Lõhnav vaarikas Rubus odoratus

Põhja-Ameerikast pärit lõhnava vaarika (R. odoratus) varred on mitmeaastased, taim moodustab kuni paari meetri kõrguse suurepoolsete lehtedega puhmiku, mis juurevõsude abil vähehaaval laiemaks kasvab. Siiski võib ta hõivata suure maaala, kui teda ei piira. Lõhnava vaarika suured roosakad õied puhkevad juuni keskel. Puhmik õitseb rikkalikult paar nädalat, siis tasapisi kuni sügiseni.

Ilupõõsana võib istutada kaunist vaarikat valgete õitega. Õitseb suve algul. Tema lehestik väiksem ja ta juured ei tungi laiali.

Edasine jutt marjapõõsastest vaarikatest.

Vaarikaistanduseks rajatakse põhja - lõunasuunalised read. https://maaelu.postimees.ee/3672675/vaarikad-koduaeda

http://naminamiaed.blogspot.com/2012/07/vaarikaussid.html
Et vaarikamardikas ei rikuks marju, tolmeldage mais enne õitsemist põõsad tubakatolmu ja tuha seguga (1: 1). On vaja tolmu niiskele lehele, nii et pulber kleepuks neile.

Hea soovitus oli raputada vaarikavartelt ussid õitsemise ajal kärusse.

Vaarikad armastavad väga niiskust. Põõsa jaoks tihti ämber vett. Vaarikate all olev muld peaks olema alati niiske. Niiskuse säilitamiseks tuleks muld multšida. Samal ajal pärsib multš ka umbrohtude kasvu.

Vaarikaid on vaja toita vähemalt kolm korda hooajal. Varakevadel lämmastikväetisi, enne õitsemist kompleksset või sõnniku infusiooni tuhaga ja pärast koristamist fosfor-kaaliumväetist. Liigseid võrseid on vaja eemaldada pidevalt, et nad ei võtaks valgust ära ja jätkuks ka toitaineid. Üks emapõõsas annab hooaja jooksul umbes 20 võrset. Taimed võiksid kasvada kitsas reas umbes 30cm vahedega, nii, et rea sees põõsaste vahel oleks vaba ruumi.

Põhitaime jaoks on vaarikakasvud alati umbrohi. Tuleb end harjutada sellega, et te ei saa suurt saaki, kui ei tapa võrseid lõigates neid 3-5cm sügavuselt läbi.

Kõrgetel vaarikatel peaks olema toestus iga 70cm järel ja 70cm vahe peaks olema ka põõsastel.

Vaarikas, millelt saab suvel saaki, tuleks need varred, mis vaarikaid kandsid välja lõigata maapinnalt juba sügisel. Nii saab vältida seenhaigusi ja vaarikavarrepõletikku.

Kevadel kui külmaohtu suurt pole, peaks vaarikapõõsaste alused puhtaks rehitsema, et päike neid kasvama meelitaks. Õitsemisajal rikkalikult vett, ja et maapind poleks plink pärast kastmist.

Suvistel marjukandvatel vartel on pügamiseks parim aeg varakevad.

Külmakahjustusega oksaotsad lõigatakse välja. Ka väga kõrgeks kasvanud varred lõigatakse tagasi. Pärast suvist saagikoristust lõigatakse maapinnani maha.

Uute taimede istutamisel kärbitakse nad maapinnalt umbes 10cm kõrgusele heaks viljakandvuseks.

Sügisel kandvad varred lõigatakse nii, et jääb alles 25cm vart väga varakevadel. Teise võimalusena jäetakse ruutmeetri kohta 6-8 vart, mis pügatakse 1m kõrguseks.

Kevadine lõikamine peaks toimuma paar päeva pärast lume sulamist.

Kõigepealt peate põõsa üle vaatama ja sellest kõik külmunud ja purustatud võrsed ära lõikama.

Samuti on oluline kärpida võrsete tipud tervete pungadeni.

Eemaldatakse need, mis on juba vilja kandnud, et need ei varjaks päikest ega viiks ära toitaineid, mida noored võrsed vajavad.

Üheaastastel kasvudel lõigatakse ladvad 15 cm pikkuseks.

Põõsas ei tohiks olla kõrgem kui 1,5 meetrit. See on rohkem mugavuse huvides, et te ei peaks saagikoristuse ajal oksi painutama.

Kõik kärbitud võrsed tuleb põletada.

Taasviljuvad ehk remontsordid Vaarikad Gerakl’ (’Herakles’), Polese, Polka ja teised
on head
just selle poolest, et nad on ussivabad. Aga ka hilised.


’Gerakl’ (’Herakles’) − viljad on väga suured, kuid küllaltki hapud. Varred tugevad ja püstised.

Polese 

’Polana’ võrdlemisi suurte viljadega. Varred püstised ja üsna seisukindlad. Sort on talveõrn, mistõttu suvist saaki enamasti ei anna. Sügisene saak on rikkalik, kuid osa sellest jääb sügiskülmade kätte.

Polka viljad on tumepunased, väga suured ja väga hea maitsega. Varred püstised, üsna seisukindlad. Üpris talveõrn, mistõttu suvine saak saadakse ainult pehmemate talvede järel. Sügisene saak on rikkalik. 

Taim on Poola teadlaste valiku tulemus, kes ületasid kaks suurepäraste omadustega sorti - "P89141" ja "Otmbliss". Parandatud vaarikasort, kõrge võrsete tootlikkus; põhiline viljasaak langeb jooksva aasta võrsetele. Hoolimata vaarikate üsna korralikust kõrgusest (kuni 1,5 m), ei lange võrsed saagi raskuse all üldse alla ja põõsas ei vaja täiendavat tuge. Viljaperiood on üsna pikk ja saagikoristus algab augusti alguses ning ei lõpe enne väga külmasid ja esimesi külmasid. Marjad on väga suured (võivad ulatuda 2–3 cm pikkuseks ja 10–12 g raskuseks), veidi piklikud, tihedad, läikivad, peaaegu mitte karvased, rikkaliku värviga(peaaegu lilla), Neil on magustoidu maitse ja väljendunud "vaarika" aroom. Saagikus sõltub hooldusest ja jääb vahemikku 2–4,5 kg põõsa kohta. Sort Polka eristub selle immuunsusest hallmädaniku ja ämbliknäärmete vastu ning kõik muud vaarikahaigused ei häiri teda üldse, kuna põõsad hakkavad vilja kandma veidi hiljem kui teised keskmiselt hilised sordid Talvel lõigatakse võrsed maapinnale. See võimaldab tal taluda igasugust pakast ja nihutada õitsemise ajavahemikku, mis on vaba kärbestest. Põõsad lõigatakse maha peaaegu sügise lõpus, sõna otseses mõttes enne esimesi külmasid. Pügamine on vajalik taimede toitainete aktiivsemaks hankimiseks, mis kogunevad kõige paremini noortele lehtedele ja pungadele. Kevadel eemaldatakse okste ülemised osad 10-15 cm võrra - see võimaldab põõsal ärgata, uueneda ja jõudu koguda.

’Babje leto’ viljad on väikesepoolsed. Sort on hea talvekindlusega, mistõttu saaki saab enamasti nii suvel kui sügisel, ent saagikus on tagasihoidlikum. Vajab toestamist.


Taasviljuva vaarika kasvatamine ja hooldamine on üldjoontes sarnane meile tavapärase vaarika omaga. Kuid sügisel viljuva vaarika kasvatamisel on tavasortidega võrreldes hulga eeliste kõrval ka mõningaid puudusi.

Taasviljuvate vaarikate kasvatamine annab võimaluse pikendada värske marja saadavust, soodsate ilmaolude korral isegi oktoobri lõpuni. Sellised sordid annavad ideaaloludes kaks saaki aastas. Esimene saak valmib samaaegselt suvel viljuvate vaarikasortidega ja viljad asuvad eelmise aasta ehk talvitunud vartel. Teine saak valmib augusti lõpus − septembri alguses, viljad asuvad kasvuaasta, puitumata võrsetel. Ületalve jäetavad varred saavad tihti talve- ja külmakahjustusi. 



https://maaelu.postimees.ee/3672675/vaarikad-koduaeda

https://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/nouanne-milliseid-vaarikaid-aeda-istutada?id=71507193

Juunis näpista vaarikad umbes meetri kõrguselt ja eemalda liigsed võrsed.

Tehke paljundatavate liikide põõsaste pistikud. Nüüd juurduvad pistikud hästi. Paljundamiseks võta 2-3 punga pikkused poolliigendatud pistikud. Nad on istutatud niiskesse, lahtisse pinnasesse, kaetud fooliumiga ja varjutatud. Juurdumise ajal on väga oluline jälgida niiskust - vajalik on regulaarne kastmine ja pidev pihustamine.

Hapuoblikas eritab aineid, mis takistavad vaarika maa-aluse osa kasvu. Ent hapuoblikas peaks kasvama 50cm laiuse ribana piki vaarika istandust. Hapuoblikas paljuneb juurtest ja ka seemnetega, mida külvatakse novembris, et ta hakkaks kevadel tõusma.

Vaarikatel 

Nõrgad, õhukesed võrsed ja väike lehestik viitavad fosfori puudumisele.

Roheliste veenidega kollase lehe olemasolu näitab rauapuudust.

Magneesiumipuuduse põhjuseks on nõrgalt kasvavad lehed, mis kolletuvad kiiresti keskelt servadeni.

Kasvu peatunud väike kollane lehestik on märk lämmastikupuudusest.

Kui põõsas on kaetud pruunide lehtedega, nagu oleks servadest kõrbenud, puudub taimel kaalium (selle puudusega on vaarikal raskusi talve üleelamisega).

Lehtede tume värvumine ja võrsete kiire kasv viitavad liigsele lämmastikukogusele mullas, mis ähvardab saagikuse vähenemist ja marjade enneaegset pudenemist.

Kui vaarikad kasvavad savisel pinnasel, peaks väetise kogus ületama normi 1,5 korda.