Kuulus rootsi botaanik Carl Linnaeus kirjeldas 1753. aastal teda kui külmakindlat mesilastele varase nektari ja õietolmu allikat. Kreeka keeles leukos tähendab valget, ion tähendab violetset, vernum tähendab kevadet. Ühest sibulast tärkab 3-5 läikivat tumerohelist lehte, mis on kitsad ja rihmjad. Õied on 2-2,5 cm suurused valged kellukad roheliste täppidega (neid on tõepoolest ka päris roheliste täppidega), varrel enamasti üks, mõnikord ka 2 kellukat. Õitseb märtsis – aprillis, veidi hiljem kui lumikelluke. Kui märtsikellukestel on kuus võrdset üksteisega sarnast kroonlehte ja tupplehte, siis lumikellukestes on kolm sisemist lühemat ja laiemat ja kolm välimist tupplehte.
Efekti saavutamiseks istutada vähemalt 15 sibulat gruppi päikeselisele kuni kergelt varjulisele hästiõhustatud parasniiske ning viljaka pinnasega kasvukohale, nende kõrgus on 20-25 cm. Sibulapesakonna jagamine ette võtta pärast lehtede kuivamist. Parim on jagamine sügisel, eraldada emasibul tütarsibulatest ja istutada uude kohta. Nad arenevad kõige paremini pinnasel, mis on kogu kevade niiske. Looduses kannavad nende seemneid laiali sipelgad. Taimed on hermafrodiidid (mõlemasugulised). Peavad vastu ka murus.
Kasvavad paremini tiikide kõrgematel kallastel. Taluvad -34 külmakraadi. Mürgised.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar