Mailane Veronica

 Mailane on ühe- kuni mitmeaastaste rohttaimede, poolpõõsaste või põõsaste perekond samanimelisest sugukonnast. Perekonnas on kuni 300 liiki, mis looduslikult kasvavad peamiselt põhjapoolkera paraskliimaga aladel. Juba iidsetest aegadest on täheldatud, et karjatatavad loomad otsisid veronica taimi, eelistades ilmselt nende erilist maitset. Perekonna "Veronica" nimi viitab Püha Veronicale, kes pühkis Jeesuse Kristuse nägu, kui teda viidi Kolgata mäele risti löömiseks. Eesti looduses on laiemalt levinud üle kümne liigi (näiteks harilik mailane, külmamailane, kassisaba). Aga iluaia jaoks on ka kaunitare.
Üks sellistest sortidest on ´Ulster Blue Dwarf´. Emajuurelaadne mailane (Veronica gentianoides), mis moodustab maapinnale vaiba, millest kerkivad 45 cm kõrgusele helesinised õisikuküünlad. Selle lillega sobib kõige rohkem lugu vero nica ehk siis tõlgituna "näo jälg" , mille on üles tähendanud Jüri Annist. 
Ta on üks varasemaid juunis, juulis sihvakates õieküünaldes. Õitsenud õisikud on pärast õitsemist kaua omaette toredad. 

Scrophulariaceae Veronica gentianoides Pärit Kagu-Euroopa (Krimmi ps); Kesk-Aasia ps, Kaukaasia.

https://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/jahutavad-varvid-suvekuumas-lilleaias?id=66486314

Peaaegu kõik aedades kasvatatavad Veronica liigid on pikaajalised mitmeaastased vähese hooldusega taimed päikeselisele avatud alale. Viletsas mullas, kus muud taimed ebaõnnestuvad õitsevad nad suurepäraselt. Õieperioodi pikendamiseks on hea ära näppida õitsenud õisikud.

Kassisabad Veronica spicata valivad kasvamiseks liivase pinnase. Vähenõudlik taim, kõige rohkem pool meetrit kõrgust. Neid on aretatud mitmetes värvides ja kujus. 

Pikalehine mailane `Pink Damask` Veronica longifolia oma sihvakate õisikutega.

Arvatakse, et  Veronica Austria on aretusmaterjaliks populaarsetele sortidele nagu´Kapitän´ ja ´Crater Lake Blue´  oma lummava sinisega. Õieilu siiski väga lühike.

Veronica Austria

Virgiinia männasmailane Veronicastrum virginicum on külmakindel, vastupidav ja suhteliselt ebatavalise välimusega, lehed on pikad 15 cm, kitsad ja varte ümber keeristes. Nad on aeglaselt kasvavad taimed, laienedes järkjärgult ümbermõõdult. Taim olenevalt sordist 80 kuni 150 cm kõrge. Kasvab kõige paremini päikesepaistes viljakatel veidi happelistel muldadel, kus on piisavalt niiskust, nad taluvad enamikku muldadest, nad on looduslikult preeriataimed ja elavad nii liival kui rasketel savistel pindadel. Neil on peajuur, millel on väikesed, õhukesed, peaaegu silindrikujulised, pruunid risoomid, Pikaealiste püsikutena on nad uhked taustataimed, mis õitsevad alates juulist, augustist. Hargnemiseks ja õitsengu suurendamiseks kärpida peavõrse tagasi mai keskel, see ärgitab külgvõrsete teket, aitab vältida ka õitsengu hilinemist. Uusi taimi saab kasvatada jagunemisest, pistikutest ja liikide puhul seemnest, ka juurte lõikamine on võimalik. Talve hakul lõigata vanad õievarred maapinnani.

Suve esimesel poolel on lämmastikväetamine väga oluline, mis turgutab tugevalt rohelise massi kasvu. Koos fosfor- ja kaaliumväetistega saab taim vajaliku juurestiku arenguks ja õitsemiseks. Karbamiid, superfosfaat, ammooniumnitraat, lubi ja paljud mikroelemendid vesilahusena head.  

1753.a. nimetas Linnè Veronicastrum virginicum` i ja kirjeldas teda Virginia koloonia järgi.  

Teine Linné kirjeldus on Veronicastrum sibiricum´i kohta (Daurias) , mis on eelmisest lühemat kasvu, jämedam, laiemate lehtedega ja varem õitsev, sageli ilma sekundaarsete õievarteta ja kaldu kasvava õieküünlaga. Siberlastel on intensiivsemad värvid. Aasia liigid õitsevad kõige varem.

Kõigil männasmailastel on kitsad tumerohelised lehed, mille servad peenikeselt saagjad. Õied on väikesed ja torukujulised, tihedalt kokku pakitud. Õievärvid neil valgest roosani, sireliroosa, lavendli ja tume sinakaslillani. Lummavaid, vertikaalseid aktsente pakkuvad õieküünalde kogumikud annavad kõrgustes võimsa efekti.

Veronicastrum on kahe liigi perekond ja erineb Veronicast ainult lehtede välimuse poolest, mis asetsevad pigem keerises kui vartel üksteise vastas. 

Veronicastrum virginicum `Diana` graatsiline õisik kasvab kuni 150cm kõrgusele. Puhmik 60cm. Puhasvalge. Väga kitsa lehestikuga ja tihedalt püstiselt kasvav. 

Veronicastrum virginicum  `Fascination`  on üks 1990. aastate parimaid hübriide. Jõuline, muljet avaldav, hulgaliste külgvõrsetega. Tal kõige tugevamad sireliroosad õied, kõrgus 1,8meetrit. Ilus helelilla sügisvärv. Õievarred kipuvad omavahel põimuma. Hakkab õitsema alles juulis. 

 

Veronicastrum 'kobaltcaars' virginicum 'Cupid' (või ehk "Amor" või ´Apollo`). Ikka Cupid - ta lillad õisikud on jämedamad kui teistel. Kõrgus tugevalt üle meetri. Juuli algul see toretsev õieilu ja kestab päris pikka aega. Ilusad ka vaasis.

Teaduslik nimetus: Veronicastrum virginicum Perekond:PLANTAGINACEAE Üldnimetused: "Culver's root" Taimetüüp: Rohtne mitmeaastane Tingimused: Tsoon: 3-8 Valgus: parim päikesepaisteline kokkupuude: Varjatud pinnas: Mõõdukalt viljakas huumusrikas Niiskus: Niiske – märg, hästi kuivendatud ei lase kunagi ära kuivada Lehe ja varre kuju: kitsaste tumeroheliste teravate lehtede keerised Kõrged kitsad pisikeste, kahvatuvalgete, lavendli- või siniste lillede tornid Hooldus: madal-keskmine, liiga viljakas pinnases või liiga palju varjus kasvatamisel võib vaja minna taimi, lõigata taimed pärast õitsemist madalaks, et stimuleerida uue lehestiku kasvu, surnud lilled õitsemise pikendamiseks. Maastikukasutus: Vihmaaed, Ehituslik, rannaäärne suvila, segapiir

Paljundamine: jagunemise teel, üldiselt terved.