Jaapanis oli pojengide omamine keiserliku perekonna ja mandariinide privileeg. Veel tänapäeval peetakse seda ülimaks ja rafineeritumaks lillede sümboliks. Mütoloogias Kreeka arst Peone oli selle taimega tervendanud Marsi, aga ka Heraklese poolt haavatud Pluuto.
Seda lille peeti armastuse, rikkuse, õilsuse ja julguse sümboliks ja omistati talle uskumatuid omadusi.
Pojengid on ülimalt pikaealised. Õied on äärmiselt efektsed ja lehestik püsib kogu kasvuperioodi vältel atraktiivsena. Istutama peaks nad üksteisest vähemalt meetri kaugusele täispäikesesse ja tuulevaiksesse kohta ja põõsastest, puudest eemale, ka ehitistest kaugemale. Pojengid arenevad kõige paremini niiskel mineraalirikkal ja ennekõike savisel huumusevaesel pinnasel. Kõrge huumusesisaldus põhjustab hallitust (Botrytis) jm. seenhaigusi. Põhjavesi ei tohiks liiga kõrgel olla. Esimesel aastal pärast istutamist pojengi ei väetata. Pojengidel peavad olema külmad talved, miinuskraadidega.
Isegi rikkas pinnases uhkete õite saamiseks andke pojengile väetist. Pojengi väetamisel peab silmas pidama, et väetis ei sisaldaks kloori.
Pojengid ei talu lämmastikurikkaid mineraalväetisi, see aitab kaasa vaid lehestiku kasvule. Rohtsordid armastavad kaaliumi, 5-10-10 aeglase vabanemisega väetis on hea valik, mida anda
teisel kasvuaastal kohe peale lume sulamist põõsale. Kui põõsal on juba kenad pungad, kaevata ümber põõsa krooni poole labida sügavune kraavike ja sinna valada ämber väetisevett (3-4 spl väetist lahustada ämbris vees). Pojengijuured lähevad sügavale ja muidu ei saa taim seda kätte. Samal ajal võib ära murda liigsed pungad, mis ehk ei hakka õitsema. Vahel on ka selliseid pruunikaid pungi, mis kunagi lahti ei lähe.
Sellist väetamist (10-15g kaaliumi ja 15-20g fosfori) korrata paar nädalat peale õitsemist. Igal juhul tuleb väetis panna taime ümber, mitte põõsasse. Ka lehtedele piserdatud toitaine mikroelementidega on lopsakale õitsemisele kaasa aitav. Mu isal juhtus kord nii, et virtsaveega kastes, mis muidu rikkaliku õitsemise tõi, hoopis taimed kõrvetada said. Ei olnud see kastmisvesi küllalt lahjendatud.
Rohtsete pojengide õis kestab 7 - 10 päeva. Õiesodi ehk kukkuvad kroonlehed lehtedele kukkudes, eriti vihmadega võivad põhjustada lehtedel hallitust, laigulisust. Pärast õitsemist kohe murda maha seemnekuprad, siis lõigata õievarsi lühemaks umbes 10cm, esimese leheni. Ennetuslikult on soovitav põõsast ja põõsaalust kasta mingi vaske sisaldava preparaadiga. Oktoobri algul lõigata kogu puhmas 15cm kõrgusele maapinnast.
Kevadel lõigata tärkavate pungadeni maha maapinna lähedalt. Pojengide lõikamine sügisel maani maha on oluline, kui teie taim oli nakatunud hallituse või haigustega, kuna need võivad taimelehtedel üle talvituda ja järgmisel aastal taime uuesti nakatada. Pealsete lõikamisega saab vältida ka noorte külmumisohtu. See käib rohtsete pojengide kohta, ITOH-de lõikamine on teisiti.
Parim aeg pojengi jagamiseks või istutamiseks on august, või veidi hiljem kui maa muutub jahedamaks. Aga siiski on just sügis selleks hea, sest pojengidel kasvavad septembrist peaaegu detsembrini uued peenjuured, kevadel ja suvel elab pojeng risoomivarudest. Kuni muld on jahe, võib ka kevadel istutuse teha. Väga noort pojengi ei peaks jagama. Pojengi väljakaevamiseks soovitatakse harki, sest ta juured on väga haprad. Peale väljakaevamist juurikas puhastatakse mullast, kasvõi voolikuga puhtaks uhuda vaja. Seejärel pügatakse varred lühemaks. Puhmiku tükeldamisel terava noaga lõigates ülalt alla peab jääma igale osale vähemalt üks juuremugul ning kolm või rohkem kasvupunga. Tuleb teada, et sisselõige, mis on juurel, peaks enne istutamist kuivama. Selleks jätta juurikas varjulisse kohta. Lehtpuutuhk juurika lõikekohtadel hea. Varajase õitsemise jaoks peaks istutusmaterjalil olema vähemalt 4 punga. Pojengid ei armasta sügavat istutust, istutamisel ei tohiks kasvupungad olla sügavamal kui 5 cm, ega ka mitte kõrgemal. Istutusauk võiks olla 50 cm ja laiust, palju saab. Puujuuri ja kive ei tohiks seal olla. Ka teiste taimede juuresurvega tuleks arvestada. Veidi kondijahu ja kompostiga parandatud mulda auku või siis drenaaźikihile superfosfaati ja puutuhka, ka pikaajalist väetist soovitatakse. Pojeng tulebki istutada üsna kõrgele, peale vaid 4 cm mulda, sest edaspidi pinnas vajub ja pojeng ei õitse hästi, kui tal tuleb kasvada augus. Noored ja ümber istutatud taimed kosuvad 3 aastaga. Pojengid vajavad päikeselist avatud kasvukohta. Vajavad ka niiskust, eriti esimesel aastal pärast istutamist. Mitte kasta lehestikku, vaid maapinda. Neile sobib savine rikas ja õhurikas mullastik, nad ei talu happelist pinnast, ega liigvett. Liigniiskuse vastu, mis võib õiealgeid kahjustada tuleks taime istutusauku puistada jämedat liiva, tagada drenaaź. Hiljem kasta kaaliumpermanganaadi heleda lahusega, puistata liiva ja ka puutuhka võib põõsa alla visata. Pojengidel võib esineda kevadel haigus, mis pärast punga arengut muudab selle pruuniks ja vars närbub (hallist hallitusest). Probleemi korral pritsida fungitsiidiga (Score). Kui pojengi lehed kõverduvad, võib põhjuseks olla vee puudus. Pojengipungadel olevad sipelgad on tavalised ja täiesti kahjutud. Pojengi pungad eritavad magusat nektarit, mis meelitab sipelgaid. Sipelgatest lahtisaamiseks võite õiepunga tagurpidi külmavee ämbrisse kasta.
Nagu enamik naisi vajab tuge, vajavad ka pojengid tuge.
Sügisel lõigatakse rohtsed pojengid mullast 4-5cm kõrgusele ja puistatakse üle tuhaga. Lõikamine viia läbi enne külmade tulekut, mitte varem, või siis kui pojengi lehed hakkavad närbuma ja kolletuma. Enne talvitumist kasta põõsast korralikult.
Pojengid õitsevad tavaliselt kolmandal aastal pärast istutamist ning õiepungade moodustamiseks vajavad nad talvepuhkust ja jahedust. Nad on ka külmakindlad, kuid esimese 2-3 aasta jooksul pärast istutamist tuleks neid kuni talveni multšiga kaitsta, kuna liiga madal temperatuur võib noori kergesti kahjustada.
Kui rohtsed pojengid võivad kümneid aastaid ühe koha peal kasvada, siis hübriidsed pojengid vajavad 8 aasta järel jagamist, muidu nende õitsemine väheneb.
Tulikalised ja anemoonid ei sobi pojengide lähedale, sest võtavad neilt elujõudu.
Üks nõuanne, kasvatage neid heki kõrval, et nad vajuksid ainult ühes suunas.
Pojengi vaasi lõigates mitte väga pikka vart võtta, taimele peab jääma lehti kasvamise jõuks. Lõigatud olekus lisatakse vette suhkrut ja äädikat ja vahetatakse vett iga päev.
Õie järgi võib pojenge tüüpidesse jagada nii.
anemone tüüpi - sarnane Jaapani pojengiga, kuid ilma õietolmuta, tolmukad on kroonlehtedeks, neid ei vajata (Jan van Leeuwen)
Jaapani tüüpi - õied uhkemad, kui topeltõielised pojengid, enam kui 2 korda suuremad (Madame Butterfly, Gertrude Allen ja Nippon Beauty)
üksikuõielised - peaaegu täiuslikult ümaraid tolmukaid ümbritsevad suurte kroonlehtede ühes või mitmes reas laiad kroonlehed (Sea Shell, Scarlett O'Hara, Athena, Dad, Imperial Red ja Krinkled White)
pooltopelt- neil rohkem, kui üks rida kroonlehti nähtaval, varred tugevad, et raskeid õisi toetada (Buckeye Belle, Paula Fay, Miss America ja Coral Charm)
topeltõielised - enamasti kasvavad kroonlehed kokku moodustades palli, tolmukaid pole näha ( Ann Cousins, Paul M. Wild, Gardenia ja Kansas)
pomm - suure hulga kroonlehtedega nn. pall tolmukad ei paista (Red Charm, Monsieur Jules Elie ja Raspberry Sundae)
Kõige varasem õitseja pojengidest - varajane pojeng `Mollis` sireliroosa, lehed langevas vormis.
P.mollis kuulub sugukonda officinalis. Tugevad varred kuni 45cm, sinakasroheline lehestik. Õis 7cm läbimõõduga, kroonlehed veidi lainelised. Tolmukatest kollane kuhik.Anderson Roger F., kirjeldas 1818.a.
Pojenge saab äärmisel juhul paljundada ka pistikutega,
- Pistikute lõikamiseks sobivad 5–10-aastased põõsad.
- Lõika varred põõsa keskelt maa lähedalt. Lõikamine peaks toimuma enne õitsemist, umbes nädal enne pungade avanemist.
- Jagage varred kahe pungaga pistikuteks. Tehke alumine lõige otse lehe alla ja eemaldage leht. Jätke 1-2 cm ülemise sõlme kohale ja lõigake lehelaba kolmandiku võrra.
- Leota lõigatud tükkide põhi juurestimulaatori lahuses jne.
http://www.manaratas.ee/2016/05/anomaalne-pojeng-ehk-maarjajuur.html
https://matilaane.files.wordpress.com/2016/06/09-hiina-taimed-ja-jaapami-taimed.pdf
Paeonia tenuifolia on idamaine pojeng, pärit Kaukaasia ja Musta mere piirkonna mägedest. Ta on üks pojengiliike, mida Linnaeus kirjeldas esmakordselt 1759. aastal ja seda kasvatati Saksamaal juba 1594. aastal ning Inglismaale toodi 1765. aastal ja Ameerikasse 1806. aastal.
Teda kutsutakse ka sõnajalalehe pojengiks. Aeglasekasvuline. Õrnaste tillitaoliste lehtede kohal üksikud sügavpunased õied, mille keskel silmapaistvad kollased tolmukad.
Ahtalehine pojeng Paeonia tenuifolia õitseb vara, õitsemist alustab mai viimastel päevadel, õitseb kiiresti ära. Seemekuprad murran kohe peale õitsemist. Varte puhmik püsib päris tükk aega ilus, lehed nagu peenike pits varre ümber. Hiljem muutuvad lehed hõredamaks ja punakaks. Kõik taimeosad on mürgised.
13.juuli veel kaunis lehestik, lehestiku olen ära lõiganud augusti lõpupoole.
Eestis on levinud ka Rootsi pojeng, mis on anomaalse pojengi Paeonia anomala ja ahtalehise pojengi P. tenuifolia hübriid ning erineb ahtalehisest suurema kõrguse, lillakama õie ja natuke laiema lehe poolest.
Pojengide metsikuid liike on omajagu.
Üks varajane järgmine õitseja on
Paeonia Tenuifolia hübriid. Ebatavalise lehestikuga, ilmselt Baltikumist pärit. Lihtsa õiega, umbes 12cm läbimõõt. Särav karmiinpunane õis, mis ei tuhmu päikeses. Varred sirged ja tugevad, kõrgus 70cm. Juba õitsedes kõrge.
Anomaalne pojeng.
Paeonia Veitchii. See Hiina metsamaa pojeng on üks väheseid liike, mis õitseb ja õitseb nii täisvarjus kui ka päikese käes.
Vana tumesametpunaste täidisõitega varajase pojengi (P. officinalis) sort “Rubra Plena”, mida nimetatud ka ravipojengiks. Meie kodune pojeng.
Valgeõieline Paeonia lactiflora ’Festiva Maxima’ Miellez, 1851 (Prantsusmaa). Tugevad varred ja tumeroheline lehestik. Puhtal valgel lõhnaval topeltõiel ilmuvad aeg-ajalt õitsemise algul kirsipunased täpid, mis hiljem valgeks pleegivad. Jätkuvalt tohutu populaarsusega iidne sort tänu suurtele erkvalgetele kerajatele õitele, millel on kõige iseloomulikumad karmiinpunased leegid kõige sisemistel kroonlehtedel. Kõrgus 90cm.
Paeonia ’Edulis Superba’ (Lemon, 1824). Sügavroosa veidi lillakas topelt kerakujuline õis, mille põhjas on kaelus väiksematest elevandiluust kroonlehtedest. Hästi lõhnav. Keskmise kõrgusega, varred mõnevõrra laialivalguvad. Varajasepoolne. Pikka aega kasvatatud lõikelilleks. Pojeng ´Karl Rosenfeld´ (1908) moodustab kuni ühe meetri kõrguse võimsa leviva põõsa. Tugevad ja paksud võrsed on kaetud heleda oliivivärvi õrna lehestikuga. Leheplaadi pind on sile ja läikiv. Sügisele lähemal omandab lopsakas kroon punaka tooni, mis võimaldab säilitada dekoratiivse välimuse hilissügiseni. Fuksiatooni õied on 18cm, kahekordsed, erekollase keskosaga, paigutatud üksikult. Kroonlehed on suured, soonilised.
Paeonia lactiflora´Shirley temple´. (Smirnow enne 1948. aastat). See piimjaõieline pojeng on nime saanud väikseima Oscari võitja järgi. Shirley Temple on õrn ja võluv, nagu näitleja ise, kes oli 1940. aastate ülipopulaarne lapstäht. Kõrgus ja laius täiskasvanult 90cm. Kiire kasvutempo. Z3-8. Kroonlehti võib lisada salatitesse. See sort on silmapaistev oma varajase õitsemisperioodiga, õitseb nädal enne tuntud varajase õitsemisega sorti Fextiva Maxima. Värv on ilus heleroosa, mis muutub valgeks, erakordselt suureks, ongi erakordselt atraktiivne oma värvi poolest, sest kahvaturoosal pommikujulisel õisikul on nähtavad vaarikavärvi ja kollakaskreemika varjundiga laigud. (‘Festiva Maxima’ x ‘Mme Edouard Doriat’) järglasena täistopelt õitega. Avanemisel kuvab ta pehmet roosat värvi, mis õitseb täiesti selge valgena, sisemistel kroonlehtedel on sageli punaseid servi ja õie keskosas asetsevad lõdvalt voldilised kroonlehed. Külgmised õieotsad õievarrel. Tugev aroom. Tumerohelised lehed kindlatel vartel. Lehestik värvub sügisel punakaks.
Paeonia 'Cora Stubbs'
Krekler WH 1985. Keskmisekasvuline 80cm, keskmise õitsemise algusega. Suured lõhnavad Jaapani tüüpi pooleldi topelt õied läbimõõduga 15cm. Tugevatel vartel on palju külgpungasid, mis tagavad pika õitsemisaja. Kroonlehetede 2 rida vaarika roosat, keskelt roosa valge kirjud, südamik nagu jäätisekulbitäis. Lopsaka lehestikuga pikaealine, vastupidav ja vähest hoolt vajav püsilill, aeglasekasvuline. Eelistab parasniiske viljaka pinnasega sügavapõhjalist ja päikeseküllast kasvukohta. Neile ei meeldi siirdamine, kui vähendada vaja, lõigata lihtsalt osa välja.
Paeonia 'Command Performance'
Hübriidsort. Kõrgekasvuline keskvarane õitseja. Suured lõhnavad punased täidisõied, mis muutub õitsemise ajal heledamaks ja siis tumeoranzist lõheroosaks ja siis peaaegu kreemikas valgeks. Ideaalne lõikelilleks. Pikaealine, vastupidav ja vähest hoolt vajav püsilill. Eelistab parasniiske viljaka pinnasega sügavapõhjalist ja päikeseküllast kasvukohta. Paljundatakse tavaliselt juurika jagamise teel. Lorelei seemik. Don Hollingsworth 1996.a.
Paeonia 'Eden's Perfume' Hübriidpojeng.
Eedeni parfüümipojeng õitseb hiliskevadel ja on nauditav oma taevalikult lõhnavate suurte roosade õitega. Eedeni parfüümi peetakse üheks lõhnavamaks pojengiks, millel on Damaskuse roosi aroom. Väga suured kolmekihilised õied on kui pommid, millel roosade kroonlehtedega kohev kroon. Struktuurilt hea, sest on kompaktne kasvaja, millel on tugevad varred.
Paeonia lactiflora ´Celebrity´ Jaapani fuksiaroosa valgeõieline pojeng ´Celebrity´.
Tumerohelised lehed ning kolmekordsed suured lõhnavad täidisõied: purpurpunane- valgekirju - purpurpunane. Õite kompositsioonides võib olla ka variatsioone värvide jagunemisel. Õied on suurte volangidega fuksiaroosat värvi, mille kroonlehtede vahel kreemjasvalged volangid väga ainulaadse valge kraena. Tugev vars. Korralik õitseja, suhteliselt varane. Eriline, silmatorkav ja kena. K.u. 95cm. 1985.a.
Paeonia 'Gay Paree'
Hiline õitseja. Ainulaadne oma õitsemisviisi tõttu. Jaapani tüüpi anemoonitaolistel lõhnavatel õitel on tumeroosad kroonlehed ja kreemikasvalge südamik, roosa ja valge kaunis kontrast. Tugevatel vartel ja ei vaja toestamist. Eksklusiivne pojengisort. Kõrgus 90cm. Pikaealine, vastupidav ja vähest hoolt vajav püsilill. Pärandvara valik, mille Auten registreeris 1933.a.
Paeonia 'Highlight'
Jõuline hea kasvuga,kõrgekasvuline hiline imeline õitseja. Väga suured tumepunased läikivad topelt täidisõied punaselaiguliste varte otsas. Vajab toestust. Sellel pojengil on vähe küljenuppe. Ideaalne lõikelilleks. Pikaealine, vastupidav ja vähest hoolt vajav püsilill. Eelistab parasniiske viljaka pinnasega sügavapõhjalist ja päikeseküllast kasvukohta. Paljundatakse tavaliselt juurika jagamise teel. Kõrgus 85cm. Auten 1952.a. Itoh hübriidid, mida kutsutakse ka ristlõikepojengideks, ühendavad rohtsete pojengide elujõu puupojengide tugevuse ja värvivalikuga. Nad on saanud vanemate parimad omadused. Täiuslikud väikesed taimed on maastiku jaoks kõige paremad. Õitsevad terve kuu, sest pungad avanevad eri aegadel. Nad on ennast väga hästi tõestanud. Nad on stabiilsed, kompaktse kasvuga, ilusa ja püsiva lehestikuga, suhteliselt pika õitsemisajaga ja väga kaunite õitega. Itoh pojengidel on palju pungi ja nad õitsevad seetõttu kauem. Sügisel võib teda jagada nagu rohtset pojengi. Itoh-pojeng tuleb istutada nii, et puitunud okstel olevad alumised pungad jäävad mulla alla, ülemised pungad aga mullast välja. Lausa külili, mitte püsti. Nende õied on üldjuhul suuremad ja pooltopelt. Ööseks õied sulguvad. Õied ei anna seemet, seemnekotid on dekoratiivsed, ilma ühegi seemneta. Kujult ja kasvult sarnanevad nad rohtsetele pojengidele. Taluvad paremini kuumust ja niiskust. Lehed on suured, nahkjad ja sügavalt lõhestunud. Itoh hübriidide vars on kõva, peaaegu paindumatu, nad ei vaja toestust. Sügisel Itoh pojengide lehed langevad erinevalt rohtsetest pojengidest ja jäävad püsti poolpuitunud varred. Ärge neid puutuge. Kevadel tuleb hoolega vaadata, kust tulevad varrest punased lehepungad. Surnud puitunud osa lõigata ära. Itoh pojengide eluiga ulatub 70 aastani. Itoh pojengid on tundlikud kõrge lämmastikusisalduse vastu. , istutus oli erinev.
Ajaloo seisukohast alustas 1900.a. katsetusi jaapani dr.Tiochi Itoh, kes püüdis võimatut, ristata rohttaimi ja puutaolisi pojenge omavahel, sai tulemusi. Ta suri 1956.a., aga alles 1964.a. õitsesid esimesed seemikud. Aastaid hiljem ostis Ameerika aiandustöötaja Louis Smirnow dr Itohi leselt mõned neist originaalsetest Itoh-pojengidest ja jätkas T.Itohi tööd.
Kollane pojeng Paeonia itoh ´Bartzella´. Roger Andersoni 12 aasta hübridiseerimise võidukäik, 1986. Üks kuulsamaid hübriide, mis siiani populaarne. Tuli müüki 1992.a. Kuldmedal aastal 2006 ja 2012.
Parim on talle päikeseline koht. Külmakindluse tsoonid 5-9. Põõsa kõrgus kuni 120 cm, taim on tihe, tugevate võrsetega ja kasvab kiiresti. Lehed on tumerohelised, tugevalt lahti lõikunud, dekoratiivsed. Õied on topelt, sidrunkollane pooltäidis, suured (läbimõõduga umbes 15–25 cm), erekollase või helekollase värvusega, keskelt tulevate karmiinpunaste joontega. Kroonlehed on sirged, kergelt lõigatud. Õied avanevad kordamööda ja rikkalikult tugevatel vartel. Tugeva vürtsika lõhnaga, mis meenutab sidrunit. Õitsemise kestus üle 2 nädala. Võib uuesti õitseda, kui lehestikku pärast esimest õitsemist tagasi lõigata. Põõsas kasvab kiiresti ja teda võib jagada juba 3. aastal pärast istutamist. Tugevad varred alt jäigad, moodustavad paksu pallikujulise põõsana atraktiivse kuju. Põõsas ei vaja toestust. Juurestik on maapinnale lähemal kui rohtsetel pojengidel
Ja õied korraga võivadki väga erinevad olla.
Veel on Paeonia Pastel Splendor (Itoh Hybrid / Intersectional).(Roger Anderson / Bill Seidl), Manitowoc, Wisconsin, 9. juuli 1996. Seemik # SB-6. Parentage Martha W. x Saunders F2 A. Esmakordselt õitses umbes 1988. Suur lihtne tassikujuline õis. Õitsemise värv heleroosa kuni valge, avanedes helekollane varjund kroonlehtedel peaaegu kreemjas, on väga kahvaturoosade peente joontega. Iga kroonlehe serv on eriline. Tähelepanu äratab just lille keskosa! Karmiinpunane! Südamikust tumelillad või karmiinpunased välja ulatuvad leegid. See kontrast tumeda keskme ja väga kahvatukollaste kroonlehtede vahel valgustab lille. Varred on tugevad ja kannavad palju õisi lehestiku kohal. Külgmisi pungi ei ole. Kõrgus 90 cm. Äärmiselt jõuline. Taimel võib olla 70 vart. Pojeng romantilise aia jaoks. Väga varane. Sellel väga hästi õitseval pojengil on helelillad õied, mis värvuvad kreemjaks ja südames on tumelillad leegid. Lillevarred on lõikamiseks piisavalt pikad.
Paeonia Itoh 'Prairie Charm'
Madalakasvuline keskmiselt hilisema õitsemise algusega. Põõsas mõõdukalt laialivalguv, tugevate 75-85cm võrsetega. Suured helerohelised lehed vähese läikega. Helekollane roheka varjundiga poolkahekordne õis südamikust oranzikas- punane leek, avatult taldrikukujuline 10-16cm lai. Pikaealine, vastupidav ja vähest hoolt vajav püsilill. Eelistab parasniiske viljaka pinnasega sügavapõhjalist ja päikeseküllast kasvukohta. Paljundatakse tavaliselt juurika jagamise teel. Don Hollingsworth, USA, 1992.
Paeonia itoh 'Pink Double Dandy' Smith, Donald (USA), 2004.a
Ristmikhübriid. Õis suur, kuni 20cm. Madalakasvuline keskmise õitsemise algusega. Suured violetse roosa varjundiga pooltopelt õied. Puhkedes lavendliroosad, hiljem roosad pool- kuni täidisõied. Lille keskosa ilus erkkollane. Lehestik kompaktne. Pikaealine, vastupidav ja vähest hoolt vajav. Kõrgus 60cm. Puupojengide poolt üle võetud lehestik on dekoratiivse väärtusega ka pärast õitsemist.
Keskajal nõudis euroopa ebausk, et Paeonia vilju korjates tuleb olla väga ettevaatlik, et rähn seda ei näeks, sest muidu võib lind silmad välja noppida.
Pojeng on oma nime saanud Kreeka meditsiini- ja ravijumala Asclepiuse õpilase Paeoni (ka Paean) järgi. Asklepios muutus oma õpilase peale armukadedaks; Zeus päästis Paeoni Asclepiuse viha eest, muutes ta pojengiõieks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar