. Nahk on tihe, sinine, kerge armiga. Küpsed viljad on rohelised, piimjas punaka varjundiga. Harjad on väikesed, lahti. Maitse poolest peetakse seda üheks parimaks sordiks maailmas. Maitse on pehme, rikkalik, viinamarja järelmaitsega. Viljakasv on hea, umbes 4–6 kg põõsa kohta, pikema valmimisajaga kuni 2 nädalat.

Vaccinium corymbosum `Duke`  – varajane, viljad suurtes kimpudes on suured kogu kogumisperioodi vältel ja nende suurust toetab tugevam pügamine, maitsevad kõige paremini pärast täisküpsemist või külmkappi, pigem laialivalguv põõsas, saagikus, mitte liiga kõrge (ca 1,5m). 

Vaccinium corymbosum 'Spartan' – keskvarajane sort, väga külmakindel, suured viljad, selgelt keerdunud, suurepärase, magushapu maitsega. Kasvab lopsakalt ja püsti kuni 2m kõrguseks ning kannab rikkalikult ja usaldusväärselt suurte kimpudena. Aretatud juba 1936. Keskvarajane,  Aretatud USA´s .

Karni skopoolia Scopolia carniolica

 

Esimene enda näitamine sel kevadel.

Väga mürgine skopolamiin viitab Eesti aedades ilutaimena kasvatatavale karni skopooliale (Scopolia carniolica) aga hüotsiini nimetus on tuletatud ladinakeelsest taimenimest Hyoscyamus niger ehk koerapöörirohi, mis on kõrge ilusa kollase õiega haisev kaheaastane taim, prügimägede asukas ja hästi paljunev kuprast kukkuvatest seemnetest.

Aga jutt siiski püsik karni skopooliast, mille ilu on just selles, et on väga varajane tärkaja, üks esimestest õitsejatest kevadel. Roomav risoom on massiivne ja vars püstine, mahlane, hargnenud. Varre põhjast tulevad lehed on tihti punaka tooniga. Lehed piklikud, terava otsaga, munajad kuni 15cm pikad ja 6cm laiad. Õis tuleb välja lehe kaenlast, on longus kellukakujuline 3cm läbimõõduga pruun, seest kollane. Taim tahab viljakat mulda, poolvarju või varju. Kasvab 60 cm kõrguseks ja 40 cm laiuseks.

 

Cyclamen

 Mõned aastad tagasi Võhma juurikal käies nägin, kuis tunti huvi nn. õuealpikanni vastu. Siis nägin aedades midagi imeimelist ja nad näevad õitsedes tõesti täiesti vapustavad välja. Jällegi üks ahvatlus. Mõelda vaid milline ilu on nende kenade lehtedega kaetud maaala. Nüüd varakevadel esimene õitseng ka minu aias tänu Mildale.

Cyclamen coum Christmas Tree Group.

Madal 5cm kõrgune  taim. Roosad õied 5 kroonlehega on painutatud väljapoole ja ühendatud põhjaga. Õite nina on suunatud allapoole. Kroonlehtede põhjas on tumelilla laik. Hõbedased lehed tumerohelise kuuse kujuga keskel, täiesti atraktiivne välimus.

Cyclamen cilicium on pärit Türgist, mis eelistab rohkem päikest ja paremat drenaaži kui teised liigid. Ümmargused lehed on tavaliselt rohelised ja hõbedased. Meelõhnaliste õite värvus varieerub sügavroosast valgeni.  Cyclamen cilicium õitseb vahetult enne Cyclamen coumi, on sügissort. (Vastupidavustsoon 5-8) Kuigi taimed on väikesed, võivad nad suurel alal neerukujuliste mustriliste lehtedega puude all välja näha tõeliselt vapustavad. Pärast väljakujunemist levivad nad isekülvi teel. Sipelgatel selles oma osa. Lehed surevad suveks mugulsibulatesse tagasi. Mustrilised lehed ilmuvad koos õitega septembris.

Aiataimena hakkasid Cyclamen´id levima alles pärast teist maailmasõda, aga neid on aias kasvavatena nimetatud juba 1650.a. Cyclameni liigid on levinud peamiselt Vahemere metsaga kaetud mägipiirkonnas. Ja neid palju erinevaid kasvabki soojas kliimas. Neid üle 20 liigi, peale selle veel hübriidid. Praegu kuuluvad nad ohustatud liikide rahvusvahelise kaubanduse konventsiooni CITES taimede loetellu, mille import ja eksport on piiratud.

Cyclameni sibulad on mürgised ka inimestele - toorelt süües põhjustavad ägedat kõhulahtisust ja ka surma. Aga õie kroonlehti kasutatakse üle maailma tee valmistamiseks. Sibulate suurus võib ulatuda praetaldriku suuruseni ja nad võivad ühes kohas kasvada 100 aastat. Mugul kasvab vahetult mullapinna all või ka maa pinnal. Kevadel õitsevaid sorte on mõistlik istutada veidi sügavamale.

Tsüklamenid on tundlikud suvise liigniiskuse suhtes, sest puhkeolekus ei tarbi nad palju vett. Nad ei talu tuuliseid kohti, sobiv on puude, põõsaste ja suurte kivide kaitsev vari.

Meie kliimas hakkavad kevadel õitsema

1)C. coum´il on 2–8 cm pikkused lehed neerukujulised või ümmargused, tumerohelised, mõnikord heledama selja- ja punase alaosa mustriga. Õied on roosad ja tillukesed, umbes 1—2,5 cm läbimõõduga.  Ta kasvab 5–10 cm kõrguseks ja teda eristab kroonlehe põhjas olev tumelilla laik, milles on 2 valget kuni roosat "silmataolist" täppi.

2)Cyclamen coum ssp. caucasicum.on parim sort Eestis kasvatamiseks ( Musta mere idarannikust Põhja-Iraanist leitud alamliik), mis erineb liigist selle poolest, et lehed on sageli kergelt hambulised, kammjad. Õied on vähem ümarad ja pikemad. Selle pisikeste piklike kroonlehtede juures on 2 roosat silmataolist täppi ning munajad või südamekujulised lehed on samuti piklikud ja nagu rebitud. Neile meeldib natuke rohkem valgus, kui tavalisele C. coum´ile. Lehed ilmuvad sügisest kevadeni. Suurepärane istutamiseks puude ja põõsaste alla hästi kuivendatud pinnasesse.

Cyclamen hederifolium on märkimisväärselt talve- ja ilmastikukindel, isegi kõige külmemates piirkondades.

Paljuid erinevaid taimi iseloomustatakse https://www.plantdelights.com/blogs/articles/cyclamen

Perovskia

Perovskia Little Spire on armas vene salvei kääbussort, mille lõppmõõtmete kõrgus/laius  1,0 m x 1,0 m, pikka aega jääb siiski poole meetri piiridesse. See on väga vastupidav taim, mida algselt leiti Kesk-Aasiast (Afganistan, Pakistan), kuid ta kasvab edukalt ka põhja pool, sest peab vastu -34°C , kui on kohas, kus on hea drenaaž, et märjad talved üle elada, kevadiste öökülmade eest kaitsta. Kui juurestik on kosunud, ei ole enam nii õrn. Eelistab kasvada päikese käes ja kehvas pinnases, ka rannikualadel. Igal kevadel lõigata tagasi 20 cm peale, nii saab temast tihe ja rohkete võrsetega põõsas. Kevadväetist võib anda. Naudib kuivemat mulda ja vajab harva lisavett.

Little Spire kasvab püstjalt ja õitseb kesksuvest varasügiseni vahvalt violetsete kobaratega, mis katavad 30cm varrest. Neil õitel on sarnasus lavendliga, kuid nad on täisõitsengu ajal nagu helklev pilv. Atraktiivsed on  hallikasvalgetel kitsastel vartel peenelt jaotunud sulelised oliivrohelised lehed. Little Spire'i kasutatakse kõige sagedamini tarade või piirete ääres, ta on ideaalne taim madalaks hekiks.

Herbert Oudshoorn avastas selle 1995. aastal Hollandis Rijpweteringis külvatud Perovskia hybrida seemne peenras ja sai 21. novembril 2000 USA taimepatendi PP11 643, mis on praeguseks aegunud. Seda turustati uute taimede avastamiseks ja turustamiseks moodustatud Hollandi ühistu Future Plants kaudu. Patenditaotluses võrreldi seda Blue Spiersiga, kuna sellel on tumedamad lillakassinised õied, veidi hallimad lehed, vähem sakilised ja teravamad ning lillevarred olid lühemad. Lehtede purustamisel eraldub salveilaadset aroomi. Lehti ja õisi kasutataks hoidiste ja õlide aromatiseerimiseks.

Euroopas on levinud kahte tüüpi Perovskia: luigelehine (P. atriplicifolia) ja abrotaniform (P. abrotonoides), nende põhjal on välja töötatud mitu sorti.

Perovskiat on pikka aega peetud lähisugulaseks perekonnaga Salvia, kuid üldnimetus vene salvei on natuke vale. Perowskia sai tuntuks tänu Orenburgi provintsi kubernerile kindral Vasily Alekseevich Perovskyle (krahv Aleksei Razumovski ebaseaduslikule pojale)(1794-1857).Kindral leidis perovskia Kesk-Aasias ja tõi selle isa kätte, kes lõi Moskva lähedal Gorenki külas asuvale kinnistule ühe esimese botaanikaaia Venemaal. Gorenki botaanikaaeda peeti Moskva üheks imeks kuni 1830. aastateni. Kasvuhoones kasvas umbes 300 troopilist puud: palmid, küpressid, bambus, Jamaica seeder ja mõisa territooriumil olid Moskva piirkonna jaoks ainulaadsed Siberi seedrid ja Ameerika kuused. Euroopa silmapaistvad loodusteadlased ja rändurid on Gorenkit külastanud.

Perovski ise õppis Moskva ülikoolis ja liitus keisri majapidamisega 1811. aastal. Ta võitles Napoleoni vastu 1812. aastal Borodino lahingus ning langes Moskva poole taandumisel prantslaste kätte ja vangistati. 1828. aastal võitles ta türklaste vastu ja sai raskelt haavata. Läks võitlusse Hiiva khaaniriigi (tänapäeva Usbekistani) vastu 1839. aastal, kust tema ekspeditsioonivägi pidi tagasi pöörduma, et pääseda ekstreemse talveilma eest, kaotades umbes 20 % oma meestest. Teine rünnak khaaniriigi vastu toimus aastatel 1853-1854 õnnestunult. Ta määrati krahviks aastal 1855. 

Perovskia Russian Sage Perovskia atriplicifolia tõi mulle kingituseks Anneli. Et Little Spire mul juba kasvas, siis tema tugevad varred ja lehed näisid ikka täiesti teistsugused, eriti lehed ja välimus pani ikka täiega kahtlema, kas need mõlemad ikka on perovskia´d.

 Aga ongi nii, vene salvei on alampõõsas, mitte rohtne püsik, mis tähendab, et tal on puitunud põhi, kuid rohtne ladvakasv ja jäigad, püstised, kandilised varred ja kahehuuleliste torukujuliste helesiniste lillede keerised, mis paiknevad hargnenud otstes. Ta on hulk võimsam.

Kevadel juuni alguses näpistage noori varsi, kui need on 30–40 cm kõrgused lausa poole võrra, aga mitte kõiki oksi. See teguviis pikendab õitsemisaega ja see samm aitab neil suurendada elujõudu, mis annab taimele veidi vähem lamandumise ja paindumise ohtu.

Väga varakevad või hilistalv on ideaalne aeg vene salvei taimede pügamiseks. 

Talve on oksad ka atraktiivsed.

Tugeva tulevase kasvu soodustamiseks on vaja tugevat pügamist. Lõika iga vars ära veidi külgpungade kohalt. Mõnikord toimub maapinnast kasvamine tavapärasest hiljem ja võib arvata, et taim on surnud. Külma talvega võib nii paista, aga uus kasv tekib maaalusest külgpungast. Nii et, pole põhjust muretsemiseks. Andke taimele veidi aega. 

Macbeth

 Mul oli õnn osa saada ´Macbeth´i kontrolletendusest päev enne esietendust. Shakespeare näidendiga olen ma nüüd tutvunud hiljem. Esmane mulje oli lavakujundus, õigemini saalikujundus. 

Foto H.Sibrits´a artikli juurest.

Selline rahva silmadekohal näitlejate liikumine on mul meeles mu kõige esimesest teatrielamusest Kadrina Keskkooli saalis üle 50 aasta tagasi, kus laval oli Mefisto. ERSO, Eesti Draamateatri ja Eesti Kontserdi ühispanustus tõi ka Estonia kontserdisaali lavale suure kurjuse kehastuse. Etendus algas ja lõppes pimedusega ja muusikaga selles või vaikusega. Eestiga sidus seda just Lepo Sumera muusika, mille Olari Elts kokku seadis vastavalt lavastusele paljudest teostest. Lisaks Jay Schwartzi teos ´Music for Orchestra ´. Üks väga ilus koht oli lõpplavastusest välja jäänud, rääkis tütar. Etendus hakkas peanõia sõnadega Priit Võigemast´i esituses eesti regivärsside sõnadega. Neist hulk Hasso Krulli kirjutatut. Ürgsed tekstid, kus nagu paistis, et sõnadel polegi tähendust, ilusad küll, aga teod toimuvad neist sõltumatult. Samas, ´mets põleb, vaablasel ei ole enam kodu, vaablane on suur´.

Etendus lõppes sellega, et kõik olid surnud, kõik näitlejad kiskusid end ihuvärvi aluspesu väele ja see osa oli imelikult pikk. Nagu laibad hunnikutes ja liikumas veidrates poosides ja näoilmetega üksteist nägemata.

Esimene seos tekkis mul meie nn. presidentide ja eesti rahva kohta, et seda rahvast varsti polegi. Tapmine ei tarvitse ju otseselt seotud olla verega oma kätel. Jõud rahva vastu koertega või muul moel. Visuaalne pilt mõjutab ja see, mis poeb kahe kõrva vahele.

Nõidadel on praeguses elus ka päris kindel koht. Etenduses kõndisid nad ringi punakates hõlstides nägudeta. Nad ei tundu olevat ´maa elanikud´, kas nad tõesti on naised, neil näib olevat habe nagu meestel.

Leedi Macbeth oli olemuselt nõid, keda mängis Helena Lotman, atraktiivne, õrnas,  väga võimas osatäitja, sarmikas, soojust õhkav, sõnasärav, oskuslikult võluvalt oma meest Macbethi mõjutav, igati manipuleeriv, samas lohutaja ja kaitsja. Kas tapad sina, või tapetakse sind - teeb ta mehele selgeks. Võibolla paneb hirm inimest koletutele tegudele. 

Naine on kurja juur. Viib läbi oma tahtmist, painutades meest tema arusaamade ja nõidade tarkuste järgi omakasule. Salalikult saavad sõpradest ohvrid. Ilma sellise naiseta see nõrk mees Macbeth poleks veretööd teinud - kuningat tapnud. Veretöö tehtud määriti süü just naise abil teenritele, kes hukati. Pärast seda muutus kõik selle mehe jaoks lihtsaks, leida need, kes kuritöö korda viivad. Nagu need, kes võimu juures ei tea, mida nad korda saadavad. Sügelevad küll, aga ikka hullemaks läheb kõik. Tuleb nagu roomata lausa.

Näitlejate näod, nende ilmed olid näha suurel ekraanil orkestri taga. Hääl kostus kõikjal, aga kas vaadata ekraanil suures plaanis nägusid või näha, milline visuaalne pilt neist parasjagu, samas tohutu muusikaline mõju kõigele, mis toimub. 

Muusika on ikka väga võimas.

Visuaalne osa ka. Esimest korda tulevad kõik lavale maani ulatuvates nööbitavates sinelites, frentśides nagu moeetendusele pikkades sammudes üle pika lava ja üle vaatajate peade marssides. Üks teine pilt oli veel, kui nagu kõik oli korda saadetud keerutasid nii mehed kui naised pikkades laiades sinistes seelikutes keerukujudena, et see kõik tuleb laiali, teie peale.

Kes tapeti mähiti valgesse läbipaistvasse kangasse laval ja sõidutati püstiselt surnuvankriga ühest uksest sisse teisest välja silmnähtava surmahõnguga teispoolsusesse. Kui ka umbes 6aastane poeg ja ema rinnalapsega tapeti kiskus pisara silma.

Macbeth Mait Malmsten´i kandvas osas. Uskumatu näitleja ümberkehastus. Pilk, mis pehme muutub jäigaks julmaks ja kui palju sõnu.

Näitlejatest Tambet Tuisk, Kaie Mihkelson, Rasmus Kaljujärv ja veel kümmekond. Kõigi nende austustvääriv tekstitöö ja liikumine, vahel lausa pantomiimina. Olen näitlejatööd veidi kergemaks pidanud.

Jah, me maa on küllalt rikas veel.

Kohutavalt naljakas hetk oli see, kui öeldi, kes rohkem ei taha kuulda, võib ära minna ja osalt orkestrante tõusis püsti ja mõte oli, et etendus ongi läbi nüüd. Kuskil on piir, see ei ole nali. Tegelikult pool teist vaatust oli veel ees.

Videole võtjatel olid nagu mustad linnud näppude vahel, kes näitlejate näod ekraanile tõid. Lavastajapaar Semper-Ojasoo ja muusikaline lavastaja Olari Elts. See etendus kisub meeled virgeks.