reede, 1. märts 2019

Mustsõstar

Mustsõstar Intercontinental.

Keskvalmiv. Mari suur, läikiv, magus, kobar lühike.
Põõsas saagikas, püstise kasvuga ja keskmise suurusega. Leplik kasvutingimuste suhtes.
Sort on talve- ja jahukastekindel. Tähelepanuväärne dessertmari. Aretatud Rootsis seemiku ‘Ri74020-11’ ja ‘Titania’ ristamisel. Eestis laiemalt levinud alates sajandivahetusest. 2003.aastast masinkorje katsetuses.

Aias on 2 väga suuremarjalist ja varast sorti, mille nime ei tea. Moos nendest ka hoopis mahedamamaitselisem.

3- 4aastased oksad on kõige saagikamad. Õitsevad ja viljuvad ka eelmise aasta pikkadel võrsetel. Põõsas võiks hoida kuni 12 oksa. Vanemaid oksi tuleks madalalt välja lõigata.
Mustsõstra põõsad on oluliselt jõulisemad kui punane ja valge sõstar ja neid tuleks ka jõuliselt kärpida. Pügada varakevadel kolm üle nelja aasta vanust oksa maapinna lähedalt. Vanem võrse on tumedama värviga. Ka liiga ligistikku asuvad ja nõrgad võrsed kärbitakse. 
Pügamine tagab rohke hargnemise ja hea saagi.
Pärast saagi koristust on soovitav maha lõigata kõik nõrgad ja kahjustatud võrsed.

Must sõstar (Ribes nigrum) sobib istutada vabakujuliseks hekiks niiskemates varjulisemates kasvukohtades, kuhu nii kergesti sobivat hekimaterjali ei leia. Vanema sordi noored põõsad reas on head kurgi hapendamise lehe võtmiseks, noortel okstel suuremad lehed.

Soovitatakse istutada mustad sõstrad eemale punastest ja valgetest sõstardest, sest nad vabastavad suurtes kogustes fütontsiide. Lausa surevad välja. Punane sõstar vajab päikest, must rohkem varju.
Vaarikatel on mustadele sõstardele halb mõju, sest tarbivad palju toitaineid.
Ka karusmari, neil ühine kahjur - ööliblikas.
Kadakas võib sõstrad nakatada seenhaigusega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar