Taime kirjeldas esmakordselt 16. sajandil taimeteadlane John Gerard, kes teadis seda ainult aiataimena ja looduses registreeriti see alles 1736. Teda on kunagi korjatud looduslikult niisketelt rohumaadelt ja jõe niitudelt tohutul hulgal ja müüdud lõikelillena. Eelistabki hea drenaaźiga pinnast, mis huumusrikas ja lähedane looduslikele niitudele. Nüüdseks on ta ohustatud liik. Vettimist ega lubjarikkaid alasid ei kannata. Õitseb mai alguses, kui veel paljud tulbidki pole alanud. Ta on kerakujulise sibulaga, mis sisaldab mürgiseid alkaloide. Igal aastal tõusevad sellest lehed ja õied. Lehed kitsad, varrelehti vähe, mõnel isendil on 2 pikka sarve, kuid need on lihtsalt ülaosas olevad lehed.Varred on punakad ja neil on väiksed villased karvad. Õied ripuvad allapoole, 6 kroonlehte kolm peal, kolm all. Igal kroonlehe keskel on tumedam laik, sellest kohast on õis kollakas roheline. Kroonlehe tipus on kergelt karvane roheline ots. Emaka ümber on 6 valget tolmukat kollaste otstega. Seemnepead on pikergused, tugevad koosnevad kolmest osast, mis lõhkeb kolmeks, kui seeme valmib. 25-30cm kõrgused. Pealsed kuivavad pärast õitsemist ja jätavad peenrasse tühja koha. Aias kasvades eelistab päikselist kohta kuni poolvvarju. Aedades küllalt levinud, nimeks ka maletulp. Tema sale vars kannab purpurpunaseid või valgeid laikellukjaid õisi. Sibulad väiksepoolsed. Mürgine taim.
Fritillaria meleagris Alba on valgeõieline. Aphrodite on suureõieline kergelt ruuduline ja valge kahvaturoheline.
Hariliku püvilille (Fritillaria imperialis) ehk keisrikrooni rusikasuurune sibul istutatakse veidi külili (see peatab vee kogunemise ja sibula mädanemise) 20-30 cm sügavusele, liiva alla ja peale. Varajane õitseja, kes äratab tähelepanu oma eksootilise välimuse ja uhke männasja õiekrooniga. Pea meetri kõrgune ja särav. Võib kasvada aastaid kogumikuna murus. Vajab päikest ja aiarammu, raske savine pinnas ei sobi neile. Kaaliumkloriidi võib anda kevadel ja sügisel, see soodustab õitsemist. Kollase ja oranzi ja punaka krooniga on neid. Palju erinevaid. Mõned lausa liiliaõisikuga. Taimevarsi peale õitsemist ei murta, vaid seemnekuprad näpistatakse ära. Võib ka kuprad jätta ja lehed näpistada. Suvel pealsed kuivavad ja taim närbub. Sibulad aga jäävad ootama uut kevadist õitsengut. Jagatakse neid sügisel, nad paljunevad hästi.
Fritillaaria´d on liilialiste sugukonnast. Sageli on neil õied kellukese- või tassikujulised allapoole noogutavad ja suurem osa neist on kevadõielised. Teatud liikidel on õied, mis eraldavad ebameeldivat lõhna. Ekstrakte neist on kasutatud Hiina meditsiinis köha raviks. Siiski ettevaatust, nad on mürgised, ka nahka ja silmi ärritavad.
http://botaanikaaed.ee/uudis/puvililled
https://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/lohnavate-oitega-parsia-puvilill?id=66150412
https://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/miks-puvilill-kuidagi-oitseda-ei-taha?id=74861303
https://www.vooremaa.ee/rohelusse-arganud-ilu-ja-ohud/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar