Mailane Veronica

 Mailane on ühe- kuni mitmeaastaste rohttaimede, poolpõõsaste või põõsaste perekond samanimelisest sugukonnast. Perekonnas on kuni 300 liiki, mis looduslikult kasvavad peamiselt põhjapoolkera paraskliimaga aladel. Juba iidsetest aegadest on täheldatud, et karjatatavad loomad otsisid veronica taimi, eelistades ilmselt nende erilist maitset. Perekonna "Veronica" nimi viitab Püha Veronicale, kes pühkis Jeesuse Kristuse nägu, kui teda viidi Kolgata mäele risti löömiseks. Eesti looduses on laiemalt levinud üle kümne liigi (näiteks harilik mailane, külmamailane, kassisaba). Aga iluaia jaoks on ka kaunitare.
Üks sellistest sortidest on ´Ulster Blue Dwarf´. Emajuurelaadne mailane (Veronica gentianoides), mis moodustab maapinnale vaiba, millest kerkivad 45 cm kõrgusele helesinised õisikuküünlad. Selle lillega sobib kõige rohkem lugu vero nica ehk siis tõlgituna "näo jälg" , mille on üles tähendanud Jüri Annist. 
Ta on üks varasemaid juunis, juulis sihvakates õieküünaldes. Õitsenud õisikud on pärast õitsemist kaua omaette toredad. 

Scrophulariaceae Veronica gentianoides Pärit Kagu-Euroopa (Krimmi ps); Kesk-Aasia ps, Kaukaasia.

https://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/jahutavad-varvid-suvekuumas-lilleaias?id=66486314

Peaaegu kõik aedades kasvatatavad Veronica liigid on pikaajalised mitmeaastased vähese hooldusega taimed päikeselisele avatud alale. Viletsas mullas, kus muud taimed ebaõnnestuvad õitsevad nad suurepäraselt. Õieperioodi pikendamiseks on hea ära näppida õitsenud õisikud.

Kassisabad Veronica spicata valivad kasvamiseks liivase pinnase. Vähenõudlik taim, kõige rohkem pool meetrit kõrgust. Neid on aretatud mitmetes värvides ja kujus. 

Pikalehine mailane `Pink Damask` Veronica longifolia oma sihvakate õisikutega.

Arvatakse, et  Veronica Austria on aretusmaterjaliks populaarsetele sortidele nagu´Kapitän´ ja ´Crater Lake Blue´  oma lummava sinisega. Õieilu siiski väga lühike.

Veronica Austria

Virgiinia männasmailane Veronicastrum virginicum on külmakindel, vastupidav ja suhteliselt ebatavalise välimusega, lehed on pikad 15 cm, kitsad ja varte ümber keeristes. Nad on aeglaselt kasvavad taimed, laienedes järkjärgult ümbermõõdult. Taim olenevalt sordist 80 kuni 150 cm kõrge. Kasvab kõige paremini päikesepaistes viljakatel veidi happelistel muldadel, kus on piisavalt niiskust, nad taluvad enamikku muldadest, nad on looduslikult preeriataimed ja elavad nii liival kui rasketel savistel pindadel. Neil on peajuur, millel on väikesed, õhukesed, peaaegu silindrikujulised, pruunid risoomid, Pikaealiste püsikutena on nad uhked taustataimed, mis õitsevad alates juulist, augustist. Hargnemiseks ja õitsengu suurendamiseks kärpida peavõrse tagasi mai keskel, see ärgitab külgvõrsete teket, aitab vältida ka õitsengu hilinemist. Uusi taimi saab kasvatada jagunemisest, pistikutest ja liikide puhul seemnest, ka juurte lõikamine on võimalik. Talve hakul lõigata vanad õievarred maapinnani.

Suve esimesel poolel on lämmastikväetamine väga oluline, mis turgutab tugevalt rohelise massi kasvu. Koos fosfor- ja kaaliumväetistega saab taim vajaliku juurestiku arenguks ja õitsemiseks. Karbamiid, superfosfaat, ammooniumnitraat, lubi ja paljud mikroelemendid vesilahusena head.  

1753.a. nimetas Linnè Veronicastrum virginicum` i ja kirjeldas teda Virginia koloonia järgi.  

Teine Linné kirjeldus on Veronicastrum sibiricum´i kohta (Daurias) , mis on eelmisest lühemat kasvu, jämedam, laiemate lehtedega ja varem õitsev, sageli ilma sekundaarsete õievarteta ja kaldu kasvava õieküünlaga. Siberlastel on intensiivsemad värvid. Aasia liigid õitsevad kõige varem.

Kõigil männasmailastel on kitsad tumerohelised lehed, mille servad peenikeselt saagjad. Õied on väikesed ja torukujulised, tihedalt kokku pakitud. Õievärvid neil valgest roosani, sireliroosa, lavendli ja tume sinakaslillani. Lummavaid, vertikaalseid aktsente pakkuvad õieküünalde kogumikud annavad kõrgustes võimsa efekti.

Veronicastrum on kahe liigi perekond ja erineb Veronicast ainult lehtede välimuse poolest, mis asetsevad pigem keerises kui vartel üksteise vastas. 

Veronicastrum virginicum `Diana` graatsiline õisik kasvab kuni 150cm kõrgusele. Puhmik 60cm. Puhasvalge. Väga kitsa lehestikuga ja tihedalt püstiselt kasvav. 

Veronicastrum virginicum  `Fascination`  on üks 1990. aastate parimaid hübriide. Jõuline, muljet avaldav, hulgaliste külgvõrsetega. Tal kõige tugevamad sireliroosad õied, kõrgus 1,8meetrit. Ilus helelilla sügisvärv. Õievarred kipuvad omavahel põimuma. Hakkab õitsema alles juulis. 

 

Veronicastrum 'kobaltcaars' virginicum 'Cupid' (või ehk "Amor" või ´Apollo`). Ikka Cupid - ta lillad õisikud on jämedamad kui teistel. Kõrgus tugevalt üle meetri. Juuli algul see toretsev õieilu ja kestab päris pikka aega. Ilusad ka vaasis.

Teaduslik nimetus: Veronicastrum virginicum Perekond:PLANTAGINACEAE Üldnimetused: "Culver's root" Taimetüüp: Rohtne mitmeaastane Tingimused: Tsoon: 3-8 Valgus: parim päikesepaisteline kokkupuude: Varjatud pinnas: Mõõdukalt viljakas huumusrikas Niiskus: Niiske – märg, hästi kuivendatud ei lase kunagi ära kuivada Lehe ja varre kuju: kitsaste tumeroheliste teravate lehtede keerised Kõrged kitsad pisikeste, kahvatuvalgete, lavendli- või siniste lillede tornid Hooldus: madal-keskmine, liiga viljakas pinnases või liiga palju varjus kasvatamisel võib vaja minna taimi, lõigata taimed pärast õitsemist madalaks, et stimuleerida uue lehestiku kasvu, surnud lilled õitsemise pikendamiseks. Maastikukasutus: Vihmaaed, Ehituslik, rannaäärne suvila, segapiir

Paljundamine: jagunemise teel, üldiselt terved.

 

Maikelluke Convallaria maialis

Maikelluke ehk piibeleht on kuni 25cm kõrgune kogumikena kasvav kattetaim varjulistel aladel, ta on võimsalt areneva juurestikuga. Piklikelliptilised lehed rulluvad lahti ja valged lõhnavad ühekülgsed kobarõisikud ilmuvad mai keskel.

https://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/maikelluke-hea-pinnakattetaim-koduaeda?id=46094845

https://www.ohtuleht.ee/77826/murgine-taim-maikelluke

https://lounapostimees.postimees.ee/2202671/maikelluke-armastuse-ja-onne-lill

Läiklehine mahoonia Mahonia aquifolium

Ilusate, nahkjate, läikivate, tumeroheliste, sakiliste torkavate servadega lehtedega igihaljas põõsas. Õitseb mais kärtskollaste õitega. Augustist alates kaunistavad põõsast sinised marjakobarad. Teda kutsutakse ka Oregon Grape ehk siis oregoni viinapuuks. Viinapuu ta siiski pole. Aga marju võib suhu panna kõhuvalu vastu, mõnus barbarissi maitseline. Sügisel ja talvel võivad lehed omandada mitmeid toone. 1,5 meetri kõrgune.

3...4 a vanad oksad tuleks põõsast välja lõigata. Armastab viljakat ja parasniisket happelist pinnast. On väheste taimede seas, kes on nõus kasvama suurte puude juurte tsoonis. Ta ei talu tuult ja kuivust. Istutus poolvarju võib tema lehti päästa päikesepõletusest kevadel. Külmakartlik ka.
Mahooniat võiks lõigata igal aastal veidi, siis kasvab tihedamaks. Lõigata tuleks peale õitsemist. Temast saab kujundada madala pinnakatte, lausa 20 cm kõrgusele võib lõigata. Tugev järsk kärpimine vähendab kollast õitemerd kevadel.

Tõmmis juurtest aitab nahaekseemide korral. Taime koorest ja puidust saab kollase värvi lõngale. Õisi võib panna ka morsi sisse ja temast saab maitsvat tarretist.

Magun Papaver

 Kukemagun Papaver rhoeas on õites juunist augustini ja seemned valmivad augustist septembrini. Liik on hermafrodiit. Kasvab päikeses ja vajab niisket pinnast. Kukemagun Shirley Papaver rhoeas.

 

Papaver orientale var. plena ‘Red Shades’ on kõrge suur topeltõieline sort, mis siin hästi paljunenud ja silmatorkav.

http://www.eestiloodus.ee/index.php?artikkel=34

Maasikas

Maasikas pole mari, vaid lihakas kogupähklike.

Olen teise aasta maasikatel lehed pärast saaki ära lõiganud. Augusti lõpuks neil uued lehed ja jõud pole kulunud `sabadele`.

Maasikas
Fragaria x ananassa- aedmaasikas´Salsa´
A++
Hilisemapoolne sort.
Saagikas, suureviljaline sort. Marjad on erepunased,viljaliha roosakasvalge. Kujult koonilised, väga suured ja mahlased. Hea korjatavuse ja käitlemiskindlusega.
Puhmas on tugev, püstise kasvuga ning annab palju tütartaimi. Vastupidav hilistele öökülmadele. Marjad
valmivad juunis-juulis, paar päeva hiljem kui Bounty.
Vastupidav närbumistõvele ja lehti kahjustavatele
seenhaigustele. Vastuvõtlik maasikalestale.

Fragaria x ananassa- aedmaasikas´Sonata´

Keskvalmiv sort.
Polka ja Elsanta ristand. Elsantast 2 päeva hilisem sort. Viljad on koonilised ja ühtlase suurusega, mahlased ja ilusa säravpunase värviga ning suurepärase maitsega. Viljaliha roosa, tiheda konsistentsiga. Väga saagikas sort kvaliteetsete viljadega, ei lõhene paduvihmadega. Kerge korjata, ei tumene korjamisjärgselt.
Sobib nii lauamarjaks kui ka töötlemiseks.
Puhmas jõulise kasvuga, kompaktne, tütartaimi annab keskmiselt. Istutada natuke hõredamalt kui tavaliselt.
Hea talvekindlusega. Hea saagi saamiseks vajab rohkem magneesiumi ja mikroelemente. Vastupidav jahukastele,kuid vastuvõtlik närbumistõvele ja hahkhallitusele.
Kuumad ilmad õitsemise ajal ei vähenda saagi kvaliteetija saagikust. Valmimisaeg juuli alguses.

Darselect

Varajane, väga hea maitsega, pigem heledama punase tooniga. Kannatab jahedamat ilma. Sobib väga hästi kasvatamiseks kasvuhoonesse (pika varrega, mari ei jää lehtede vahele peitu). Sort sobib ka avamaal kasvatamiseks. Hea kastmise ja väetamise korral väga saagikas.

`FLAIR` A Frigo Väga varajane. Viljad säravpunased, suurepärase aroomi ning maitsega. Viljaliha keskmise tihedusega. Puhmas keskmise suurusega, püstine. Viljaraod keskmisest pikemad. sobib eelkõige kasvatamiseks kasvuhoones ja kiletunnelis.  hea transpordikindlusega. Flair on väga varajane sort. Valmib 10 päeva varem kui Elsanta. Paljud kasvatajad alustavad oma hooaega just selle sordiga, sest see on väga varajane ja suurepärase maitsega. Isegi külmades tingimustes Flair jätkab kasvamist ja säilitab oma varase valmimisaja.

`PANDORA` A++ Frigo  Inglismaalt pärit sort. Sarnaneb Senga Senganale, kuid vastupidavam ja vilju annab hiljem. Eriti suured viljad, ühesuguse suurusega, tumepunased, väga korrapärase kujuga, pallikujulised, lõhnavad, mahlased, magusad ja üsna tugevad. Üks maitsvamaid sorte. Väga suur saagikus. Ilmutab geneetilist vastupidavust juurehaigustele. Vastupidav külmale ja mulla patogeenile Verticillium dahliae. Üsna vastupidav hahkhallitusele (Botrytis cinerea). Viljad sobivad magustoiduks ning töötlemiseks ja külmutamiseks. Isassteriilsed (tolmeldaja on üks teine samal ajal õitsev sort). Teisel aastal annavad taimed saaki veel hiljem kui esimesel aastal. Seetõttu on võimalik saagikoristuse aega edasi lükata.
http://frigotaimed.ee/maasikataimed/frigo-taimed/

Soome maasikakasvatuse saladused.

https://www.ogorod.ru/ru/sad/strawberry/13981/Vyrashchivaniye-klubniki-na-vysokikh-gryadkakh-po-finskoy-tekhnologii.htm

Minu maasikakasvatus on olnud võitlus maasikaõielõikajaga ja hiljem lindude rüüstega. Pritsin varakevadel Mavrik lahusega. Tuhk väga ei toiminud.

Vene saidilt abi.https://sovkusom.ru/podkormka-klubniki-vo-vremya-cveteniya/?fbclid=IwAR1KolxchnNnRtEGLGUzeBAoYVtlPjiaRYopNf_eTBwaUkSKrSLlFQp_9E8

Maasikatele pihustan enne õitsemist lahjat joodilahust. Jood soodustab maasikate aktiivset kasvu ja kaitseb neid haiguste eest. Retsept on 5-10 tilka joodi 10 liitri vee kohta. Joodiga maasikate töötlemine peab toimuma pilves ilmaga. Seda võib teha kuni 3 korda enne marjade ilmumist.

Enne õitsemist.

Valan umbes 1/3 ämbrit kuuma vett ja lisan ämbrisse pool teelusikatäit boorhapet ja pool teelusikatäit kaaliumpermanganaati, segan kõik korralikult läbi, et kõik elemendid kuumeneksid. Täidan ämbri tavalise veega ja lisan 14 tilka joodi, segan uuesti kergelt. Järgmisena peate lisama kaks või kolm supilusikatäit ammoniaaki ja segama kõik põhjalikult. . Igale taimele 2klaasitäit väetist.

Õitsemise algfaasis: 1 spl.  lusikatäis nitrofoskat lahustan 10 liitris vees ja kastan maasikapeenraid.

 Pärast koristamist lahustan 100 g pärmi 10 liitris vees ja valan põõsad üle.

 Augusti alguses: 2 spl. lusikat superfosfaati ja 0,5 tassi tuhka, mis on lahjendatud 10 liitris vees.

Maasikatele õitsemise ajal võib anda omatehtud väetist. 

Võtta 1 klaas puutuhka, valage 2 liitrit keeva veega üle, laske sellel kaks tundi tõmmata, seejärel lisage 1,5-2 grammi kaaliumpermanganaati ja 2,5–3 g boorhapet, 10 tilka joodi. Segage see 10 liitrit sooja veega ja segage hoolikalt. Liiter nõgeseleotist. Valage iga maasikapõõsa alla 1 tass (250 ml) seda väetist. 

Teine väetamine õitsemise ajal 1tl boorhapet, mis lahustada soojas vees ja liiter piima 10 ltr vee kohta ja pritsida sellega.

Maasikate õitsemise ajal hakkavad tekkima põõsale nn vuntsid. Nad tuleks eemaldada võimalikult südamiku ligidalt, et kasvujõud läheks marjadesse. Jätta kasvama 2 nn saba uute istikute saamiseks kõige viljakama taime juurde.

Parim on maasikad maha istutada 20.aug paiku. Must maasikakangas maha pärast vihma. Kangas kinnitada. Lõigata avaus maasikataime jaoks piki ava piki kangast, mitte risti. Ühte auku 2 taimealget, mis korjatud parimat saaki andnud põõsalt ja 2 esimest taimest. Ridade vahelisele alale võib kasvama panna porgandi, koriandri, mis ise külvab. Till annab seal ka isekülvi.

Kõrvalekalded.

Väikesed maasika lehed.
See tähendab, et teie marjadele on asunud vaarika mardikas, mis teeb sellised väikesed augud. Kui marjapõõsaste kõrval asetatakse porgand või redis, võivad kahjurid välja minna. Tuleb pihustada maasikapuhmaid enne õitsemist.
Piserdada tuhka maasikate ridade vahel (1 tass tuhka lineaarse meetri kohta). See aitab kaasa ka mulla rikastamisele lämmastikuga.

Kui punased lehed maasikatele ilmuvad suve keskel, on see tingitud mulla liiga kõrge happesuse tõttu.
Punased lehed maasikatel tähistavad lämmastiku puudust.
Puna violetsed maasika lehed hoiatavad fosfori puudusest.
Kui lehed on punased ja seejärel pruunid servad, on kaaliumi puudus.

Mahepõllutooted polegi nii head. Taimed toodavad rohkem antioksüdante, kui neil on kahjurputukad.

Maasikate väetamine.

Märts-aprill: orgaanilised väetised

Maasikad ärkavad pärast talvist talveund märtsis-aprillis ja sel perioodil vajavad nad orgaanilisi väetisi. Kasutan hästi mädanenud sõnnikut või komposti, mida lahjendan veega vahekorras 1:5 kastan siis taimi selle seguga, et nad saaksid kõik tervislikuks kasvuks vajalikud toitained kätte.

Mai-juuni: lämmastikväetised

Mais-juunis kasvavad ja arenevad maasikad aktiivselt ning sel perioodil vajavad nad lisakogust lämmastikku. Kasutan ammooniumnitraati või karbamiidi, mida lahjendan veega vahekorras 1:10, seejärel kastan taimi selle seguga, et saada neile tervete ja tugevate taimede kasvatamiseks vajalikku lisalämmastikku.

Juuli-august: kaaliumväetised

Juulis-augustis hakkavad maasikad vilja moodustama ja sel perioodil on oluline kaalium. Kasutan tuhka, mis sisaldab palju kaaliumi. Kogun tuha gaasipliidist või kaminast ja lisan siis taimede ümber mulda. Pärast seda kastan taimi, et aidata tuhal mulda tungida.

September-oktoober: fosforväetised

Septembris-oktoobris valmistuvad maasikad talveks, mistõttu vajavad nad lisafosforit. Ma kasutan superfosfaati või kondijahu, mida tuleks lahjendada veega vahekorras 1:10. Seejärel laotan selle segu taimede ümber, et anda neile tervislikuks kasvuks ja arenguks vajalikku fosforit.

Lõokannus Corydalis

Lõokannuseid olevat maailmas 440 liiki. Perekond Corydalis kuulub moonidega Papaveraceae samasse sugukonda, valdav enamus pärit Hiinast ja Tiibetist (330) ja ka põhjapoolkera parasvöötme aladelt. Nad on varustatud kas mugulaga või risoomiga. Lõokannusel on surmavalt mürgised just mugulad. Narmasjuursed või lihakate juurtega lõokannused on 1...2 aastased.

Harilik lõokannus hakkab õitsema juba aprilli keskel, lehed koltuvad juuni lõpus. Sorditaimedel tuleb õisik varakult ära lõigata: tipmised õied alles puhkevad, kui alumistes on seeme juba küps. Seemnest saame aga kõike muud kui sordipuhtaid taimi. Harilik lõokannus kasvab umbes kümmekonna sentimeetri kõrguseks, on kodumaine taim rohkearvuliste sortidega. Kiideva koolimaja õu oli nende tohutu asula. Mugulja risoomiga. Muld, kus kasvab olgu niiske, kuid hästi kuivendatud. Ei talu talvist liigniiskust ega suvist kuumust ja põuda. Sobib poolvarjuline parasniiske kasvukoht, neutraalne kuni nõrgalt happeline muld. Varjutaluvus teeb lõokannused hinnatud aiataimedeks. Tema seemnetel on väike rasvane külg (heliosoom), mida hindavad eriti sipelgad, tagades taime leviku.

Hariliku lõokannuse Corydalis Solida lehed on kahelikolmetised, hallikasrohelised. Vars alusel muguljalt paksenenud. Õied kannusega, kannus moodustab õie pikkusest üle poole. Kandelehed õite alusel sügavalt lõhestunud. Õied roosakasvioletsed, kroon 1,5-2 cm pikk. Kobaras 10-20 õit. Viljaraod viljade pikkused. Kõrgus 7-30 cm. Mitmeaastane kasvav lehtmetsades, võsastikes. Hajusalt. Õitseb aprillis, mais.

Corydalis solida 'Beth Evans' ka nimega Fumewort on aprilli keskel korallroosade püstiste torukujuliste kannustega, mille ots valkjas, lehestik on atraktiivne sinakasrohelist värvi hõbedase varjundiga, kõrgus 15cm. Õite värvus pärast külma talve sügavam. Kirsikivi suurused mugulad - 10 tk selles puhmas. Täispäike või osaline vari. Jagatakse sügisel.

Ja üks punane seemik.

Corydalis solida 'Bilbo'. Üks parimaid tüvesid. Corydalis solida 'Bilbo' ei avalda muljet mitte ainult kauni sulelise lehestikuga, vaid ka selge tumelilla õieäärisega. Absoluutne haruldus. Janis Rukšans 2014. Õitsemise periood: III-IV Ikka  päris tilluke taim.
Kõrgus: 15-20 cm

Vääris-lõokannus (Corydalis nobilis) hakkab õitsema mai alguses. Õied on kollased, kopsakamad, tihedas kobaras. Kasvab palju kõrgemaks (30--40 cm), lehestik püsib kauem haljas kui harilikul lõokannusel.

  

Kollane lõokannus ehk uuema nimega kollane kuldkannus (Pseudofumaria lutea = Corydalis lutea) kasvas Tartu botaanikaaias juba 1820. aastal. Metsistunult leiti esimest korda Tartus 1954. aastal, kasvab kuni 25 cm kõrguseks. Kollane lõokannus hakkab õitsema mai keskel ja õitseb peaaegu kogu suve. Ta on varju armastav taim. Sobib kiviktaimlasse ja kuivmüürile, müüripragudesse. Aga ka ääristama teeäärt hostade taustal.

Valkja kuldkannuse (Pseudofumaria alba) sulgjagused lehed on õrnad ja värvilt hallikasrohelised. Õied on kollakasvalged, kobaratena võrsete tippudes. Õitseb väga kaua, maist kuni sügiskülmadeni. Väga vähenõudlik taim.

Kaunis hübriid Corydalis omeiana'ga , tuntud kui Corydalis 'Craigton Blue', on päris jõuline. Kõrgus 40-60 cm. Talle sobib niiskem kasvukoht, päike ja poolvari. Sinised õied juunis, korduvõitsemine oktoobris. Dekoratiivne lehestik juba aprillis tärgates, moodustades kuhiku, püsib kogu suve.

Corydalis flexuosa 'Porcelain Blue'. Sinine lõokannus 'Porcelain Blue'.
Aretatud Hillier Nursery poolt Ühendkuningriigis. Hübriidne vorm, mis tuntud suvise puhkeperioodi puudumise poolest. Õitseb maist alates koobaltsinistes toonides. Kitsad torujad taevassinised õied valge kurguga. Punakad püstised õievarred täisõies kergelt kumerad. Lehed sügavalt lõhestunud matid, tumerohelised. Kasvamiseks kõige sobivam poolvari mitte märja neutraalse kuni kergelt happelise mullaga.